Kirjeldage oma teekonda teaduse juurde: kuidas teist sai teadlane?

Teadlaseks saamine polnud mu esmane eesmärk, see kujunes kuidagi aja jooksul välja. Ma olen alati mõelnud õppimisest ja haridusest kui protsessist. Juba esimese haridustaseme juures üritasin leida võimalusi, kuidas erinevaid kogemusi hankida ja erinevaid olukordi läbi katsetada, et paremini mõista, mida ma tulevikus teha tahaksin. Näiteks proovisin kätt nii projekteerimises kui ka ehitusplatsil reaalse füüsilise ehitustöö tegemisel, et saada aru, mida ehitamine päriselt tähendab.

Ajapikku jõudsin suurematele Eesti ehitusobjektidele: näiteks Ämari NATO lennubaasi ehitus ja Meremuuseumi ehitus. Seal jõudsin tõdemuseni, et päris ehitusplatsi töötaja ma kindlasti olla ei tahaks, sest sealsed pinged ja inimestevaheliste suhetega balansseerimine mulle väga ei sobinud.

Üks asi viis teiseni ja esimeseks lõputööks leidsin endale huvi pakkuva teema, milleks oli ehituse digitaliseerimine ja juhtimine Lean filosoofia vaatest. Lõputöö tegin ma Inglismaal Manchesteris Salfordi ülikoolis ja seal tekkis mul esimene mõte, et äkki see võiks just minu tee olla. Kui ma töötasin Ämari lennuvälja ehitusel, siis esimesed kolm-neli-viis kuud olid väga põnevad. Seejärel muutus töö rutiinseks, aga ma olen inimene, kellele rutiin üldse ei sobi. Teaduse juures saad sa sageli tegeleda uute teemadega ja selle mõistmine aitas mul aru saada, kuhupoole ma ise liikuda tahan.

Mis on teie praeguse teadusprojekti teema ja kuidas te selleni jõudsite?

Minu huvid on võib-olla keskmisest teadlasest erinevalt pigem laiapõhjalisemad. See tuleb natukene sellest, mis valdkonnaga ma tegelen — ehitusjuhtimine. See valdkond vaatab asju terviklikult ja seega ei saagi öelda, et see on üks või teine või kolmas. Ma ei ole puhtalt ei ehitus-, füüsika-, energiatõhususe spetsialist või näiteks digitaliseerimispetsialist, vaid ma üritangi vaadata pigem seda, kuidas need asjad koos peaksid käima. Kuidas need kokku tulevad üheks suureks süsteemiks selleks, et projekti kui terviku tasemel saavutada kokkulepitud eesmärke.

Põhiteemana on fookuses olnud alati ehitusjuhtimine ja digitaliseerimine, aga täna on see rohkem renoveerimise mõttes, sest meie hoonefond vajab Euroopa roheleppest ja muudest ehituse direktiividest tingitud kliimaeesmärkide täitmiseks aastaks 2050 täielikku renoveerimist.

Kas ehituse digitaliseerimise valdkonnas on paika pandud ka mingid konkreetsed mõõdetavad eesmärgid, milleni peab jõudma?

See on pigem jätkuv protsess, aga me ise oleme mõtestanud seda selliselt, et Eesti võiks saada üheks maailma juhtivaks digiehituse riigiks. Meil on selleks väga head eeldused — seda näitab ka üleüldine digitaliseerimise ja digitehnoloogia kasutamise tase, mis on jõudnud kõikjale peale ehituse, kus seni on domineeriv ikkagi Excel.

Potentsiaali on siin palju, aga on ka palju vajakajäämisi, osa neist süsteemsed. Haridussüsteemis on vähe õpetatud tehnoloogia juhtimist ja selle kasutusele võtmise jaoks vajalike muudatuste tegemist ning just sellele tahaksime meie lähiaastatel rõhku panna, et aastaks 2035 oleks Eesti digiehituses juhtiv riik.

Selle tarvis on kavas TalTechi ehitusjuhtimise ja projekteerimise valdkonnas ellu kutsuda uus peaeriala, mille nimetus võiks olla digiehitus või ehituse informaatika. Suure tõenäosusega võiks järgmise aasta sügisest meil tekkida täiesti uus programm, mis hakkab ette valmistama inimesi, kes on võimelised organisatsioonis viima läbi muutusi tehnoloogiate rakendamiseks. Alates organisatsiooni vajaduste ja eesmärkide kaardistamisest kuni selleks vajalike tehnoloogiata leidmise ja juurutamiseni.

Need inimesed oleksid justkui tihend ehitusvaldkonna inimeste ja IT-valdkonna inimeste vahel, kes suudaksid need omavahel kokku liimida.

Mis võiks olla ehitusvaldkonna digitaliseerimise laiem mõju?

Uute tehnoloogiate kasutuselevõtmisega võimestatakse mingisuguseid tegevusi, mida võib-olla pole siiamaani tehtud. Näiteks teame seda teooriat: selleks, et saavutada maksimaalne väärtuspakkumine ehituse arendusprojekti puhul, tuleb kaaluda läbi palju erinevaid alternatiive võimalikult varases staadiumis. Just seal, kus tehakse neid esimesi otsuseid selle kohta, millist ehitist, millise funktsionaalsuse ja kvaliteedi tasemel me tahame rajada.

