Askur Alas | Fotod: Karl-Kristjan Nigesen

Sul on huvitav nimi – Fereshteh, aga su iduettevõtte kodulehel oled Feri. Miks nii ja kas su nimel on tähendus?

Mu nimi Fereshteh tähendab pärsia keeles inglit. Feri on mu hüüdnimi.

Oled pärit Iraanist, tsivilisatsiooni ühest hällist, mis on tänapäeval Lähis-Ida suuruselt teine riik. Räägi palun oma taustast.

Sündisin Iraani pealinnas Teheranis, mis on kõige suurema rahvaarvuga linn Iraanis. See on elav ja aktiivne linn, kus on väga palju ajalooliselt huvitavaid kohti, kuid õhusaaste ja ülitihe liiklus on seal tohutuks probleemiks. Ma kasvasin Teheranis üles ja käisin seal koolis. Mäletan, et kõik oli tohutult ülerahvastatud. Gümnaasiumis õppisin süvendatult matemaatikat.

Pärast kooli lõpetamist peavad need, kes tahavad õpinguid ülikoolis jätkata, sisseastumiseksamid tegema. Ma sain sisse ühte Iraani parimasse riiklikku ülikooli, Shahid Beheshti Ülikooli arvutivõrkude alale. Siia tulevad parimad õppurid, paljud neist saavad pärast lõpetamist sisse välismaa ülikoolidesse ja jätkavad õpinguid teistes riikides.

Võib-olla on see klišee, aga paljud võivad arvata, et naiste jaoks on Iraanis keeruline omandada kõrgemat haridust, saati siis veel saada IT-spetsialistiks. Kuidas see tegelikkuses on?

Erinevalt sellest, mida paljud üle maailma arvavad, võivad naised Iraanis vabalt oma peamise õpingusuuna ja kitsama eriala ise valida. Pärast lõpetamist võivad nad leida töö oma erialal ja olla töös edukad. Iraanis julgustatakse kõiki õppima, nii mehi kui ka naisi. Ka perekonnad toetavad oma lapsi läbi kogu õppetee ja austavad laste valikuid. Ma arvan, et sagedamini julgustatakse inimesi õppima inseneriteadusi ja tehnilisi aineid.

See, kuidas meedia Iraani näitab, on päriselust mõnevõrra erinev.

Kas religioon ei takista haridusalaseid püüdlusi?

Nagu ka teistes islamimaades, tuleb Iraanis järgida islami traditsioone. Seadus kohustab alluma avalikes kohtades islami reeglitele. Näiteks peavad naised ülikoolis islami traditsioonidele vastavalt riietuma. Koolides ja ülikoolides on religiooniõpetus ja õpingute lõpetamiseks tuleb võtta ka mõned islami kursused.

Inimesed, kes ei ole usklikud, ei pea neid reegleid järgima oma kodudes, kuid avalikus kohas peavad – muidu ei saaks ka võrdväärset teenust, näiteks ei saaks ülikooli sisse.

Kas sul oli lihtne leida tööd pärast seda, kui said BSc kraadi?

Pärast ülikooli lõpetamist asusin tööle IT kasutajatoe tehnikuna ühte haiglasse. Sain interni koha, kuna mul olid teadmised IT-st ja olin äsja lõpetanud kõrgetasemelise ülikooli. Pärast kogemuste omandamist pakuti mulle juba tasustatavat tööd samas osakonnas.

Töö haigla IT-osakonnas innustas mind kombineerima oma teadmisi IT-st ja tervishoiust. Tahan kasutada oma IT-teadmisi ja oskusi selleks, et täiustada tervishoidu.

Kuidas leidsid Eesti ja TalTechi?

Mu sugulane õpib Tartu Ülikoolis arvutiteadust. Temalt kuulsin, et Eesti on digiriik, kus IT vallas on kõik kõrgelt arenenud. Ta soovitas mul kaaluda ühe võimalusena ka Eestit. Otsisin Eestist endale sobivaid variante ja leidsin TalTechi tervishoiutehnoloogia magistriprogrammi. Tegin enne Eestisse tulekut kõvasti uurimistööd, sealhulgas ka ülikooli kohta edetabelites ning ülikoolis ja teaduskonnas valitseva atmosfääri kohta. Nii leidsingi, et TalTech sobib mulle, tegin avalduse ja mind võeti vastu. Eestisse jõudsin ma 2019. aasta augustis.

