“Noored mõtlevad oma tulevikule pikemas plaanis ja tajuvad oma rolli ühiskonnas pisut teisiti kui vanemad põlvkonnad, kelle fookuses on sageli pigem igapäevased praktilisemad mured,” ütleb professor Karo. Kliimaärevuse põhjused on tema sõnul mitmetahulised. Ühelt poolt süveneb ärevus teadmisest, et väljakutsed muutuvad ajas aina suuremaks, kui nende lahendamist edasi lükata. “Noored küsivad endalt, mis meist saab, kuidas edasi, kuidas seda kriisi lahendada? Kui probleemid ajas suurenevad, on negatiivsete tagajärgedega üha raskem tegeleda,” selgitab ta. Teisalt tekitab segadust ka see, et kliimamuutust on keeruline tajuda, sest kipume segi ajama ilma ja kliimat. “Ilm muutub iga päev, aga kliima muutused on pikaajalised protsessid. Nii ongi vahel inimestel keeruline mõista, kas tegu on lihtsalt halva ilmaga või juba kliimamuutuste mõjuga. See muudab kogu teema veelgi keerulisemaks ja raskemini hoomatavaks,” lisab professor.

Elame polükriiside ajastul, kuid kliimateemad ei ole uued

Elame ajastul, mida professor Karo nimetab polükriiside ajastuks, perioodiks, mil üks kriis järgneb teisele ja iga uus vapustus nihutab fookuse eelmiselt probleemilt. Selle tulemusel jäävad paljud kriisid üldse lahendamata ning selliste kriiside valguses kipub ühtlasi fookus kliimalt mujale liikuma. Kliimateemad ei ole iseenesest Karo sõnul midagi uut. “Juba 1970. aastatel räägiti Rooma Klubis samadel teemadel ning teati väga hästi, millised saavad olema järgnevate kümnendite suurimad kliimaalased väljakutsed. Väljakutsetena loetleti näiteks fossiilsete kütuste kasutamist, linnastumist, liigirikkuse vähenemist jne. See on justkui copy-paste meie tänastest probleemidest,” märgib professor.

Aeg on läinud edasi ning positiivse arenguna saab välja tuua, et umbes kümme aastat tagasi, Pariisi kliimaleppe järel, tekkis globaalselt tasemel esmakordselt ühine arusaam, et kliimamuutustega tuleb tegeleda ühiselt. “Näiteks Euroopa Liidus võeti eesmärgiks saada esimeseks kliimaneutraalseks kontinendiks ning tundus, et inimesed suudavad selle ühise eesmärgi nimel ka pingutada.”

“Reaalsuses muidugi kõik päris ladusalt läinud ei ole. Selgus, et inimestele ei meeldi mitte niivõrd kliimaeesmärgid ise, vaid see, kuidas neid ellu viiakse (regulatsioonide ja piirangute sätestamine jne). Selle tulemusel on täna muutunud nende teemade käsitlus. Me ei räägi enam kliimast niivõrd kui moraalsest väljakutsest, vaid pigem vaadatakse seda nüüd läbi konkurentsivõime prisma,” ütleb Karo.

Aasias on samuti toimunud omaette areng. “Umbes samal ajal, kui Euroopa kuulutas välja kliimaneutraalsuse eesmärgi, võttis Hiina vastu ‘ökoloogilise tsivilisatsiooni’ poliitika. Isegi autoritaarne riik saab aru, et saastunud õhk ja toit ohustavad võimu. Kliimaküsimustes on tänaseks toimunud nende suurte poliitiliste narratiivide teatav hääbumine. Nende varjus on aga arenenud palju praktilisem ja detailsem dünaamika, mis liigub omas rütmis ikka edasi ja edasi.”

Sotsiaalmajanduslikud väljakutsed jätavad kliimateemad tagaplaanile

Eestis on samuti viimastel aastatel sotsiaalmajanduslikud väljakutsed ja lühikesed pragmaatilised mured kliimaküsimusi varjutanud. Lisaks majanduslikele raskustele on kliimaeesmärkide elluviimist pidurdanud see, kuidas neid on inimestele tutvustatud.

„Reeglid tulevad alati kõrgemalt. Kliimapoliitikas järgime Euroopa Liidu kliimaneutraalsuse poliitikat, mis toob kaasa terve rea standardeid, seadusi ja regulatsioone. Paraku on nende reeglite varju jäänud positiivne külg, lugu sellest, miks neid üldse vaja on,“ selgitab professor Karo. „Tavainimest huvitab eelkõige see, kas rohepöördest sünnib uusi töökohti, paremaid võimalusi või toetusi toimetulekuks. Kui aga inimene või ettevõte peab juba niigi keerulises olukorras järgima veel rangeid nõudeid, tekib paratamatult konflikt,“ lisab ta.

Tema hinnangul peegeldub see konflikt ühiskondlikus vastuseisus. „Olgu see kriitika Eesti kliimaraportite, tuuleparkide rajamise või aruandlusnõuete suhtes. Kõik see on osa samast probleemist. Kuna regulatsioonid tulevad ülevalt alla, esmalt Brüsselist ja sealt edasi Eestisse, tunnevad tavainimesed, need, keda muudatused otseselt mõjutavad, et neil puudub võimalus ise kaasa rääkida või midagi positiivset määratleda.“

Kliimaküsimused on aktiivselt laual

Kuigi kliimamuutuste ja rohepöörde teemad tekitavad ühiskonnas aeg-ajalt kriitikat ja ärevust, näeb Karo olukorras ka positiivset külge.

„Ühelt poolt võtame kliimateemasid täna väga tõsiselt. Need on aktiivselt laual,“ ütleb ta. „Meil on Kliimaministeerium, mis teeb sihikindlat tööd, ning üha rohkem ettevõtteid, kes tegelevad kliimaküsimustega. Samuti on meil tugevad keskkonnaorganisatsioonid ja roheliikumised.“

Samuti pole maailmapildis sõdade tõttu kliimateemad laualt kadunud. “Näiteks Ukrainas, kus elatakse sõja tingimustes, on just hiljuti vastu võetud uued kliimaneutraalsuse eesmärgid. See näitab, et isegi keerulistes oludes on võimalik mõelda tulevikule ja lahendusi otsida,” ütleb professor.

Karo lisab, et kliimat ja majandust ei tohiks käsitleda eraldiseisvate süsteemidena. „Meie probleem ei peitu kapitalismis kui sellises, vaid mõtteviisis, mis eraldab keskkonna ja majanduse teineteisest. See pole pikas perspektiivis jätkusuutlik. Need kaks on tihedalt seotud ning just selle seose mõistmine on võtmetähtsusega. Samuti peame hoidma elus positiivset kliimalugu,“ ütleb ta kokkuvõtteks.

Originaalartikkel on leitav Postimehest.