Mari Öö Sarv | Fotod: Karl-Kristjan Nigesen

Kuidas Tehnikaülikooli tudengkonnal läheb?

Hästi. Meil on väga intensiivne tööaasta: juhatuse liikmed on muutumas, aasta algusest on uus haridusvaldkonna juht ning minu ametikohale – üliõpilaskonna esimehele ja tudengielu valdkonna juhile – on käimas konkurss. (vestlesime Gerliniga veebruari lõpupäevil – M.Ö.S.)

Ka tavalisel tudengil, kes siin kontoris ei liigu, on töine aeg, sest 66% meie üliõpilastest käib täiskoormusega tööl ja vaba aega on keskmisel tudengil päris vähe. Samas tean ja näen, et tudengid on väga võimekad ja jõuavad palju.

Uus rektor on tulemas. Kui palju ja kuidas tudengite hulgas sel teemal juttu on?

Kuidas kunagi, sõltub seltskonnast. Näiteks tõusis see mitteformaalse teemana õhtuste mängude kõrvale organisatsioonide väljasõidul.

Päevakorrapunktina on rektorivalimine esinduskogus teemaks olnud eelmise aasta lõpust. Vaatasime üle TalTechi üliõpilasesinduse 2014. aastal kinnitatud rektori ootuste dokumendi, Tartu Ülikooli tudengkonna ootused sealsetel rektorivalimistel, kutsusime ka vilistlasi rääkima eelmistest valimistest ja kinnitasime oma ootuste dokumendi. Meil valib ju rektori ülikooli nõukogu, kus ei ole tudengite esindajaid. See tähendab, et meil endil tuleb viia tudengite mõtted ja ootused otsuse langetajateni, et nad saaksid meiega arvestada. Ja seda me kindlasti teeme. Mitu aastat esinduses tööl olnuna tean, et nõukogus on hulk inimesi, kelle poole on tudengitel väga lihtne pöörduda. Tean, et nad ootavad tudengite mõtteid, on alati valmis diskussiooniks, kuulavad alati ära.

Oleme ka arutanud, kes võiksid olla uued rektoraadi liikmed, kas praegune rektor jätkab või mitte… Oleme kõvasti diskuteerinud, mis on meie ootused uuele rektorile ja siin pean tõdema, et praegune rektoraat on tudengkonna jaoks päris palju teinud. Ükskõik, milline on tudengkonna pöördumine, oleme kogenud head ja sujuvat koostööd juhtkonnaga. Lihtne on arutleda mitmesuguste murepunktide üle, saame kiiresti vastused oma küsimustele. Seda ootame ka rektorikandidaatidelt: et nad oleksid valmis võtma üliõpilaskonda võrdväärse partnerina.

Tahtsingi küsida, kuidas praeguse rektoriga koostöö on toiminud.

Ma julgen väita küll, et meil on hea rektoraat. Olles selle maja tudeng aastast 2015 ja võrreldes toonast aega praegusega, on muutusi olnud palju. Asjad on hakanud kiiremini liikuma, seda on öelnud ka üliõpilasesinduse vilistlaste seltskond – kui nad näevad, kui ladus on praegu meie koostöö ülikooli juhtkonnaga, siis nad ütlevad, et meil on vedanud.

Ja tõsi ta on, vähe sellest, et juhtkond on alati tulnud hea meelega meie mõtetele vastu: rektor käis uue esinduskogu valimise järel kuulamas, millised on kogu ootused ülikoolile ja mis üliõpilastele oma teaduskonna vaatevinklist muret teeb; finantsdirektor Tauno Tuisk on käinud rääkimas, kuidas ülikooli ja üldse kõrghariduse rahastamine käib; prorektorid Renno Veinthal ja Hendrik Voll on samuti meile rääkimas ja küsimustele vastamas käinud. See kõik aitab näha laiemat pilti ja olla ka paremad tudengi­esindajad – teame, kuidas enda tööd paremini teha ja üheskoos leiame lahendusi.

Ja muide, 2014. aastal tudengite ootustena kirja pandud punktidest on päris mitmed realiseerunud. Näiteks ettevõtlusõpe on väga paljudesse õppekavadesse integreeritud ning valdkondade lõimumist on ettevõtlus- ja innovatsiooniainetes tunda. Kui sul on ikka koos inseneri, majanduse ja IT-tudengid või korraldatakse aulas suur pitšimisüritus, siis see annabki võimaluse ellu viia ägedaid äriideid.