Ma ei oleks TalTechi leidnud, kui poleks olnud seda sugulast, sest ma ei teadnud välismaalaste võimalusest Eestis õppida.

Kui sa Iraanist Eestisse tulid, kui erinev see riik sinu jaoks oli? Kas said kultuurišoki?

Eesti elu ei olnud minu jaoks šokeeriv, aga perekonnast ja sõpradest eemalolek, iraanlastega mitte kokku puutumine oli alguses raske. Mind valdas tihti koduigatsus.

Iraani kultuuriruumis teevad inimesed kõik selleks, et olla teiste vastu lugupidavad ja viisakad. Eestis on inimesed pigem otsekohesed ja ausad. Nad ei raiska aega. Iraanlased on ka sotsiaalselt aktiivsemad suhtlejad ja naudivad nii põgusat suhtlust kui ka pikemaid vestlusi. Avastasin, et eestlased kipuvad vaikust rohkem nautima. See on tõesti teistmoodi.

Kuid eestlased tahavad minu kodumaast rohkem teada, nad küsivad Iraani ajaloo ja kultuuri kohta. Enamik inimesi püüavad olla lahked ja abivalmid, isegi siis, kui meie vahel on keelebarjäär, sest eesti keelt ma ei räägi. Nüüd olen Eestis palju häid sõpru leidnud. Mul on sõpru nii ülikoolis, töö juures kui naabrite seas. Praegu ma ei tunne end siin üldse üksildasena.

Mis sind Eestis veel üllatas?

Kindlasti ilm – ma ei arvanud, et talved on nii karmid. Arvasin, et Eesti on enamiku aastast lumevaiba all, aga tegelikkuses on ilm tihti ka vihmane. Suvel on see-eest palju valgust ja kõik ärkab ellu.

Muidugi on siin palju külmem kui Iraanis. Ma ei olnud harjunud mitu kihti riideid selga panema, kuid nüüd olen leidnud viisi, kuidas end pakase eest kaitsta.

Kas põrkusid Eestis ka dogmadega, mida pidid ümber lükkama?

Olen kohtunud paljude inimestega, kes arvavad, et Iraan on väga kuiv maa. Nad ei tea ka seda, et iraanlased harrastavad talispordialasid. Meil on suusakuurorte ja paljud inimesed veedavad nädalavahetused maamajades mägedes ja lähevad talviti suusatama.

Mida sa Eestist enne siia tulemist teadsid?

Olin lugenud artikleid, et Eesti on digiriik ja tehnoloogiliselt eesrindlik, eriti e-riigi osas. Samuti teadsin, et Eestis on puhas ja puutumata loodus. Lugesin kuskilt, et õhu puhtuse poolest on Eesti üks parimaid paiku maailmas.

Kas olukord tervishoius ja IT-s on Eestis ja Iraanis väga erinev?

Iraani tervishoiusüsteemis ei ole perearste. Meil on erakliinikud ning riiklikud haiglad ja kliinikud, kuhu inimesed võivad, sõltuvalt oma vajadustest, pöörduda. Teistsugune on olukord ka retseptiravimitega, sest paljud ravimid, mida Eestis saab ainult siis, kui arst need välja kirjutab, on Iraanis vabalt saadaval.

Eestis on internet palju kiirem kui Iraanis. Enamiku ametlikust asjaajamisest saab Eestis paberivabalt ära teha, Iraanis aga peavad inimesed selleks minema eri ametkondadesse kohale.

Üks, mis mulle Eesti tehnoloogilisest arengust eriti meeldib, on võimalus anda digiallkiri ja säästa palju paberit, vältides mittevajalike paberite väljatrükkimist. See on ka ülimugav.

Kas Eestis on teistmoodi õppida kui Iraanis?

Iraanis on haridussüsteem keskendunud inseneriteadustele. Konkurents on väga suur ja noored pingutavad juba koolis väga palju, et ülikooli sisse saada.

