Reet Sillavee (tantsuansambel Kuljus), Karin Tuul (TalTech Akadeemiline Naiskoor), Kristel Veersalu (Tallinna Tehnikaülikooli puhkpilliorkester) | Fotod: Justinas Auskelis

Seekordne festival, mis toimus 17.–19. juunil Vilniuses, kandis üldsõnumit #Generation3000, sest tänased esmakordselt Gaudeamusele jõudnud noored on sündinud kolmandal aasta­tuhandel, nad on vabad möödunud aegade taagast ja nende teha on meie tulevik.

TalTechi jaoks oli seekordne Gaudeamus eriline

Nii nagu tervet maailma, muutis hiljuti seljataha jäänud pandeemia palju ka Gaudeamuse kulgu. Näiteks lükkus kogu sündmus aasta võrra edasi, veel veebruaris ei olnud kindel Läti kollektiivide osalemine ning mitmed eelproovid toimusid üle videosilla. Mis aga kindlalt püsima jäi, oli Eesti kava sõnum ja sisu.

Eesti programmi ideekonkursi võitis Tallinna Tehnikaülikooli kultuurikollektiivide juhtide (Kuljusest Marina Kuznetsova, Reet Sillavee, Helerin Rauna, Robert Hein ning Akadeemilise Naiskoori dirigent Edmar Tuul) loodud kava „Loodus. Vägi“, mille põhisõnumi võtab kokku Leelo Tungla loodud ning Tõnis Mägi kuulsaks lauldud fraas: „Kui me siin praegu oma ei oska hoida, ei siis maailma kõikide asjade kohta me kunagi midagi öelda ei saa.“ Pea pooletunnise kooride, rahvatantsijate ja puhkpilliorkestrite ühise kontserdiga näidati, et loodus on meist kõigist üle – kui juured on sügaval ja tarkus tõrudes, siis tärkab seemnest uus võsu. Kui inimene selleks loodusele ainult võimaluse annab.

Lisaks esmasele loomemeeskonnale aitasid ideekonkursi võitnud tööd reaalsuseks teha Diana Mäeväli (Tallinna Tehnikaülikooli puhkpilliorkester), Raul Talmar (TLÜ BFM Segakoor), suurepärase tehnilise teostuse taga olid kolleegid Tartu Üliõpilasmajast Kulno Tungla ja Ilme Tiik.

Nagu loomeprotsessis ikka ehitus meiegi kava üksteisele ideede põrgatamisest. Kellelgi tuli hea idee muusika osas, kellelgi teisel seonduv tants või visuaalse sõnumi idee. Algusest peale olid aga selged kaks väga kindlat eesmärki: meie kava on tervik ehk muusikud ja tantsijad teevad ühist asja, ning nii osalistel kui pealtvaatajatel peab kava lõpuni lõbus olema. Me õnnestusime! Kontserdil oli täpselt üks laul, kus keegi ei tantsinud, ning üks tants, mille saateks kõlas fonogramm. Kõik muu oli elav ja ühes taktis hingav. Tantsijad tundsid muusikutest tugevat seljatagust, lauljad ja puhkpillimängijad nägid, kuidas nende helikeel tantsukeeleks saab. Ja lõbus oli ka – meie kontserdi alguses tõi „Ojalaul“ tantsijad publiku vahelt platsile ning kontserdi lõpus elasid kõik „Päikeseratta“ rõõmsale pöörlemisele kaasa.

Maratonkontsert lõi sünergiat

Üks esimesi teoseid, mis kooride esituses kõlas, oli Tehnikaülikooli akadeemilise naiskoori dirigendi Karin Tuule kirjutatud „Vaata ja sa näed“ Veiko Tubina tekstile. Laulu esitas Gaudeamuse ühendkoor ehk kolme riigi koorilauljad koos. Ka väliskoorid olid väga püüdlikult eelproovides selgeks õppinud eesti keeles teksti hääldamise ning laul noortest ja armastusest sobis Gaudeamuse konteksti väga hästi.

