Üle 11 000 aasta tagasi elasid Eestis viimased Euroopa mammutid. Tallinna Tehnikaülikooli teadlaste värske teadusartikkel kirjeldab, kuidas siin piirkonnas aset leidnud keskkonnamuutused määrasid selle liigi saatuse – väljasuremise.
Artikkel ilmus teadusportaalis Novaator.
Kes satub Eestis ringi sõites märkama kohti „Krüüdneri“ või „Kukemetsa“ (vt juuresolevaid fotosid), võiks korraks peatuda ja ümbrust vaadata. Sealt on leitud Euroopa noorima karvase mammuti jäänuseid, mis on pärit 12 600 kuni 11 200 aasta tagusest ajast, kirjutavad Tallinna Tehnikaülikooli geoloogiateadlased Ivan Krivokorin, Anneli Poska, Jüri Vassiljev, Siim Veski ja Leeli Amon rahvusvahelises teadusajakirjas Land.
Jääaja mõju
Nimelt oli karvane mammut oma ökosüsteemi sümboolne ja peamine liik Iirimaast Alaskani umbes 110 000 kuni 12 000 aastat tagasi. „Seda perioodi iseloomustasid nii jäätumised kui ka üldiselt külmad ja kuivad kliimaolud ning stepilaadsed maastikud, kus kasvasid valdavaltkõrrelised ja rohttaimed,“ selgitab TalTechi geoloogia instituudi doktorant-nooremteadur Ivan Krivokorin „Nii pika perioodi jooksul toimus maailma eri osades mitu jäätumist, kuid üks märkimisväärsemaid ja kõige hiljutisemaid oli viimane jääaja maksimum (LGM), mis toimus põhjapoolkeral 27-23 000 aastat tagasi.“
Sel ajal oli peaaegu 25% maismaast jääga kaetud. Ka Läänemere idaosa oli Krivokorini sõnul LGM ajal jääga kaetud. Praegune Läti ala muutus jäävabaks umbes 15 000 ja Eesti umbes 13 000 aastat tagasi. Läänemere idaosas leidub rohkesti mammuti jäänuseid, mis on dateeritud ajavahemikku enne viimast jääaja maksimumi (LGM).
„Vaatlesime oma uuringus kahte perioodi: pärast ja enne LGM-i, pöörates erilist tähelepanu ajavahemikule 14 300 ja 11 300 aastat tagasi (cal BP), sest see periood on oluline, et mõista keskkonda, milles Euroopa viimased mammutid elasid,“ rõhutab Krivokorin.
Kui meie planeedil algas praegugi kestev jäävaheaeg Holotseen, hakkas TalTechi teadlaste sõnul mammutite maailm järsult muutuma ja liik suri meie regioonis välja umbes 10 000 aastat tagasi. „Läänemere idaosa paistabki teiste Euroopa alade seast silma sellega, et siit avastati Euroopa noorimad karvase mammuti (Mammuthus primigenius Blumenbach) hambajäänused, mis pärinevad umbes 12 600-11 200 aasta tagusest ajast. Meie artikkel kirjeldab, kuidas toonased keskkonnamuutused Ida-Balti piirkonnas mõjutasid Euroopa viimaseid mammuteid ning mis määras selle liigi saatuse.“
Teadlased taastasid mineviku maastikud
Kuidas aga teada saada, kuidas mammutid „Lõuna-Eestis“ elasid? „Selleks kasutasime erinevaid meetodeid, et rekonstrueerida, milline nägi mammutite keskkond tuhandeid aastaid tagasi välja. Täpsemalt kasutasime kahte mineviku taimestikul põhinevat lähenemist,“ märgib Krivokorin. Just see aitas rekonstrueerida mineviku kliima, sest teatud taimed kasvavad või õitsevad konkreetsetes temperatuuri- ja niiskustingimustes. „Üks meetodeid oli õietolmuanalüüs, mille käigus uurisime setetes säilinud mikroskoopilisi õietolmuterasid,“ avaldab professor Siim Veski. „Kuna erinevad taimed toodavad erinevat tüüpi õietolmu, saime kindlaks teha, millised taimeliigid ja millal maastikul domineerisid. Lisaks õietolmuanalüüsile kasutasime taimede makrojäänuste analüüsi, mis näitab, millised taimed kasvasid kohapeal proovivõtukohas.“
Professor Veski selgitab, et taimede makrojäänuste ja õietolmuanalüüsi ühendamine võimaldab mõista maastiku üldist pilti nii kohalikul kui ka piirkondlikul tasandil. „Lisaks kasutasime mammutite kudedest eraldatud stabiilseid isotoope. Stabiilsed süsiniku- ja lämmastikuisotoobid, mis on eraldatud dentiinist ja luust, annavad omakorda ülevaate taimestiku muutustest piirkonnas ja uuritud loomade toidust ning toitumisharjumustest.“
Muutuv ökosüsteem – mammutitele olulised stepid ja tundrad kadusid
„Meie uuring näitas, et keskkond reageeris kliimamuutustele väga erinevalt enne ja pärast viimast jääaja maksimumi (LGM, ~20 000 aastat tagasi). Enne LGMi muutus kliima järk-järgult ja taimestik püsis üsna stabiilsena. Pärast LGMi põhjustasid ulatuslikud kliimamuutused aga kiireid muutusi maastikus, näiteks metsade levik Põhja-Lätist Eestisse,“ märgib Krivokorin. Lõpuks põhjustas järsk soojenemine Holotseeni alguses ulatusliku metsade leviku, mille tulemusel kadusid kuivad stepid ja tundralaadsed avatud alad, millest mammutid sõltusid. „Eesti mammutipopulatsioon sattus aina kesisematesse oludesse. Sobilik toit kadus, elamiskõlblikud alad kahanesid nii lõunas metsastumise kui ka põhjasuunas asuva Balti jääpaisjärve tõttu.“
Mammutite lugu aitab mõista ka teiste liikide ohte
Krivokorini sõnul näitab TalTechi teadlaste uurimistöö, et mammutite kadumisel Ida-Baltikumist mängisidki tõenäoliselt suurt rolli keskkonnamuutused. „Kuna kliima muutus külmast soojemaks, kadusid nende kunagised rikkalikud toiduallikad ja vaba liikumise võimalust piirasid laienevad metsad. Elupaikade kadumine aitas lõppkokkuvõttes kaasa nende väljasuremisele.“
Võib küsida, miks see on tänapäeval oluline? Mammutite väljasuremist kiirendanud keskkonnamuutuste mõistmine annab väärtusliku sissevaate tänapäevaste liikide ees seisvatesse probleemidesse.
„Paljud loomaliigid võitlevad tänapäeval kliimamuutuste, metsade raadamise ja inimtegevuse tõttu elupaikade kadumisega. Minevikku uurides saavad teadlased paremini ennustada, kuidas ökosüsteemid võivad reageerida praegustele ja tulevastele keskkonnamuutustele, pakkudes lahendusi ohustatud liikide kaitsemeetmetele,“ rõhutab Krivokorin.