Eesti pakub suurepärast kõrgharidust, unikaalsed programmid keskenduvad kõrgtehnoloogilisele haridusele. Näiteks TalTechis õpetatavad tervishoiutehnoloogiate ja e-valitsemise erialad on tänapäevased ja unikaalsed.

Lisaks on Eestis mõnusam õppida kui mujal, sest Eesti on digiriik. Näiteks pandeemia ajal oli meil võimalik probleemideta jätkata õppetööd veebipõhiselt.

Üks asi, mis mind TalTechis üllatas, oli see, et tahetakse õpetada rohkem seda, kuidas õppida. Iraanis pööravad õppejõud enam tähelepanu millegi tehnilistele detailidele ja tudengid võivad tegelikult unustada, kuidas neid teadmisi kasutada. Eestis tundsin, et tudengitena saame olla iseseisvamad, valides valdkonna, milles soovime areneda ja oma teadmisi täiustada – meid juhendatakse ja aidatakse meie eesmärkide saavutamisel.

Mis on su TalTechi magistriprogrammi uurimisteemaks?

Minu teemaks on sotsiodemograafiliste tegurite mõju kiiritusravi kasutamisel rinnavähihaigetel Eestis. Kirjutasime sellest ka teadusartikli ja esitasime selle väljaandele International Journal for Equity in Health. Hetkel on see eksperthindamise staadiumis ja vastame ekspertide küsimustele.

Teema pakkus mulle välja dr Kaire Innos, kes oli meie õppejõud epidemioloogia kursusel ja Tervise Arengu Instituudi epidemioloogia- ja biostatistika osakonna juhataja. Eestis ei olnud seni andmeid sotsiodemograafiliste tegurite ja kiiritusravi kasutamise seostest. Kombineerime oma uurimistöös andmeid vähihaigete registrist ja teistest andmebaasidest, näiteks haigekassa ja rahvastikuregistri andmebaasidest. Me uurisime ka selliseid kiiritusravi ja haigekassa andmeid, mida ei olnud varem vähiravi uurimisel kasutatud. See on eriti oluline, kuna me näitasime, et Eesti vähiregistri andmestikust on üle 30% kiiritusravi andmeid puudu.

Mida te uurimistöö käigus veel välja selgitasite?

Näitasime, et haigekassa andmeid saab rinnavähi ravi uurimise juures kasutada, määratledes vähiravi muutujad. Kiiritusravi kasutamine on aja jooksul märkimisväärselt kasvanud, eriti vähi teise ja kolmanda staadiumi puhul.

Leidsime, et erinevate sotsiodemograafiliste gruppide seas on kiiritusravi kättesaadavuses ebavõrdsust. Näiteks leidsime, et üksikud, lesestunud või lahutatud naised saavad abielunaistega võrreldes tõenäoliselt vähem kiiritusravi. Mehhanismide täpsemaks väljaselgitamiseks peab tegema täiendavaid uurimusi, aga me eeldame, et põhjusteks on sotsiaalse toetuse nappus, transpordi puudumine, kehvad majanduslikud tingimused jne. Uuringud on näidanud, et üksikud naised muretsevad selle jõulise ravimeetodi ja ka järelravi pärast rohkem, sest neil pole sotsiaalset tuge või inimesi, kes nende eest pärast ravikuuri lõppemist hoolitseks. See võib olla ka sellepärast, et neil pole transpordivõimalust või neil pole kedagi, kes nende laste eest hoolitseks, kui nad ravil käivad. Seetõttu võivad nad ravist loobuda.

Lisaks leidsime, et madalama haridustasemega naised lähevad pärast rinnavähi diagnoosi väiksema tõenäosusega kiiritusravile, seega mõjutab seda ka haridus. Madalama haridustasemega naistel võivad olla kiiritusravi kasu kohta väärarusaamad ja neil võib olla raskusi kiiritusravi ebasoodsatest mõjudest ülesaamisel.

Aga me ei avastanud ühtegi seost naiste elukoha või rahvuse ning kiiritusravi saajate vahel.

