Oma eesmärgiks seadis Inga välja töötada metoodika paremaks merepõhja kaardistamiseks rannikualadel. Lisaks andis ta loenguid merekartograafias hüdrograafia tudengitele. Lõuna-Mississippi ülikoolis on kaks Rahvusvahelise Hüdrograafiaorganisatsiooni (IHO) tunnustatud hüdrograafia õppekava.

Stipendiumile kandideerimine toimus juba 2019. aasta novembris, misjärel valiti välja potentsiaalsed kandidaadid, kes pääsesid intervjuule. Täpset konkurentide arvu Inga ei tea, sest kogu kandideerimist puudutav info hoiti konfidentsiaalsena. Ka intervjuude ajad olid seatud nii, et kandidaadid üksteisega ei kohtuks. Juba detsembris selgus, et ta oli valitud üheks kahest võimalikust stipendiumisaajast ning veidi hiljem, et just tema valitigi välja. Programmis taotles Inga 6-kuulist stipendiumi, millest esialgu kinnitati siiski 4,5-kuuline aeg. Pandeemiast tulenevate piirangute tõttu olid akadeemilised vahetusprogrammid paljudes riikides peatatud ning Inga ei olnud kindel, kas tema oma realiseerub. Kuid tänu korraldajate pingutustele algas programm jaanuaris 2021.

Elu alligaatorite ja orkaanidega

Mississippi osariigis tuli kohaneda ümbritseva eluga: leida kodu, liikumisvahend ning samal ajal alustada programmile vastava teadus- ja õpetamistööga. Välismaalasena argiellu sisse elades pakkus imestamist kohalike elu, näiteks kuidas hoovides toimetasid ringi ja elasid oma elu alligaatorid, keda ameeriklased ise üldse ei paistnud kartvat. Nii oli tavaline, et muruniitmise ajal tuli alligaatorid sabast eemale lohistada, et nende alt ka pikem rohi niidetud saaks, samuti ei peljanud inimesed ujumas käia kohtades, kus alligaatorid elutsesid.

Kohaneda tuli ka teadmisega, et asutakse orkaanide piirkonnas, nimelt oli just see maa-ala olnud Katrina epitsentriks. Selle aasta juunis elas Inga üle orkaani Claudette, millest teatati ette umbes kaks tundi ning selle ajaga tuli varuda vett, söögipoolist ja leida turvaline koht varjumiseks. Õnneks jõudis orkaan enne Mississippisse jõudmist tublisti raugeda ega toonud seekord kaasa hävitavaid tagajärgi.

Töötamine

Esialgu võttis umbes kuu jagu aega NASA keskuse töötajakaardi ja ligipääsu saamine ning seni toimusid vajalikud kohtumised distantsilt. Aga oma õpetamistööga Lõuna-Mississippi ülikooli (The Universtity of Southern Mississippi) Gulf Parki kampuses, mis asus Gulfporti linnas, sai kohe jaanuaris algust teha. Ülikool on suur kompetentsikeskus ja neil on Fulbrighti stipendiaate suur au vastu võtta.

Peab ära märkima, et hüdrograafia on sealse ülikooli fookuseriala, mille kaudu arendatakse valdkondlikku infrastruktuuri. Suur toetus on ka USA mereväe poolt, kellega tehakse ühistes projektides pidevalt koostööd. Samuti on üheks olulisemaks partneriks Riiklik Ookeani- ja Atmosfäärivalitsus (National Oceanic and Atmospheric

Suuremad erinevused

Võrreldes Eesti Mereakadeemiaga õpib Mississippi hüdrograafia suunal vähem tudengeid, kuid õppekava lõpetatakse nominaalajaga ja enamasti lõpetavad kõik tudengid. Ingal on hea meel, et Eestis on huvi antud eriala vastu oluliselt suurem: „Vaatamata sellele, et meie õppekava ei ole erialaselt rahvusvaheliselt akrediteeritud, siis oleme ikkagi tublid ja edukad, kuna igal aastal tuleb õppima nii palju uusi tudengeid.“ Inga kohtus ka sealse ülikooli rektoriga ja tõdes rõõmuga, et tegemist on valdkonnaga vägagi kursis oleva inimesega, kes tunneb hästi soetatud erialaseid seadmeid, laevu ja tarkvara.

