Austatud külalised ja kolleegid! Seisan teie ees täna veel veidi harjumatul kujul, sest kui pere tahab kasvada, siis pere peab kasvama. Ja samal ajal kahes kohas kahte asja ajada on täna juba sisuliselt võimalik.

Tähistame täna Eesti Vabariigi 101. aastapäeva. Suurtele juubelitele järgnev aasta võiks olla rahulik mõtlemise ja hoovõtmise aeg. Elame aga ajahetkel, kus ei anta meile aega enesega rahuloluks ega aja mahavõtmiseks. Eesti ees seisab täna omajagu keeruline väljakutse: seada endale eesmärgid ja visioonid kuni aastani 2035.

Miks on see keeruline väljakutse? Üle pika aja ei ole meil abiks Euroopa Liiduga või euroga liitumise ja Euroopa Liidu eesistumisega seotud konkreetsed ülesanded ja tähtajad.

• ÜRO tasemel kokku lepitud kestliku arengu eesmärgid
• Pariisi ja Katowice kliimalepped
• Euroopa Liidu sõnastatud suured ühiskondlikud väljakutsed ning oma keskkonna ja kliima eesmärgid
• VUCA ehk muutlik, ebakindel, kompleksne ja ebamäärane maailm
• nurjatud probleemid

Selliste märksõnadega kirjeldatakse keskkonda, milles täna seatakse pikaajalisi eesmärke ja visioone. Peame riigina seadma eesmärke ja visioone, mis ei tee lihtsalt Eesti elu paremaks ja Eesti inimesi õnnelikumaks, vaid käivad kaasas ka üleilmse arusaamaga inimkonna ees seisvatest suurtest teemadest. Päriselt ei julge keegi tuleviku kohta midagi tõsikindlat väita, kuid ometi peab julgema edasi liikuda.

Vabariigi sünnipäeval on paslik mõelda ka meie enda, Eesti ainsa tehnikaülikooli tegemistest ja väljakutsetest samas laines riigi ees seisvate ülesannetega. Sellest ka tänase kõne pealkiri: Taltech2035.

Riigi sünnipäeval võiksime mõelda: kuidas meie ülikool ja Eesti teadus laiemalt aitab panustada Eesti 2035 ambitsioonikate, aga realistlike visioonide ja eesmärkide seadmisse ning nende saavutamisse? Kuidas muuta meie riigi ees seisvad keerulised väljakutsed, millega esimese hooga võib-olla ei tahakski tegeleda, arenguvõimalusteks ja positiivseteks eesmärkideks?

Kuidas üldse mõtestada ühe ülikooli rolli oma koduriigi arengus?

Klassikaliselt räägitakse ülikooli rollist või missioonist läbi kolme prisma: esiteks klassikaline teadustöö – uurida, avastada, seletada senitundmatut; teiseks teadustööl põhinev õppetegevus ning kolmandaks ühiskonna ja majanduse teenimine fookusega pigem lühiajalistel väljakutsetel ja vajadustel.

Kui teadus- ja õppetöö on olnud ülikooli traditsioonilised missioonid juba aastasadu, siis ühiskonna ja majanduse teenimist käsitletakse tihti nii-öelda kolmanda ja kõige hiljem lisandunud missioonina. See tõusis esile peamiselt seetõttu, et teaduse fookused on muutunud järjest rahvusvahelisemaks ning teaduse seosed kohaliku ühiskonna ja majandusega tunnetuslikult liiga hägusaks.