Millised siis on praegu tudengite peamised ootused uuele rektorile?

Tahaks, et uus rektor oleks jätkuvalt kindla sõnaga ja seisaks oma ülikooli ja tudengkonna eest nagu lõvi, arvestades kõiki ülikooli sihtgruppe, kasvatades akadeemilise pere koostööd. Kindlasti tahame, et kõik rektoraadi liikmed võtaksid ühiskonnas avalikult rohkem sõna oma teemade osas, mis puudutavad tehnikaülikooli tudengeid, töötajaid ja teaduse saavutusi, ning hoiaks meie ülikooli mainet kõrgel.

Üks rektori ootuste dokumendi punkt, mille üle diskuteerisime, oli ka ülikooli uus kuvand ja lühinimi – sellegi hoidmine ja väärtustamine võiks uue rektori puhul olla aktuaalne.

Tahame ka rohkem tudengite ja teadustöö sidusust, näiteks, et bakalaureusetudengitel oleks võimalus rohkem teadusmaastikku nuusutada ja nad saaksid aru, mida teadlasekarjäär tähendab, mis on tenuurirada ja milline on akadeemiline karjäärikorraldus. Hullult tahaks, et Iseauto taolisi projekte oleks rohkem, aga selleks on vaja suuremat finantsressurssi ja teadlaste punti, kes suudaks noori kaasata, rahulikult juhendada ja annaks neile võimaluse oma kätega midagi tegema hakata.

Oled siin üliõpilasesindust juhtinud kolm aastat. Kuidas Sa selle aja ja töö kokku võtaksid?

Suur vaimne areng. Ja mitmekülgsus: selle perioodi jooksul on väga palju toimunud ja julgen väita, et ükski aasta, ükski kuu pole olnud samasugune.

Väga palju on olnud suhtlemist, absoluutselt kõikide osapooltega – ülikooli töötajad, tudengid, teiste ülikoolide esindajad, rahvusvaheliste võrgustike liikmed...

Meil on tihe suhtlus teaduskondade üliõpilas­kogudega ja esinduskogu liikmed ongi tihtipeale oma teaduskonna üliõpilaskogus, kuid inimesi on tulnud ka tudengiorganisatsioonidest, nt filmiklubist, ja ma usun, et see rikastab meid: tudengiorganisatsioonide taustaga inimesed toovad rohkem tudengielu teadmisi ja teemasid, teaduskondade üliõpilaskogudest tulnud jällegi tegelevad tihti rohkem hariduse poolega.

Mida kõike on Sul ametiaja jooksul tulnud teha?

Õpin äriprotsesside juhtimist ja olen siin saanud kõiki oma teadmisi rakendada. Minu esimeseks ülesandeks oli muuta üliõpilasesinduse põhikirja; aktuaalne oli ka kõrgharidusseaduse muudatus ja ülikoolil oli selleks oma rakkerühm. Mul polnud varem juriidiliste tekstidega sellist kokkupuudet olnud, ülikooli peajuristil oli ilmselt mingil hetkel minust üsna kõrini, kui oma küsimustega pidevalt tema uksele koputasin – kontoriruumid on meil kõrvuti, oli hea lähedal küsimas käia. Ka kõik need õppetunnid, kuidas meedias sõna võtta, artikleid kirjutada, pressiga kokkupuuted…

Sõltuvalt projektidest on meil üliõpilasesinduse personalis 18–23 inimest, aga see number pole kuigi püsiv: kui mõni tudeng astub uksest sisse hea ideega, mida tahaks vedada, siis võtame ta tiimi ja asume koos ideed ellu viima. Tegevtiimi kõrval teine osa on esinduskogu – demokraatlikult valitud 15 inimest kogu tudengkonna seast kõikidest teaduskondadest. Esinduskogu ja personal kokku ongi meeskond, kellega koos töötame, ja üks oluline teema on selle meeskonna pidev arendamine. Tudengite ning seega ka info ja teadmiste vool on siin päris meeletu ning kogu ajaloolise teadmise kogumine, talletamine ja info edasiandmine uutele inimestele on selles töös väga oluline. See on ka põhjus, miks praegune esindus on väga tugev – meil on mitmeid liikmeid, kellega koos me oleme selle tsükli läbi teinud ja mul on äge näha, et paljud neist on minu kõrval jätkanud oma tööd esinduses. Meeskond on minu jaoks ülioluline.