Sa oled üks VocDeci asutajatest. See idufirma seab eesmärgiks autismi diagnoosimise parandamise läbi vastsündinute nutu analüüsi. Kuidas sa sellele ideele tulid ja kuidas see töötab?

Esimesel semestril oli meil loeng e-tervise alustest. Õppejõud Peeter Ross palus meil kirjutada essee ühest vabalt valitud innovatsioonist tervishoius. Otsisin essee jaoks ideid ja sattusin mitmele artiklile, kus leiti, et autistlike vastsündinute nutusignaalid erinevad tervete vastsündinute omadest. See andis mulle mõtte, et võiks olla võimalik tekitada mingi süsteem või algoritm, mis tuvastaks autismi väga varases eas. Praegu diagnoositakse autismi  vanuses neli kuni seitse eluaastat, kuid varasem sekkumine võiks tõsta sekkumise efektiivsust.

On vaja, et autism diagnoositaks nii varakult kui võimalik, et ravi saaks varem alustada. Nii kirjutasingi essee algoritmist, mis suudaks tuvastada autismi, analüüsides vastsündinu nutu salvestist.

Aga sellega ju lugu ei lõppenud. Mis edasi sai?

Pärast seda toimus meil TalTechis häkaton. Läksin lavale ja rääkisin auditooriumile oma ideest. Mõned mu kursusekaaslased, kes on nüüd mu kolleegid, olid ideest huvitatud ja hakkasime koos tööle. Võitsime häkatoni ja otsustasime idee kallal edasi töötada. Meie programmijuht Priit Kruus andis meile ka motivatsiooni, et me projekti pooleli ei jätaks. Ta palus kõigil üliõpilastel oma ideega semestriprojektina tööd jätkata, saime selle eest ka kolm ainepunkti. See oli meie jaoks tõesti hea motivaator ja me oleme kõik selle eest tänulikud, sest jätkasime oma püüdlusi, tööd ja teema uurimist. Semestri jooksul oli meil mitmeid läbivaatusi – pidime Priidule ja teistele programmi liikmetele oma arengust ja saavutustest ette kandma.

Pärast semestritöö lõpetamist esitasime taotluse EIT Health Jumpstarterisse, mis on üleeuroopaline tervisealase innovatsiooni kiirendiprogramm. Meid valiti välja ja saime osaleda nende seminaridel ja töötubades. Pärast paljusid töötubasid ja hulka kootsingut oli meil võistlus, kus pidime oma idufirmat auditooriumi ees esitlema. Võitsime mõjukusauhinna ja publikuauhinna. Võitsime ka raha ning VocDec valiti Health Foundersi tehnoloogiakiirendisse.

EITis motiveeriti meid, et asutaksime oma ettevõtte ja alustaksime idufirmana tööd. Niisiis registreerisime uue ettevõtte ja jätkasime tööd oma ideede kallal. Meil ei olnud siis veel töötavat algoritmi, selleks oli vaja andmeid. Nüüd on meil need andmed olemas ja algoritmi arendamine on käimas.

Olete kindlad, et saate algoritmi tööle?

Jah, oleme selles kindlad. Aga oluline on, kui täpne see on. Selleks, et algoritm registreeritaks meditsiinilise vahendina, peab selle täpsus olema vähemalt 95%. Püüame saavutada võimalikult kõrget täpsust ja loodame, et jõuame selleni korralike, kõrge kvaliteediga andmete abil.

Oleme veendunud, et autistlike vastsündinute nutu muster on erinev. Mitmed artiklid on seda näidanud.

Millised trendid tervise tehnoloogias on sinu jaoks eriti huvitavad või inspireerivad?

Pandeemia ajal tundsime kõik tervishoiu digiteerimise vajadust ja Eestis on tänu patsiendiportaalile tervishoiusüsteemi palju lihtsam täiustada. Näiteks võivad alates mai lõpust kõik inimesed end vaktsineerida lasta. Vaktsineerimispasside või -tõenditega on teistes riikides probleeme, kuid olen uudistest lugenud, et Eesti on selles valdkonnas üks liidritest. Vaktsineerimispasse saab Eestis arendada nii, et need on patsiendiportaali integreeritud. See ei pea olema paberpass, kui see on patsiendiportaalis registreeritud, ja võimaldab kõike: reisimist ja piiride avamist pärast pandeemiat. See näitab ka riikidevahelise andmete jagamise tähtsust.