Mõni aasta tagasi töötasin ühes Jaapani ülikoolis ja osalesin seminaril, kus oma tegemisi tutvustas Mitsubishi kontserni kuuluv Mitsubishi Materials, mis on ajalooliselt olnud tsemendi- ja metallitootmise ettevõte, kuid on tasapisi liikunud elektroonika ja uute nutikate materjalide arendamise suunas. Jaapanlastele omaselt on ettevõttel ametlikult 3-, 5- ja 10-aastased innovatsiooni- ja tehnoloogiaarenduse plaanid. Mitteametlikult rääkis aga ettevõtte juht peamiselt 100 aasta vaatest. Hommikul minnakse tööle sisuliselt ambitsioonikasse tsemendi- ja metallivabrikusse, et täita tänaseid tellimusi; olla 3 aasta perspektiivis maailmas number üks igas oma tehnoloogia- ja tootegrupis; tulla 5 aasta perspektiivis välja uudsete ja radikaalsete tehnoloogiate ja materjalidega; olla 10 aasta perspektiivis maailma juhtiv äriettevõte, mis aitab luua taaskasutusel põhinevat ühiskonda, ning 100 aasta vaates luua ja hoida sellist ühiskonda, kus ka lastelastel oleks hea pensionil olla. See ei olnud „inglitele“ mõeldud raha „tõstva“ idufirma luuleline pitch, vaid rohkem kui 100-aastase ajalooga tööstusettevõtte strateegiline ja läbimõeldud missioon ja visioon.

Tallinna Tehnikaülikooli missioon on olla teaduse, tehnoloogia ja innovatsiooni edendaja ning juhtiv inseneri- ja majandushariduse andja Eestis. Meie tulevikuvisiooniks on innovaatiline Eesti jätkusuutlikus maailmas. Tehnikaülikooli väärtused – professionaalsus ja usaldusväärsus, ettevõtlikkus ja uuendusmeelsus, avatus ja koostöövalmidus – on oma olemuselt aegumatud ja peaksid meil aitama ülikooli teaduse, õppetöö ja ühiskonna teenimise ülesandeid täita nii 3, 5 kui ka 10, aga miks mitte ka 100 aasta vaates. Kuid kas sellistest üldistest väärtustest ja rollikirjeldusest tänapäeval ikka piisab? Või peaksime ennast rohkem tagant sundima ja Nõmme mändide ilusast rohelusest veidi välja vaatama?

Teadus- ja tehnoloogiapoliitikate uurijana olen märganud, et viimase kümne aasta jooksul on teaduse ja tehnoloogilise arengu käsitlemisel nii teoorias kui praktikas toimunud oluline nihe.

Lisaks üldistele ja ka täna kehtivatele põhimõtetele teaduse ja tehnoloogilise arengu ennustamatusest, mis õigustab teaduse riigipoolset – ja Eesti puhul tänasest selgelt suuremat – rahastamist ning ülikoolide ja teadlaste autonoomiat uurimissuundade seadmisel, on üha rohkem hakatud rääkima kahest asjast:

• esiteks sellest, et teadus ja innovatsioon peaks olema vastutustundlik või usaldust tekitav – et me tegeleksime oluliste ja vajalike asjadega;
• teiseks sellest, et vastutustundlikul teadusel ja tehnoloogilisel arengul peab olema ka teatav ühine suund või siht.

Suuna või sihi all peetakse silmas seda, et teadussüsteem keskenduks senisest rohkem ja suurema tõtakusega ühiskonna kõige olulisemate väljakutsetega tegelemisele.

Tasakaalu leidmine konkreetsetel sihtidel ning uudishimul põhineva teaduse vahel ongi ühiskonda teeniva ja vastutustundliku teadus- ja innovatsiooniülikooli kõige olulisem väljakutse.

Millised ja kui ambitsioonikad peaksid olema need sihid, kui mõtleme aasta 2035, Eesti Vabariigi ja Euroopa peale laiemalt? Ja miks neid üldse seada?

Eelmise aasta oktoobris andis Novaatorile intervjuu IPCC ehk valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli kaasraportöör, Helsingi Ülikooli professor ja hiljuti Helsingi Ülikooli aasta influencer’iks nimetatud Markku Kanninen.

Professor Kanninen võrdles kliimasoojenemise peatamist inimese Kuule saatmisega.

Eesti keeles peab küll täpsustama: mitte lihtsalt inimese kuu peale saatmisega, vaid päris Kuule saatmisega ning sealt elusalt ja tervelt tagasi toomisega.

