Õppisin 1989–1994 majandusteaduskonnas. Alustasime Saaremaal kolhoosis kartulipõllul, nagu sellele ajale kohane. See oli aga hea võimalus kursusekaaslastega kiiresti tuttavaks saada. Esimesed poolteist aastat õppisime vana, ilmselt aastaid kasutusel olnud õppekava järgi. Kõrgem matemaatika, materjaliteadus ja muud baasained olid teibitud teadusliku kommunismiga. Õppejõud tundsid ka ise ebamugavust, kui pidid sellistel teemadel rääkima. Siis hakkasid aga kaasaegsed teemad peale tulema. Minu õppimise aeg jäigi ilmselt kõige segasematesse aastatesse. Õppetöö käis valdavalt Koplis, mõned päevad ka Mustamäel.

Keskkooli lõpetades olin ma ilma selge suunata noor. Teadsin, et majandust võiks õppima minna, aga see oli selline hajus eesmärk. Otsustavaks sai minu side spordiga. Tulin spordiklassist ja olin mänginud mõned aastad Eesti esindusmeeskonnas korvpalli. TTÜ korvpallitreener oli tunnustatud Märt Kermon. Tema mind TTÜsse kutsus ja sain osaleda sportlastele mõeldud eelkoolitusel. See valmistas meid sisseastumiseksamiteks hästi ette ja nii see läkski. Majandusvaldkonna huvi ja armastus tulid alles hiljem.

Esimene ülikooliaasta oli intensiivne ja siis käidi ka usinalt kohal. Et aga muutuv elu tuli peale, siis leidis teisel aastal juba enamik üliõpilasi endale kas osalise täiskohaga töökoha. Edasi tuli paindlik olla, et nii töö kui kool mõistlikult ära mahutada. Mõned tublid inimesed käisid loengutes, tegid seal ilusa käekirjaga detailsed konspektid, mille järgi hiljem grupi enamik õppis ning vastas. Aeg läks väga kiiresti ja traditsioonilist ülikooliaega meil väga polnudki. Saime liiga kiiresti täiskasvanuteks.

Tagantjärele hinnates oli kogu ülikooliaeg ikka üsna kummaline. Kuidas saab samaaegselt täisprogrammiga päevases õppes õppida ja täiskohaga intensiivselt töötada? Oli unikaalne aeg, mis kestis ainult paar aastat. Meenutada on palju.

Kõige kriitilisem aeg oli mul õppetöö lõpus. Olin koos kursusekaaslastega õppeprogrammi üllatuslikult suhteliselt edukalt läbinud, aga intensiivne päristöö ei võimaldanud mul õigeks ajaks lõputööd valmis saada. Seda aega lihtsalt ei olnud. Kui läksin pikendust küsima, siis selgus, et pikendust saab küsida vaid siis, kui õppeprogramm on veel pooleli. Lühidalt, mind eksmatrikuleeriti ehk visati koolist välja. Lõputöö tegin aasta hiljem, eksternina. Mingi äng on sellest senini jäänud – parem on asjad õigel ajal lõpuni viia!

Õppejõududena, kes õpingutes mentoriks või suunajaks said, tooksin välja Uno Mereste – inimene, kes õpetas austusväärset suhtumist faktidesse ja statistikasse, Kostel Gerndorf – õpetas juhtimise baasaluseid ja oli väga mõjuv isakuju. Peeter Riit tegi raamatupidamise huvitavaks ja õpetas olema vastutustundlik.

Minu ülikooliajal avanesid juba võimalused ka võõrsile õppima minna. Mõned koolikaaslased õppisid perioodi Stockholmi Majanduskoolis, mõned kursusekaaslased tegid hiljem magistri välismaal.

Minust läks see kõik mööda, sest mul oli töö ja olin keskkonnas, mis haaras mind jäägitult. Enne kooli lõppu sattusin tööle Hansapanka ja see haaras mind järgmiseks 18 aastaks. Ma olen õnnelik, et õppisin TTÜs. Olen TTÜ tänulik ja uhke vilistlane.

Kui oleksin täna uuesti valimas, läheksin kindlasti TTÜsse. See on suurepärane ülikool, mis on väga hästi arenenud. Seal tehakse head teadust ja sealt tulevad hakkamasaavad ja edasivaatavad noored inimesed. Majanduse asemel valiksin täna ehk midagi konkreetsemat, õpiksin inseneriks. Seda sellepärast, et taolise vundamendi peale on hiljem hea majandust juurde õppida. Õppimine või töötamine Eestist väljas on suur väärtus. Seda saab aga kombineerida kas paari semestriga väljas või siis magristikoolitusega.

Kindlasti ma täna ka pühenduksin õppimisele teistmoodi kui meie ajal. Tööd jõuab hiljem teha küll, kõigepealt tasub võtta heast koolist kõik, mis sealt võtta on. Ja Tal Techil on palju pakkuda.