Inga õpilasteks olid mereteaduste õppekava tudengid, kes on spetsialiseerunud hüdrograafiale. Päris alguses muretses inglise keelt valdav Inga, kuidas tudengid tema võõrapärast aktsenti mõistavad, kuid see mure oli asjata. Mississippi ülikoolis käivad tudengid koos paljudest Ameerika osariikidest ning on tänu sellele harjunud kõikvõimalike hääldusviisidega.

Kohalikud üliõpilased üllatasid Ingat oma kõrge motivatsiooniga: „Vaatamata sellele, et õpe on tasuline (ja päris kulukas) ning enamik tudengeid võtavad õppelaenu, siis nende innukus õppida, teadmisi omandada ja materjalist ise aru saada oli pehmelt öeldes muljet avaldav! Tudengid ei kurda ja teavad oma kohustusi ning on püüdlikud. Eriti võrreldes eesti tudengitega, kellele on võimaldatud tasuta kvaliteetne haridus ja kes teevad oma asjad vahel „kuidagimoodi ära“. See oli positiivne kultuurišokk!“

Veel üks erinevus on see, et USA tudengid on enda suhtes kriitilisemad ja hindavad õppimisprotsessis rohkem oma võimeid kui õppejõu kompetentsi. Nad teavad, et selline suhtumine aitab saavutada eesmärke. Ja et haridus on oluline neile, mitte õppejõule.

Hoolimata viiruse olukorrast ja distantsõppe eelistamisest soovisid Inga tudengid käia kontaktõppes. Poole aasta jooksul puudus ühest loengust üks tudeng. Kui nüüd vaadata, kuidas erineb sealne õppetöö meie õppekavast ja -protsessist, siis võib näha drastilisi erinevusi. Koolis eeldatakse, et tudeng suudab maksimaalselt iseseisvalt õppida. Enne loengut peavad tudengid ise kõigi materjalidega tutvuma vastavas elektroonilises keskkonnas Canvas (nagu meil Moodle). Peamine suhtlus tudengitega käis samuti Canvase kaudu, harvem MS Teamsis.

Tavaline praktika USA-s on see, et õppejõud ehitab loengu üles enda kirjutatud õpiku peale, mis ei ole alati kooli raamatukogus saadaval ja mille tudengid endale soetama peavad. „Nad ostavad kõik vajalikud õpikud oma raha eest. See on nende jaoks loomulik, kuna kõik teadmised on investeering tulevikku,“ täpsustab Inga kohalikku olukorda. Tudengite teadmiste osas eestlastega erinevust ei olnud, kuigi Inga hinnangul on eesti tudengitel suur potentsiaal, mida nad sageli ise ei taipa ära kasutada.

Üllatused merel

Nagu Mereakadeemias, olid ka seal klassikaliste loengute kõrval praktilised ülesanded. Hüdrograafiliste mõõdistuste praktikal tabas Ingat suur üllatus – tudengid tegelesid mõõdistustega laeva peal iseseisvalt, ei olnud neil seal toeks õppejõudu ega kaptenit. Merele mindi ülikooli laevaga, mille juhtimisega pidid tudengid ise toime tulema. „Seal ei ole sellist asja, et teed endale väikelaevajuhi load. Ettevalmistusaeg laevaga sõitmiseks on kaks nädalat, misjärel võib juba omal käel merele minna. Ma muudkui imestasin, kui iseseisvad need tudengid on,“ meenutab Inga ootamatut vaatepilti. „Tudengitele antakse laev ja ülesanne ning eeldatakse, et nad saavad hakkama.“ Töö käigus tekkivad küsimused tuleb lahendada järgmises järjekorras: kõigepealt materjalidest vastuseid otsides, seejärel kursusekaaslastelt küsides ning kui siis ka tõele lähemale ei jõua, peaks veebist vastuseid nõutama. Alles kõige viimane variant on pöörduda oma küsimusega otse õppejõu poole. Nii õpetatakse tudengitele, kuidas lahendada probleeme iseseisvalt.