Ma arvan, et see on valdkond, kus teised riigid peaksid järele jõudma. Näiteks tean, et Iraanis vaktsineeritakse praegu vanemaid inimesi ja riskigruppe. Aga vaktsineerimistõend, mis neile antakse, on ainult paberil, see võib osutuda problemaatiliseks, kui need inimesed peaksid tahtma neid sertifikaate riigipiiride ületamisel kasutada. Need võivad teistes riikides mitte kehtida.

Milliseid uusi võimalusi avas pandeemia tervishoius?

See oli kindlasti motivaatoriks tervishoiuteenuse pakkujatele selleks, et tulla välja suurema hulga digitaalsete teenustega, nagu telemonitooring või telekonsultatsioon. Näide: kui patsient vajab konsultatsiooni arstiga, ei pea ta enam tingimata arsti kabinetti minema. Tervishoiuteenuste pakkujad on hakanud arendama süsteeme, mida on vaja patsiendi ja arsti vaheliseks videokõneks.

Ma arvan, et igas tervishoiu valdkonnas tunnevad teenusepakkujad vajadust kõike digiteerida. Teine näide: inimesed on tänu karantiinile ja pealesunnitud isolatsioonile hakanud rohkem kaebama depressiooni ja vaimsete hädade üle. See on avanud tee vaimse tervise digitaalsetele lahendustele.

Kas ettevõtlikkus on sulle loomuomane joon?

See on mu esimene kogemus ettevõtjana. Olen südamest tänulik kõige eest, mis mind selleni viis, alates sellest, kui tegin TalTechi avalduse, kuni praeguseni välja. Inimesed minu ümber on pakkunud mulle tuge, mida olen vajanud. Kuigi see ei olnud päris see, mida ma ülikooli lõpetamisest ootasin, on ettevõtjaks hakkamine tegelikult üks parimaid asju, mis minuga juhtuda sai.

Eesti on iduettevõtte jaoks parim koht, sest kõik on digiteeritud ja isegi kui ma kolin teise riiki, ei karda ma oma äri kaotada, sest saan taotleda e-residentsust ja juhtida firmat teisest riigist.

Mis plaanid sul oma haridusega on? Kas näed oma tulevikku TalTechis või jääb Eesti liiga väikseks?

Ma tahan väga jätkata oma õpinguid PhD kraadi saamiseks. Mulle pakub epidemioloogia ja rahvatervis suurt huvi ning ka mu magistritöö teema on nende valdkondadega seotud. Teen rahvatervise valdkonnas avalduse PhD positsioonile, aga ma ei tea, kas teen seda Eestis või tahan teisi riike avastada. Ma pole veel otsustanud.

Aga esialgu jään ilmselt Eestisse, sest tahan uurimustööd jätkata ja kirjutada veel teadusartikleid. Samas töötan ka oma idufirmas ja pean teiste kaasasutajatega tihedas kontaktis olema. Kindlasti otsin võimalusi PhD õpinguteks ka Eestis.

Kas sul on mõni soovitus välistudengitele, kes kaaluvad TalTechis õppima asumist?

Eesti on ilus ja sõbralik riik, mis tervitab rahvusvahelisi tudengeid. Ma soovitaksin siia tulla ja otsida siin enda jaoks võimalusi. Eriti soovitan seda inimestele, kellel on IT taust ja huvi multidistsiplinaarsete programmide vastu, sest siin on suurepärased võimalused sellisteks õpinguteks, samuti erialase töö leidmiseks pärast ülikooli lõpetamist.

Minu kogemus näitab, et ülikooli teaduskond ja õppejõud pakuvad tudengitele vajalikku tuge ja suuniseid. Ja kui tudengid paluvad õppejõududelt abi, tulevad nad alati vastu. Te saate kõik, mida oma arenguks ning oskuste ja teadmiste täiendamiseks vajate.