President Kennedy välja hõigatud Kuu „missioon“ oli üks konkreetne tehnoloogiline siht, millel oli laiem ühiskondlik tähendus. Ameeriklastel oli Kuul vaja ära käia, et taastada 1957. aasta Sputniku-momendi järel murenema hakanud Ameerika tehnoloogiline ülemvõim, mis oli olnud oluline vahend nii kaitsepoliitikas kui ka laiemalt Ameerika identiteedipoliitikas. Maailma tehnoloogiliselt mõjuvõimsam riik on eriline ja talle on lubatud rohkem kui teisele. Tänaseks teame, et sellel sümboolsel sihil oli ka teadus- ja arendustegevust suunav ja selle riiklikku rahastamist legitimeeriv ning ühiskonda kokkutoov mõju.

Kuul käimine kui inimkonna üks sümboolseid saavutusi on viimase 10 aasta jooksul saanud populaarseks retooriliseks sümboliks nii teadus- ja tehnoloogiapoliitikates kui ka tehnoloogiaettevõtluses – termin moonshots tähendab ambitsioonikaid ja kõrge riskiga arendusprojekte.

Head sihid ja missioonid vajavad aga tugevat ja loogilist vundamenti. Meie omaenda Sputniku-momenti, mis paneb meid kriitiliselt ümber hindama asju, mida oleme enesestmõistetavaks pidanud.

Miks üks Jaapani tsemendi- ja metallitootja toimetab 10 aasta plaanides ja mõtleb 100 aasta raamides ning räägib tsemenditootmise kulutõhususe asemel uue, taaskasutusel põhineva ühiskonnakorralduse loomisse panustamisest? Jaapani 2011. aasta kolmekordne katastroof – maavärin, tsunami, tuumakatastroof – oli jaapanlaste jaoks omalaadne Sputniku-moment, mis nõudis kogu ühiskonnakorralduse ümbermõtestamist indiviidide, perekondade, kogukondade ning ettevõtete ja nende liitude, aga ka linnade ja riigi tasemel. Kogukondade, linnade, taristu, rahvuse, majanduse vastupidavus või kestlikkus on saanud jaapanlasi ühendavaks eesmärgiks või missiooniks.

Kai-Fu Lee, Hiina üks juhtivaid riskiinvestoreid ja pikaajaline tehisintellekti uurija, väidab oma viimases raamatus, et hiinlaste viimane Sputniku-moment toimus 23. mail 2017. aastal. See oli päev, kui Google’i tehisintellekt Alpha Go alistas maailma parima mängija Hiina iidses lauamängus Go. Mis oli selles nii erilist? Arvuti alistas maailma osavaima inimese mängus, mis on kordades keerulisem kui male ning mida hiinlased on pidanud oma kultuuri oluliseks osaks. Väidetavalt jälgis Hiinas seda kaotust otseülekandes 280 miljonit inimest. Selles seisneski Kai-Fu Lee hinnangul Hiina ühine Sputniku-hetk – 280 miljonit inimest sai korraga aru, et midagi olulist muutus. Sellest said aru ka poliitikud ning ettevõtjad. Ning tõenäoliselt võimaldab see tänasel Hiina valitsusel ja ettevõtjatel arendada nii oma kasulikke kui ka vastuolulisi infotetehnoloogilisi lahendusi senisest lihtsamini ja kiiremini.

Võiksime siinkohal mõelda, mis on Lääne ühiskondade, Euroopa ning Eesti tänane Sputniku-laadne hetk? Kas oskame seda sõnastada?

Euroopa ja Lääne maailma paradoks on see, et meil on juba täna väga hea elu ja üsna stabiilne elukeskkond – sõjad ja looduskatastroofid juhtuvad kuskil mujal, väljaspool NATOt ja Euroopat. Samamoodi kahjuks ka suured ning uut tulevikku loovad tehnoloogilised läbimurded. Väikseid probleeme on maru palju ja ühte sihti või missiooni on nendest keeruline välja tuua.