Kust need aktivistid TalTechis ilmuvad ja millest unistavad?

Eks nad ilmuvad siitsamast Mustamäe linnakust. Usun, et väga suur värbamistöö tehakse rebastele mõeldud „sissejuhatus tudengiellu“ infotundides eelnädal, samuti esinduse orienteerumisüritusel, kus osaleb üle 600 esmakursuslase. Osades lihtsalt on see säde sees ja kui nad neil üritustel saavad organisatsioonide kontaktid, siis nad võtavad hiljem ise ühendust. Ja kui juba annavad sõrme, siis saavad aktiivse tudengielu maitse suhu, näevad, kui palju siit saab võita, ja juba hüppavad üleni sisse. Olen näinud aktiviste, kes on neljas–viies organisatsioonis, või selliseid, kes on oma organisatsiooni juhatuses, õppides ikka suurepärastele hinnetele. Vaatan neid ja mõtlen, et inimvõimetel ei ole piire, noore inimesena suudad väga palju ära teha. Olen siiani hämmingus, kuidas tudengid suudavad kõikjale jõuda ja kõike teha, õppida, organisatsioonides ja tööl panustada, reisida, kõike teha!

Mul on nii kahju sellest, kui noored peavad juba kooli kõrvalt tööl käima ja ehkki nad näevad ja teavad, mis meil siin toimub, jääb tihti ikkagi aega napiks, et kõigest osa võtta. Õppetöö on kõige tähtsam, samas tunnen kurbust, kui nad jätavad ära tudengielu, sest see annab ülikooliaastatele väga palju juurde. Meil on siin nii erinevad tudengid koos, see annab edaspidiseks suure hulga häid sõpru ja vägeva kontaktidevõrgustiku igast valdkonnast.

Räägi teekonnast, kuidas Sinust aktivist sai.

See lihtsalt juhtus nii. Mul on lapsest saati olnud kooli kõrval hobisid ja muid tegemisi: võimlemisring või muusikakool, Rapla Kesklinna Koolis olin õpilasesinduses meie koolilehe Ise toimetaja. Ülikooli tulles mõtlesin tegelikult, et keskendun ainult õpingutele ega otsi muid huviringe. Sain aga sõbraks paari majandusteaduskonna vilistlasega, kes teevad MTÜ-d Ärikatel – korraldavad tudengitele taskukohase hinnaga koolitusi-seminare, kuna tundsid ise omal ajal sellistest üritustest puudust. Sattusin nende tiimi ja sain ülesandeks siia tehnikaülikooli reklaami tuua. Kui astusin üliõpilasesinduse uksest sisse, kutsus värske turundus- ja kommunikatsioonijuht mind reklaamikoordinaatoriks. 2017. kevadel kukkusid esinduses esimehe valimised läbi, ma kandideerisin ise ja valitigi ära.

Esimehe positsioon meeldis mulle esimesest päevast, see on vastutusrikas ja kohusetunnet nõudev, kuid sisemist motivatsiooni mul jagub, mulle läheb korda, et meie koolis oleks hea õppida ja olla. Aga minu esimestel rektoraadi koosolekutel oli muidugi pulss laes ja raske oli lühendites orienteeruda. Meie tore teadusprorektor aitas mul asju dekodeerida ja rektoraadis istusin Margus Leivo kõrval, kes pobises mulle vahel kõrva selgitusi, kui küsiva näoga tema poole pöördusin. Esimehena oli esimene aasta kõige raskem, sest lisaks sellele, et õppisin kogu aeg, pidin ka end tõestama. Lugesin seadusi ja dokumente, imasin kõrghariduse infot sisse nagu svamm. Järgmisele juhatusele soovitan, et nad ei kardaks küsimusi esitada – see on okei, kui alguses kõike ei tea.

Tahtmine teisi aidata voolab mul ilmselt soontes – vanaisa oli loomaarst, ema on arst ja mina olen oma väljundi leidnud üliõpilaste eest seistes. Sealtsamast on pärit ka tegutsemisind, minu tulesädemest ema jõuab kõike ja on olnud mulle terve elu suureks eeskujuks ja motiveerijaks. Eks ma olen ka selline „jah“-inimene: kui näen võimalust areneda, siis ütlen jah.