Tudengitel on merel võimalus kasutada kõiki instrumente, mis võimaldavad teostada hüdrograafilisi mõõdistusi. Sealne keskkond on hüdrograafia õppejõu tõeline unistus. Inga loodab, et programmi kaudu avaneb võimalus ka Mere­akadeemia veeteede haldamise ja ohutuse korraldamise õppekavale saada erialane IHO akrediteering. Selle saamine oli ka üks algseid põhjuseid, miks Inga Fulbrighti stipendiumi üldse taotles. „Nende Marine Science hüdrograafia õppekava on väheste õppekavade hulgas maailmas, mis sai IHO poolt akrediteeritud ja seetõttu on neilt palju õppida,“ täpsustab ta.

Teadustöö

USA-s läbiviidava teadustöö üheks eesmärgiks oli kohapealse õppekava arendamine hüdrograafiliste mõõdistuste tegemiseks madalates vetes, kombineerides omavahel hüdrograafilisi andmestikke, mis on saadud erinevate mõõdistusmeetoditega. Näiteks in-situ** mõõdistused LIDAR (Light Detection And Ranging) lasermõõdistuste süsteemiga. Neid kasutatakse laserkiire abil keskkonna sondeerimiseks. Näiteks Maa-amet teostab regulaarseid topograafilisi mõõdistusi maastiku mõõtmiseks LIDAR-iga. Samuti on olemas LIDAR-süsteemid, millega saab mõõdistada merepõhja. Selleks kasutatakse punast ja rohelist kiirt. LIDAR-iga merepõhja mõõdistamine võimaldab kaardistada madalaid rannaäärseid alasid, kus laevaga mõõdistamisi teostada ei ole võimalik.

„Mina võrdlesin hüdrograafilisi andmeid erinevatelt allikatelt. Projekti eesmärgiks oli hinnata LIDAR-iga mõõdistatud merepõhja laevadelt mõõdistatud andmetega, et hinnata LIDAR-i andmete usaldusväärsust. Niisugune analüüs võimaldab meil Eestis rakendada samu süsteeme. Rannikualade merepõhja mõõdistamisel LIDAR-süsteemidega on päris suur potentsiaal,“ räägib Inga. Batümeetrilisel LIDAR-il on aga omad piirangud, näiteks vee läbipaistvus. Eesti rannikuvetes on eri aastaaegadel vee karakteristikud erinevad, mistõttu on kõige soodsam aeg taolisteks mõõdistusteks kevadel, pärast jää sulamist. Kohas, kus Inga töötas, oli aastaringselt soe ja soodne ilm, et pidevalt mõõdistusi teha ja tudengitega praktilisi töid läbi viia.

„Minu teadustöö tulemused annavad kindlasti alust taolisteks uuringuteks Eestis. Loodud akadeemilised kontaktid võimaldavad meil tulevikus kutsuda hüdrograafia valdkonna professoreid külalisloengute läbiviimiseks veeteede haldamise õppekavale ning loovad  eeldusi veeteede tudengitele läbida erialaained osaliselt Lõuna-Mississippi ülikoolis,“ on Inga saavutatud tulemustega rahul. Samuti kiidab ta Fulbrighti programmi ja stipendiumiga kaasnevat suurepärast võimalust: „Meie õppejõud peaksid julgemalt kandideerima, sest see avab palju uksi ja annab väga hea kogemuse, millega uute eesmärkide poole edasi liikuda!“

*    Fulbrighti programm loodi 1946. aastal endise senaatori J. William Fulbrighti poolt kehtestatud õigusaktiga, et „suurendada vastastikust mõistmist Ameerika Ühendriikide ja teiste riikide elanike vahel“. Fulbrighti programmist antakse stipendiume USA ja välisriikide kodanikele välismaal õppimiseks, õpetamiseks, loengute pidamiseks ja teadustöö tegemiseks. Tänaseni peetakse seda USA üheks prestiižsemaks stipendiumiks, mis on suunatud peaasjalikult välismaalastele.

**  kohapealne, ladina k