Georgia tehnoloogiainstituudi majandusteadlane Mark Taylor on oma raamatus “Innovatsiooni poliitilisus” väitnud, et kõrge elatustasemega teadmiste- ja innovatsioonipõhise arenguga riike, nagu Iisrael või Aasia „tiigrid“, on iseloomustanud oskus tegelike Sputniku-momentide kõrval tekitada n-ö loomingulise ebakindluse tunnet, mis on loonud ühise sihi ning võimaldanud teadus- ja arendustegevusse piisavalt investeerida. Riigid, kus sellist ühist arusaama tulevikuväljakutsetest ja ebakindlusest ei ole, kraaklevad väiksematel teemadel: kas uut silda, tehast või raudteed on ikka vaja. See ongi meie ja laiemalt Lääne maailma üks suuri tänaseid väljakutseid: lühiajaliselt on kõik suhteliselt okei, suurte pikaajaliste probleemidega tegelevad pigem kogenematud otsustajad või elukutselised entusiastid. Või delegeeritakse nende probleemidega tegelemine kuskile päevapoliitikast eemale, lootes, et välismaal ja võõras keeles sõnastatud probleemid on kuidagi lihtsamini aktsepteeritavad.

ÜRO tasemel on kokku lepitud 17 säästliku või kestliku arengu eesmärki, mis on kõik aastaks 2030 tõenäoliselt saavutamatud, kui jätkame lihtsalt tänaste asjade veidi paremini tegemist.

Eelpool kirjeldatud Kuu missiooni loogika alusel on Euroopa Liidu planeeritavasse uude raamprogrammi – Euroopa Horisont – kirjutatud n-ö missioonipõhine lähenemine lootuses, et seades suuri ja Euroopat laiemalt kõnetavaid sihte, suudame senisest paremini seada Euroopa teaduse ja tehnoloogilise arendustegevuse eesmärke; suunata Euroopa Liidu ning liikmesriikide eelarvest rohkem raha teadusesse ja arendustegevusse ning kasutada ressursse mõistlikumalt ja koordineeritumalt.

Euroopa Liidu poliitikaprotsessides on ühiste missioonide seadmise vääriliste teemadena täna lauale pandud kliimamuutustega kohanemine, vähiga võitlemine, veekogude kestlikkus, süsinikuvaba ja tark linnaruum, kestlik põllumaa ja toit. Kõik need on väga olulised teemad. Aga äkki on need liiga suured, liiga üldsõnalised ja liiga rahvusvahelised, et ühe konkreetse riigi elanikkonda kõnetada ning kodumaist sidet teaduse ja ühiskonna vahel tihendada? Eriti Eesti-suguses väikeriigis.

Tõenäoliselt ei saa me ikkagi mööda sellest, et peame maailma arenguid lugedes püüdma ise oma ambitsioonikaid sihte seada.

OECD 2018. aasta teaduse, tehnoloogia ja innovatsiooni tulevikuväljavaadete kogumik ennustab, et lähiaja arengute kaks keskset trendi on ühelt poolt juba mainitud suurte sihtide või missioonide seadmine, mis on ennekõike seotud kliima- ja keskkonnaeesmärkidega, ning teiselt poolt innovatsiooni demokratiseerumine ning ülikoolide ja ettevõtete piiridest väljumine.

OECD ennustab erinevate koosloomepõhiste ja kodanikukesksete isetegevusel põhinevate innovatsioonikeskuste levikut, kus igaüks saab vaba ligipääsu 3D-printeritele ja vabavaralistele 3D-joonistele, aga ka klassikalistele tööriistadele, et töötada oma ideedest prototüüpe välja või lihtsalt keskkonnateadlikult parandada vidinaid, mis tänases äriloogikas on disainitud kestma vähem kui nad peaksid ja saaksid.

OECD ametlikes definitsioonides ja varsti ka rahvusvahelises statistikas ei mõelda innovatsiooni all enam ainult ettevõtete majanduslikult edukat uue toote või teenuse turuletoomist, vaid laiemalt ka uute toodete ja lahenduste kasutuselevõttu kodudes, vabakonnas või avalikus sektoris eesmärgiga lahendada konkreetseid probleeme senisest paremini.

