Alustame sind tutvustavate teemadega. Oled Saaremaa tüdruk, kes läks peale keskkooli mandrile õppima – kuidas see käis?

Just, pärast andragoogika bakalaureusekava lõpetamist tuli ootamatu tööpakkumine asendada lapsehoolduspuhkusele suundunud välisministeeriumi personaliosakonna koolitusnõunikku. Äsja ülikooli lõpetanuna tundus see just selline võimalus, millest kinni haarata. Lisaks sellele, et aitas õpitud eriala reaalsesse töökeskkonda viia, siis võimaldas õppida tundma ministeeriumi toimimist, protsesse ja selle põhivaldkondi nagu rahvusvaheline suhtlus, õigus, välismajandus jms. Selles mõttes tundsin ka veidi kergendust, kui see pakkumine päevakorda tuli – ehk siis õnneks elu sekkus ise ja lihtsam oli otsustada, mida edasi teha.

Millest selline erialavalik?

Peale gümnaasiumi lõpetamist ei olnud mul välja valitud kindlat suundumist, mida edasi õppida. Küll aga oli sisse kodeeritud teadmine, et ülikool on põhimõtteliselt ainuõige valik peale gümnaasiumi. Täna ma enam nii kategooriliselt ei arva. Oli palju erialasid, mida suutsin kohe välistada (eelkõige tehnilised alad, sest oma tugevuseks pidasin kindlasti just sotsiaal- ja humanitaarvaldkonda). Ja kui nüüd aus olla, siis Tartu erialadesse ma isegi ei hakanud eriti süvenema, sest teadsin juba siis, et tahan iga vaba hetke ka ülikooliõpingute ajal Saaremaal veeta, aga Tartu jääb selle soovi realiseerimiseks liiga kaugele.
Lõpuks jäin kaaluma Tallinna Ülikooli andragoogika ja reklaami ja imagoloogia vahel, kuhu mõlemasse sain sisse. Kaalukausile jäi andragoogika – mulle väga sümpatiseeris elukestva õppe idee ja nägin, kuidas täiskasvanuharidus Eestis laiemalt pead tõstis. Kui terve õpingute aja pidin eranditult peaaegu igaühele lahti seletama, mis see andragoogika on, siis nüüd on vastupidi – pigem on harv juhus, kui keegi ei tea, mis see on. Peamine põhjus andragoogika kasuks oli muidugi täiesti pragmaatiline – reklaami eriala oli täistasuline ja mõtlesin, et tasu eest saan maailmas küllap veel ükskõik mida õppida, aga et alustaks tasuta haridusest. Õnneks sain andragoogikat õppides valida reklaami ka endale kõrvalerialaks. See aitas täita just loomingulisema eneseväljenduse poolt. Edasiõppimise rutt aasta hiljem tuli aga eelkõige jällegi ratsionaalsetel kaalutlustel – nägin ennast pidevalt Saaremaale tagasi ikka tulemas ja tundus mõistlik, et kui praegu veel Tallinnas töötan, siis võiks magistri ikka ka siin juba paralleelselt ära teha. Hariduse juhtimise magistrikava oli loogiline jätk andragoogikale, mitte päris sama asi, aga tuttav ja meeltmööda valdkond. Arvasin, et mind ei võeta sinna, kuna üheks eelduseks oli juhtimiskogemus, mida mul loomulikult äsja baka lõpetanuna polnud – õnneks olid bakalaureuse ajast õppejõudude toetus ja usk suuremad kui see nõue. 

Millist tööd tegid välisministeeriumis ja kuidas jõudsid TalTechi? 

Jõudsin välisministeeriumis töötada veidi üle 1,5 aasta ja selle ajaga äsja ülikoolist tulnuna nii suures asutuses töö ennast ammendama ei jõudnud hakata, aga tundsin, et see ei ole ikkagi päris minu „cup of tea“. Sain seal koolitusspetsialistina mitte-diplomaatilisel ametikohal töötades erinevate inimestega kokku puutudes üsna hea ülevaate ka diplomaadi tööst – alguses tundus see midagi sellist, mille poole ehk püüelda tulevikus. Lisaks, kuna minu üheks peamiseks tööülesandeks oli konsulaarametnike pika koolituse ettevalmistamine ja korraldamine, siis ka konsulaarametniku ja konsulaatide tööst. Lõpuks tuli ikka endale otsa vaadata – lähtuda iseendast ja enda vajadustest ja soovidest edasi liikumise osas. Minuga koos õppis hariduse juhtimise magistris Ragne TalTechi avatud ülikoolist. Temal oli info, et TalTechi õppeosakonnas otsitakse uut töötajat ja veel ei ole õnnestunud leida. Tuli välja, et otsitakse elukestva õppe spetsialisti – minul kui andragoogika lõpetanul läksid silmad põlema ja proovisin konstrueerida lühikesse motivatsioonikirja nii palju ilusaid mõtteid kui suutsin. Usun, et sellest mõjusam oli siiski isiklik soovitus. Sain kaasa lüüa Eesti ja TalTechi VÕTA protsessi ja tegevuste arendamisel ja koordineerimisel. Oli väga huvitav ja arendav. Umbes siis, kui VÕTA enam Eesti haridusmaastikul võõras akronüüm ei olnud, liikusin õppeosakonna sees edasi tol ajal alles loodud ehk täitsa noorukesse ja tillukesse arendus- ja kvaliteeditalitusse, mis tänaseks on kasvanud juba 10 inimeseni.