Reaalsus on aga see, et meil pole olnud võimekust, et piisaval tasemel ja piisava kiirusega neid alternatiive sellises varajases staadiumis läbi kaaluda. Tehakse kõhutunde ja varasema kogemuse pealt ja siis hüpatakse ühe alternatiivi kallale ja hakatakse selle kallal tööle. Kui jõutakse põhi- või tööprojekti staadiumisse, kus juba väga palju asju on lukku löödud ja tagasi minna on väga kulukas, hakatakse otsima niinimetatud loomingulisi otseteid, et see idee ikka teoks saaks. Enamasti kaasnevad sellega kompromissid ehitise funktsionaalsuses, toimimises või kvaliteedis.

Digitehnoloogiad võimaldavad just väga varases staadiumis genereerida väga kiiresti sadu, kui mitte tuhandeid alternatiive ning neid hinnata erinevate kriteeriumite alusel. Näiteks renoveerimise puhul on meil tehtud üks digitööriist, mis genereerib 60 000 kombinatsiooni põhimõtteliselt etteantud sisendite pealt. Ja selle pealt on võimalik kiiresti filtreerida, milline kombinatsioon oleks väärtuspakkumise energiatõhususe ja renoveerimise vaatest kõige parem.

Millised on olnud kõige keerulisemad väljakutsed praeguse teadustöö raames?

Väljakutsed käivad teadusega kaasas, sest teadlasena pead sa olema ikkagi oma valdkonnas suhtelisest eesotsas. Selleks, et saada projekte või leida viise, kuidas teha näiteks ettevõtetega koostööd, pead suutma oma ideid selgitada inimestele, kes toimetavad keskmiste turupõhimõtete järgi. Täna on meil ehitusettevõtetes väga vähe sellise haridustasemega inimesi, kes mõistaksid teadusarenduse väärtust ja potentsiaali.

Ma olen elanud kuues riigis ja õppinud või töötanud seitsmes ülikoolis. See, kuidas tehakse näiteks Taanis, Soomes või USAs ülikoolide ja ettevõtjate vahel koostööd, on meiega võrreldes hoopis teisel tasemel. Meil seda alles õpitakse ja tihti takerdub see selle taha, et inimesed ei suuda üksteisega kommunikeerida ja ei saa aru, kes, mida ja miks teeb. Meie keskmine ettevõtja on pigem ajendatud igapäeva esmakohustustest ja -vajadustest, mitte nii väga arengule suunatud küsimustest.

Millised on olnud põnevamad hetked teadlasena üldisemalt?

Näiteks kui mõni juhendatav on saavutanud mõnel konkursil oma magistritöö või teadusartikliga hea koha, mida on viimasetel aastatel õnneks sageli ette tulnud. Kasvõi viimasel digiehituse klastri tuleviku tegija konkursil said esimesed kolm kohta minu lõpetajad. See teeb küll heameelt ja annab mõista, et olen vist ikka enam-vähem õige suuna valinud ja suudan inimesi juhendada.

Millised on teie isiklikud eesmärgid teadlasena?

See võib-olla kõlab natuke suuremeelselt, aga ma arvan, et isiklik eesmärk ongi luua meil riigis see digihituse võimekus, et me saaksime valdkonnas aastaks 2035 üheks tipptegijaks maailmas. See on see ambitsioon, mis mind motiveerib ja millega ma igapäevaselt üles ärkan ja toimetan. Kui me suudame selle saavutada, siis saavutan ma ka enda isiklikud eesmärgid teadlasena.

Millisena näete TalTechi rolli tuleviku teaduses Eestis ja maailmas?

TalTechi roll on juba praegu väga suur, sest ainukese inseneeria-tehnikaülikoolina Eestis muud võimalust siin ei ole. Aga ettevõtjad ja ülikool peaksid leidma veel rohkem võimalusi koostöö tegemiseks. See eeldab muidugi seda, et üksteise mõistmist tuleb edasi arendada.

Ma toon lihtsalt näite. Elasin Taanis ja töötasin Taani Tehnikaülikoolis aastatel 2017-2019. Tollel hetkel oli Rambolis 14 tööstusdoktoranti tööl ja lisaks veel palju teisi doktorikraadiga töötajaid. Meil on selliseid näited väga vähe või on erandlikud ja kui sul ei ole sellist teadus-arendustegevuse kogemust, siis on ka raske mõista, kuidas ülikooliga koostööd teha. Vastupidi ka — kui sa oled terve elu ainult ülikoolis töötanud, siis võib-olla ei mõista sa seda, kuidas ettevõtted toimetavad ja miks nad toimetavad nii ja mitte teistmoodi. Kokkuvõttes tuleks leida rohkem viise, kuidas ühiselt Eesti elu ja majandust arendada.

Artikkel ilmus esmakordselt portaalis Ehitusleht.ee 21.03.2025