Selles veidi isegi vastandlike trendide tuvastamises ning innovatsiooni mõiste üsna olulises ümberdefineerimises avaldub teaduse ja tehnoloogilise arengu mitmekesisus ja õigete sihtide seadmise keerukus. Aga ka arusaam, et senised lähenemised teadusele ja innovatsioonile ning selle korraldusele on omadega veidikene ummikusse jõudnud.

20 aastat pärast USA Sputniku-momenti ja kümmekond aastat pärast inimeste edukat Kuule saatmist ja tagasi toomist sõnastas Columbia Ülikooli professor Richard Nelson Ameerika kogemuste põhjal „Kuu ja geto probleemi“: miks oli USA võimeline saatma inimese Kuule, kuid ei olnud võimeline lahendama getode probleeme?

40 aastat hiljem tundub, et me pole enam võimelised inimest Kuule saatma, aga ei suuda endiselt lahendada ka sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme getodes ja perifeeriates, olgu selleks siis suurlinnade slummid, Euroopa Liidu taandarenevad äärealad või globaalne Lõuna.

Kui Kuul või Marsil käimine on ennekõike tehnoloogiline väljakutse, siis getode probleemid on eeskätt sotsiaalsed, ühiskondlikud. Professor Nelsoni seletus oli lihtne: ühiskonna keerulistele probleemidele saab läheneda erineva teadmistebaasiga. Majandusteaduslikud, eelkõige tulu-kulu analüüsi põhised mudelid näevad kõikide probleemide lahendusena ressursside senisest nutikamat ümberjagamist: investeerides rohkem valdkonda X, lahendame kindlasti ka selle probleemid. Juhtimisteadused näevad lahendusena paremaid organisatsioonistruktuure, -strateegiaid ja juhtimislähenemisi: korraldades süsteemi teisiti ümber lahendame kindlasti ka kõik selle probleemid. Ka loodusteadlastel ja inseneridel on oma teadmistebaasilt samadele probleemidel parimad lahendused, olgu selleks siis uued äpid või tabletid.

Probleem seisneb aga selles, et need teadmistebaasid on ühiskonnaelu erinevates valdkondades arenenud üsna ebavõrdselt. Osaliselt meie enda valikute tõttu investeerida ühe valdkonna probleemide mõistmisse ja lahendamisse rohkem kui teise; osaliselt meie enda valikute tõttu arendada neid teadmistebaase ülikoolide „silotornides“ – traditsioonilistes teadusvaldkondades ja teaduskondades.

Üheks kõige suuremaks getode ja muude perifeeriate sotsiaalprobleemide allikaks peetakse haridussüsteemide – sh ülikoolihariduse – vähest kättesaadavust ja mõjusust vähekindlustatud inimeste harimisel. Kelle probleem see on? Nagu mainitud: majandusteadlased lahendavad seda probleemi pidevate rahastusmudelite reformidega; juhtimisteadlased joonistavad üha keerulisemaid organisatsioonistruktuure, -strateegiaid ja motivatsioonisüsteeme; infotehnoloogid töötavad välja erinevaid äppe ja rakendusi ning disainerid loovad ergonoomilisi ja nutikaid toole ning õppimist arendavaid klassiruume.

Aga äkki me lihtsalt ei mõista piisavalt hästi erinevatest kultuuridest pärit ja eri sotsiaalse taustaga inimeste õpiharjumusi? Või äkki me ei mõista inimese aju toimimist ja õppimist veel piisavalt hästi? Või on asi ikkagi hoopis klasside valgustuses ja ventilatsioonis? Või hoopis majandus- ja sotsiaalpoliitikates?

Need on kõik küsimused, millega me ülikoolis oma teadustöös tegeleme igapäevaselt.

Kui aga mingid probleemid püsivad aastakümneid lahenduseta ning kasvavad järjest suuremaks ja keerulisemaks, siis äkki me ikkagi teeme oma teadustööd ilma piisava ühise sihi, probleemipüstituse või väljakutseta?