Kuidas ikkagi jõudsid tagasi Saaremaale ja millega siin tegeled? 

Nii nagu eelnevast välja juba tuli, siis südames lootsin alati, et mingi hetk siia tagasi jõuan. Millal, kuidas, milleks – need oli lahtised ja vähemtähtsad küsimused. Pärast õpinguid läks elu Tallinnas hooga käima ja siis piisas ka sellest, et sai Saaremaal veeta suvepuhkusi ja nädalavahetusi. Kui alles on tekkinud enda väike ja mõnus pere – leiad endale kaaslase ja tulevad lapsed – siis see ise juba on nii äge ja samal ajal intensiivselt tormiline aeg, et ei tundnud otsest vajadust veel end niiöelda kuhugi paika seada. Isegi mõnes mõttes teadlikult vahetasime pere suurenedes oma kesklinna 2-toalise elamise äärelinna 3-toalise vastu just selle sama eesmärgiga – see ei ole veel see koht, kuhu me jääme, see on vahepeatus. Kartsime, et kui võtame kohe suurema korteri, siis paneme end liiga mugavasse olukorda tuleviku mõttes. See oli õige otsus, sest see aeg aitas meil vaikselt ja hästi loomulikult jõuda selleni, kuhu suunas me liikuda tahame. Nii mina kui mu abikaasa jõudsime tõdemuseni, et töö Tallinnas on pikalt olnud see üks peamine asi, miks Tallinnasse olime jäänud, kuid üha rohkem veenis mind ka mõte, et töö ei pea defineerima kogu elu.
Ilmselt nii nagu paljudel, siis elu keerleb trajektooril töö-lasteaed-kool-vaba aeg. Ma olen väga tänulik oma otsesele juhile arendus- ja kvaliteeditalituses, kes ei näinud probleemi selles, et liigun oma tööga Saaremaale ja teen seda distantsilt, käies siiski mingi regulaarsuse ja vajaduspõhisusega peamajas Tallinnas. Ja kuna Kuressaares on kolledž, siis mul on eriti hea meel, et saan ka siia panustada. Kolledžil on nii palju põnevaid teemasid ja võimalusi pidevalt laual. Kontrastina suurele peamajale on vahelduseks nii värskendav näha, kuidas väikeses koostöises kogukonnas asju aetakse kiiremini, vabamas vormis ja avatumalt. Mul endal lihtsalt võtab sellega harjumine veel aega. Lisaks tööle tegeleme abikaasaga (tema küll oluliselt rohkem) veel sellega, et proovime enda maja valmis saada järgmisel aastal. Majal on katus ja seinad, aga pikk tee on veel minna ja nii nagu ilmselt iga selle teekonna ette võtnud inimene teab, siis üks pool on reaalne ehitus ja teine kõik see ettevalmistus: uurimine, planeerimine, otsimine, otsustamine…
Meile meeldib perega nädalavahetuseti käia kuskil looduses, see ei pea olema mingi pikk retk, aga hea on näha, kuidas lapsed vanuse ja vastupidavuse kasvades on ka seda rohkem väärtustama hakanud. Seetõttu on väga hea meel selle üle, et kolledžki panustab keskkonna- ja tehnikahariduse edendamisse ja kõikidesse sellistesse jätkusuutliku ökosüsteemi arenguga seotud ettevõtmistesse, sh näiteks saanud endale rolli ja vastutuse Lääne-Saarte biosfääri programmiala toimekeskusena.

 
Millist supervõimet sooviksid omada?

