Gennadi Arjassov on inseneriteaduskonna Virumaa kolledži rakendusmehaanika ja jätkusuutliku energiatehnoloogia uurimisrühma dotsent.

Kuidas jõudsite Tallinna Tehnikaülikooli tööle?

Pärast Tallinna Polütehnilise Instituudi laevajõuseadmete eriala lõpetamist 1969. aastal töötasin veidi aega „Läänekala“ Laevaremondi Keskkonstrueerimise Tehnoloogia Büroos insener-konstruktorina. Järgmisel aastal tulin teoreetilise mehaanika kateedri juhataja prof Georgi Golsti kutsel tööle TPI-sse, sest olin juba õpingute ajal tegelenud kateedris teadustööga dünaamika valdkonnas. Minu esimeseks ametikohaks siin oli teoreetilise mehaanika kateedri vanemlaborant. 

Järgnevatel aastatel olin aspirant, assistent, vanemõpetaja, dotsent ja kateedri juhataja; alates 2008. aastast olen olnud Virumaa kolledžis ehituse ja mehaanika lektoraadis dotsent ja kaks aastat ka lektoraadi juhataja. 

Mida siin töötamine on teile andnud?

Töö ülikoolis õpetas mind leidma ühist keelt erinevate inimestega, töötama meeskonnas ning kiiresti kohanema uute tingimuste ja ülesannetega. Olles vanuselt kõige noorem teoreetilise mehaanika kateedri juhataja, oli see oskus eriti kasulik. Lisaks on see õpetanud vastutustunnet ja sihikindlust ning oskust töötada piiratud aja ja ressurssidega.

Poole sajandi jooksul on ülikoolil olnud hulk rektoreid ja reforme. Milline ajastu on olnud kõige ilusam?

Kõige kaunim ajajärk minu üle 55 aasta pikkuse töökogemuse jooksul ülikoolis oli aeg, mil alustasin oma õppe- ja teadustööga ning juhatasin teoreetilise mehaanika kateedrit (1976–1991) professor Boris Tamme juhtimisel. Ma tundsin, kuidas kasvan ise koos oma tudengitega, kuidas minu teadmised ja kogemused leiavad rakendust, aidates neil kujundada oma tulevikku. Õpetamine ja teadustöö ei olnud lihtsalt töö, vaid tõeline kutsumus, täis inspiratsiooni ja rõõmu ühisest maailmaavastamisest.

See ajajärk, hoolimata raskustest ja väljakutsetest, oli täidetud uudsustunde ja kasvuvõimalustega, mis teeb selle mälestustes eriti väärtuslikuks. Lisaks tahan esile tuua viimased viis aastat (2020–2025) professor Tiit Landi juhtimisel, mis on toonud kaasa uute tehnoloogiate ning õppe- ja teadustöö süsteemide arengu.

Milline on olnud kõige parem õppetund töisest ebaõnnestumisest?

Õnneks ei ole mul olnud tõsiseid professionaalseid ebaõnnestumisi. Siiski on iga tööprotsess võimalus kasvuks ja enesetäiendamiseks. Püüan pidevalt analüüsida isegi väiksemaid raskusi ja kasutada neid kogemusena edasiseks arenguks.

… ja suurim õnnestumine, mille üle olete uhke?

Üheks oma olulisemaks saavutuseks pean edukat doktorantide, magistrantide ja bakalaureusetudengite juhendamist. Noorte teadlaste ja üliõpilaste aitamine oma teadus- ja haridustee leidmisel, nende arengu toetamine ning edusammude ja lõputööde – doktoriväitekirjade, magistri- ja bakalaureusetööde – kaitsmiste nägemine on mulle mitte ainult suur professionaalne rõõm, vaid ka kinnitus minu juhendamistöö tulemuslikkusest. See innustab ja annab tunde, et olen andnud tõelise panuse teadusesse ja haridusse.

Uhkeid hetki on aga olnud rohkem: 2019. ja 2023. aastal valiti mind Virumaa kolledži parimaks õppejõuks ning 2022. aastal sain õppeaine „Masinamehaanika-projekt“ eest kvaliteedimärgi.

Miks on ülikool hea tööandja, et olete sellele enam kui pooleks sajandiks truuks jäänud?

Esiteks pakub ülikool intellektuaalset vabadust ja loovust soosivat keskkonda – võimalust tegeleda pidevalt uute ideedega, teadustööga ja noorte õpetamisega. Teiseks on siin tugev väärtusruum ja missioonitunne – töötada teadmiste arendamise ja ühiskonna hüvanguks. Samuti hindan ülikoolis stabiilsust ja kollegiaal¬set töökultuuri, kus inimesed jagavad samu eesmärke ja väärtusi. Lisaks pakub ülikool pidevaid võimalusi enesetäienduseks, rahvusvaheliseks koostööks ja erialaseks arenguks. Kõik see on loonud tugeva ühtekuuluvustunde ning andnud põhjust jääda truuks nii pikaks ajaks.

Kuidas olete hoidnud töömeeleolu? 

Töömeeleolu hoidmine on minu jaoks olnud alati seotud huvi ja sisemise motivatsiooniga: kui teed tööd, mis omab mõtet ja pakub rõõmu, tuleb hea meeleolu sageli iseenesest. Kui astusin ülikooli uksest sisse esimest korda, ei osanud ma arvata, et sellest saab koht, kus veedan suure osa oma elust – aga siin ma olen, ja seda hea meelega. 

Olen püüdnud hoida uudishimu elus: õppida midagi uut, proovida erinevaid lähenemisi, olla avatud nii muutustele kui ka koostööle. Väga palju annab ka see, kui oled ümbritsetud toetavatest kolleegidest – ühine huumorimeel, arutelud ja mõttevahetused aitavad igapäevatöös rõõmu ja kergust hoida. 

... ja kuidas töö ning eraelu/hobide tasakaalu?

See on minu jaoks olnud teadlik valik ja pidev protsess. Olen aru saanud, et tööülesanded võivad vahel nõuda palju aega ja energiat, kuid sama oluline on võtta aega iseendale, perele ja hobidele, mis aitavad mõtteid puhastada ja taastuda. Olen püüdnud seada prioriteete ning planeerida oma aega nii, et jääks ruumi nii tööalastele väljakutsetele kui ka isiklikele rõõmudele.

Vabal ajal naudin tegevusi, mis pakuvad rahu ja loovust – olgu selleks siis lugemine, matkamine või mõni käsitöö. Need hetked aitavad mul tasakaalu hoida, tuua energiat ja inspiratsiooni nii töö- kui ka eraellu. Lisaks olen õppinud kuulama oma vaimu, et vajadusel võtta aeg maha ja taastuda, sest ainult nii on võimalik olla nii töö- kui ka eraelus tõeliselt kohal ja hea meelega panustada.

Artikkel ilmus Mente et Manu erinumbris, mis oli pühendatud just Honor Universitatis tunnustuse saajatele.