Maailma arenguid jälgides on vähemalt minu jaoks üsna selge, et elame ajajärgul, kus tegelikult peaksime liikuma eemale ülikooli kolme missiooni eraldiseisvast käsitlusest. Peaksime tunnistama, et meie ees seisvad väljakutsed vajavad ülikoolidelt enese rolli üsna kiiret ja põhimõttelist ümbermõtestamist: teaduse- ja õppetegevuse teadlikku ja senisest tugevamat sidumist maailma ees seisvate kõige olulisemate probleemidega ning oma „silotornide“ ümberdisainimist.

Kui õige seaks riigi, ettevõtete ja ülikoolide koostöös ühiseks Eesti2035 eesmärgiks keskenduda meie kõige olulisemate probleemide lahendamisele, kasutades võimalikult palju meie enda teadust, arendustegevust ja innovatsiooni? Keskkonnaministeeriumi probleemid saavad olla majandusministeeriumi ja tööstuse võimalused. Just sellist traditsiooniliste ja nurjatute probleemide asemel uute arengut tagant lükkavate võimaluste nägemist püüavad täna paljud riigid oma strateegiatesse ja visioonidesse kirjutada.

Selles kontekstis ei ole teadus ja innovatsioon enam iseseisev poliitikavaldkond ja eesmärk iseeneses, vaid muutub probleemide lahendamise ja võimaluste realiseerimise tööriistaks.

ÜRO kestliku arengu 11. eesmärgiks on saavutada aastaks 2030 kestlikud linnad ja kogukonnad.

Horisont Euroopa mõtteharjutuste üheks populaarsemaks missiooniks on muuta aastaks 2035 sada Euroopa Linna CO₂-vabaks või vähemalt puhtaks ja targaks.

Eesti 2035 üheks täna arutlusel olevast 10 võtmeteemast on ühiskonna vajadustele vastav ruum ja taristu.

Miks mitte seada kõrgetasemelise teaduse ja õppetöö kõrval Tehnikaülikooli sihiks muuta meie ülikoolilinnak kolme kuni viie aastaga targa, puhta ja kestliku elukeskkonna eestvedajaks Tallinnas, Eestis ja Euroopas.

Ning koostöös riigi ja Tallinna linnaga teha Tallinnast aastaks 2035 ühiskonna vajadustele vastav tark ja puhas või isegi CO₂-vaba linnaruum:

• linn, mis tarbib TalTechi teadlaste ja tudengite töö abil ainult rohelist energiat ja ainult targalt
• linn, kus ei ole TalTechi teadlaste ja tudengite töö tulemusena enam järjekordi – olgu siis ummikute, ehituslubade või lasteaiakohtade ja ravijärjekordade näol
• linn, kus saab TalTechi teadlaste ja tudengite töö tulemusena liikuda aasta läbi rattaga, süüa linna piires kasvatatud toitu ning tunda ennast turvaliselt ja teistega võrdsena nii kodus kui ka tänaval
• linn, mis on TalTechi teadlaste ja tudengite töö tulemusena peaaegu nähtamatult seotud Tartu, Helsingi, Barcelona ja Pariisi samaväärsete elukeskkondadega, millede tänavad on omakorda täis lahendusi tootjainfoga Made in Estonia, Developed by TalTech

Minu jaoks ei ole meie ülikoolile loogilisemat sihti.

Aga palun vaielge vastu, öelge, et mul ei ole õigus, ning pakkuge välja midagi olulisemat ja paremat.

TalTech2035, meie ühine sihtide seadmise mõtteharjutus, võiks olla sobilik sünnipäevakingitus 101aastaseks saavale Eesti riigile. Mõtleme kaasa Eesti kõige olulisemate väljakutsete ja sihtide sõnastamisele, aitame nendes kokkuleppele jõuda ja neist kõige olulisemad tuvastada ning seame ka oma ülikooli teaduse ja õppetöö sihid nende realiseerimise toetamiseks.

Digitaalsed tänud tähelepanu eest ja palju õnne meile kõigile! ■