Olen arvanud, et mul on juba supervõime – ülemõtlemine. Õnneks on see aja ja kogemusega vähenenud ehk siis seda ma enam supervõimeks ei liigitaks. Samas – ära ka ei ütleks sellisest supervõimest, mis ühe „nupulevajutusega“ ülemõtlemise välja lülitaks. Aga kui nüüd „päris“ supervõimetest rääkida, siis ajas rändamise võime koos selle juurde kuuluva eri keele- ja kultuuriruumi mõistmisega oleks äge. Aga mulle tundub, et sellised klassikalised supervõimed võiks siiski jääda sinna utoopiamaailma põhjusega – mulle vähemalt täitsa piisab sellest, kui nad figureerivad mingis mõistlikus koguses ekraanidel, raamatutes ja ei hakka pärisellu liigselt trügima.

 
Mis sind sütitab ja inspireerib?

Mulle väga meeldivad erinevad aforismid ja tsitaadid, ma ei saa neid küll eriti kasutada, sest mulle ei jää autorid meelde. Aga nooremana ma lugesin neid tihti… Ilmselt nad võimaldasid mingeid sügavamaid tähendusi luua, varjutada elu pinnapealsust… Toon siin välja ühe, millele mulle meeldis viidata ja millele ma suudan isegi autori alati juurde öelda: „Imepärane tunne on teada, et sa ise ehitad maailma!“ – Isaac Asimov.

 
Parim nõuanne, mis sulle kunagi antud on. 

„Ära mõtle üle!“… Kui nüüd tõsiselt rääkida, siis parimad nõuanded on ilmselt tulnud abikaasalt, oma vanematelt, lähematelt kolleegidelt. Need ei ole ükski selline, et ma panen endale selle magamistuppa raami sisse ja siis loen seda kui mantrat iga päev. Aga on olnud lihtsalt omas kontekstis ja ajahetkes mingid õiged tähelepanekud/mõtted, mis on mind kas siis eraelulises või tööalases küsimuses edasi aidanud või pannud teistmoodi mõtlema. Või mis veel parem – kinnitanud mingit minu mõtet/kahtlust. 

 
Kas sinu elus on olnud mõni pöördeline moment, mis on su suhtumist maailmasse radikaalselt muutnud?

Radikaalselt vist ei ole ükski moment seni muutnud. Olulisemad elusündmused nagu laste sünnid kindlasti muutsid väärtuste tähtsuse järjekorda (peale selle, et enda ema-isa vaatasin ka vähemalt esimese lapse sündides hoopis läbi teistsugusema prisma kui seni). Teiseltpoolt ka täiesti võõraste inimeste raskemad läbielamised ikka teevad korrektuure mõttemaailmas ja raputavad, vähemalt korraks – õpetavad olema tänulik väikeste asjade eest, mitte võtma kõike nii iseenesestmõistetavalt.

Mille kallal praegu töötad? Mis on praegused väljakutsed, eesmärgid? Kuhu soovid jõuda?

Kõige praktilisem soov või eesmärk on kindlasti perele uue kodu sisseseadmine, et Saaremaal elamisele veel see viimane lihv anda. Soovin, et lapsed saaksid siin kasvada ja koolis käia, kogeda ikkagi sellist mõnusat ja vaikset saare-elu – sest fakt on, et mingi hetk nad lendavad pesast välja, aga ma tahan, et nad tunneks selle kohaga rohkemat kui lihtsalt seda, et „suvel oli tore linnuse ümber jalutada ja jäätist süüa“. Nad kindlasti lähevad ja leiavad oma tee ja see võib vabalt olla ükskõik kus maailmas, aga minu Saaremaa päritolu ja ehk ka see kangus (mille julgelt saare juurte arvele kirjutan) ei luba neil terve elu kusagil „suurlinnas“ elada. Minu isa nt ei kasuta Kuressaare puhulgi linna mõistet, vaid ikka „lähen keskusesse“. Ehk siis otsustasime ära kasutada veel seda ajahetke, kus lastel meie plaani osas vastuseisu polnud. Igaks juhuks pean vist ära mainima ka selle, et ka minu abikaasa, kes on pärit Lääne-Virumaalt omamata ühtegi sugulussidet saarega, tahtis Saaremaale täitsa ise tulla (elas vapralt üle kõik need kümned „silmade pööritamised“, kui me sellest mõttest rääkima hakkasime). Siin ma oma veenmisoskusi lihvida ei saanud, vastasel juhul poleks me perena lihtsalt sellise otsuseni jõudnud. Veel on muidugi mõtteid ja soove, kuid neil on veidi ruumi ja aega vaja (mida siin Saaremaal loodetavasti rohkem on) enne kui nende kui unistuste poole liikuma hakata.