Ühendkooride kavas oli lisaks üks lätikeelne ja kolm leedukeelset (uudis)teost. Kui Eestis toimunud ühisproovides tundus, et teosed vajavad küpsemiseks veel omajagu iseseisvat pusimist, siis laulupeo õhkkonnas tekkis väga hea sünergia ning mitu Eesti koori laulis leedukeelseid laule ka kaheksatunnisel kojusõidul. Meloodiakäigud laulust „Karta 3000“ helisevad paljude lauljate kõrvus ka mitu kuud pärast pidu.

Kindlasti oli nii lauljate kui tantsijate üheks lemmikteoseks Jaagup Kreemi „Lilled juustes“, mida täiendas Maido Saare imekaunis koreograafia ning solistide Liisi Koiksoni ja Kristjan Karmo esitus. Publikugi seas oli tunda teatavat särinat, kui see pala peale läks. Suurt rõõmu pakub ka see, et nii „Lilled juustes“ kui mitmed teised laulud Edmar Tuule kokku pandud kooride kavas on leidnud tee ülikooli kollektiivide programmi nii eelmisel kui ka käesoleval aastal.

Isoleerteip päästab päeva

Tehnikaülikooli kollektiivid on osalenud kõigil Gaudeamustel. Kui mõnest aastast jääb kauni muusika ja tantsu kõrvalt kõige eredamalt meelde ilm, teisest toit või linnapilt, siis naljatades võib öelda, et möödunudsuvisel festivalil läbisid kõik Eesti ja Läti osalejad ka leedu keele kursuse. Proloogi ja finaali proovides jagati kõlaritest häälekalt ja aina ärevamalt leedukeelseid juhiseid, millest aru said ainult kohalikud. Ühel hetkel küll tõlgiti midagi ka inglise keelde, kuid õige pea olid korraldused taas vaid lõunanaabritele mõistetavad.

Kindlasti veel üks teema, mis alati kirgi kütab, on logistika – millal on kelle proov, kus keegi magab või mida sööb, kus vahetatakse riideid või ollakse vihmavarjus. Samuti, kuidas jõuavad orkestrite suured pillid ühest kohast teise. See viimane küsimus lahenes Leedus asjaolude kokkulangemisel nii, et pillimängijatel tuli kõigi oma instrumentidega mitu korda mäe otsa – Kalnu parki – ning alla tagasi kõndida. Eriti huvitav oli see perspektiiv kontserdipäeval rongkäiku oodates, kui ühe baritonimängija kingad suures kuumuses asfaldi sisse kinni tahtsid jääda. Õnneks on puhkpilliorkestri mängija kotis alati isoleerteip, mis ka nüüd päeva päästis.

Sel korral oli programm kokku pandud nii, et suur ühiskontsert toimus pühapäeva pärastlõunal, millele järgnes kohe kojusõit. See aga tähendas, et ühine pidu pandi püsti laupäeva õhtul. Kuigi näiteks lätlaste jaoks oli selleks hetkeks proovipäev kestnud juba üle 12 tunni, siis tants ja pillimäng ei tahtnud kuidagi lõppeda ka öörahu saabumisel. Majutumine toimus näitustekeskuses LitExpo, kus suured ruumid võimaldasid korraga nautida mitut erinevat muusikastiili. Eestlaste suureks rõõmuks ja uhkuseks osutus kõige populaarsemaks Tartu Popside eksprompt-esinemine. Kuljuse tantsijad tegid põranda soojaks ja kõik ülejäänud tulid rõõmuga kaasa.

Esimesest Gaudeamusest on tänaseks möödunud 66 suve. Möödub veel kolm ning 2026. aastal koguneme taas, et siis tähistada 70 aasta möödumist esimesest Gaudeamuse festivalist. Gaudeamus igitur!