Räägi sellest Gerlinist, keda me ÜE-s ja loengutes ei näe.

Ütlen ausalt, väga palju aega enda jaoks ei ole, aga mulle meeldib väga loodus, oma perega koos olla – kui emaga koos oleme, siis alati kokkame miskit.

Samuti pean oluliseks iga nädal end veidi füüsiliselt koormata, käin kas sörkimas või teen võimlemisharjutusi, sõltub, kuidas päeva lõpuks energiat jagub. Sõpradega on kujunenud traditsioon mängida lauamänge ja pantomiimi. Jõudeaeg looduses annab võimaluse mediteerida, keerulisemaid situatsioone lahti mõtestada.

Aga kas Sa puhkad ka neist situatsioonidest kunagi?

Ma magan öösiti. (Naerab)

Ma arvan, et see on see aktivistide asi: sa oled oma teemades nii sees, see moodustab su elu. Kui miski sulle väga meeldib, siis polegi ehk vajadust sellest puhata – mulle väga meeldib üliõpilasesinduse töö ja otsustuskogudes osalemine ning enda arendamine kõige selle läbi.

Ma ei püsi väga paigal ja tahan kogu aeg proovida uusi asju, alatasa teen ja nokin midagi, näiteks tegin nüüd lihtsalt ühe diskussiooni tulemusena oma koerale Instagrami konto ja katsetan, kuidas seal asjad käivad, avastan iga päev uusi asju. Võibolla see on rööprähklemine ja ületöötamine, aga kui mitte noorena, siis millal veel?

Oled ka magistriõpinguid lõpetamas. Mis veel teha on jäänud?

Praktikaaruanne saab kohe valmis ja siis on jäänud lõputöö esitada… Ei, TEHA, lõputöö on vaja teha ja siis esitada.

Mis ja kes Sust edasi saab?

Olen Gerlin Gil edasi kõikide oma iseloomuomadustega. Kuhu ma tööle tahan minna, küsitakse viimasel ajal väga palju, aga ausalt, ma ei oska sellele vastata. Mind ikka jätkuvalt köidab juhtimine ja tunnen, et muutun selles järjest paremaks. Mulle meeldib suure pildi nägemine, situatsioone analüüsida, kvaliteedijuhtimine – meeldivad kõik tervikorganisatsiooni arendamise küsimused. Meeldib väga suhtlemine, personalitöö, kommunikatsioon. Olen õpingute kõrvale mahutanud ka Eesti Kutse- ja Kõrghariduse Agentuuri (EKKA), käin seal õppekavade hindamiskomisjonides tudengieksperdiks ja see on mulle meeletult meeltmööda. Mulle meeldivad ka välisvõrgustikud – põnev on näha, kuidas eri riikide ja taustadega inimesed toovad kokku oma mõtteid ühe teema parandamiseks.

Ja mis tudengkonnast edasi saab?

Näen väga tublisid ja ägedaid kandidaate uueks juhiks ja mu süda on rahul: Tallinna Tehnikaülikooli tudengid on väga ühtehoidvad ja kui on kriitilised küsimused, siis meie tudengkond on võimeline väga kiiresti mobiliseeruma, konsensuse leidma ja ühiselt otsuseid langetama.

Anna mõni soovitus uuele üliõpilasesinduse juhile.

Eks õppetunde on olnud väga palju.

Ole meeskonna jaoks olemas ja räägi nendega oma mõtted ja seisukohad läbi, sest ainult nii saad kindla seljatagusega tudengkonda esindada. Tänapäeval on see häda, et informatsiooni tuleb igalt poolt väga palju, ja et saaksid õige sisendi õigel ajal kätte, on vaja kõikide meeskonnaliikmete jaoks olemas olla ja meeskonna sünergia tööle panna. Avatud ja mõnus kollektiiv on kõige alustala ning hea sünergia ja energiaga võib mägesid liigutada.

Ma sain näpud ära põletada Eesti meediaga, nii et üks soovitus on anda oma kommentaarid ajakirjanikele ainult kirjalikult, mitte kunagi telefoni teel. Kui nad võtavad suulisest tekstist välja ainult selle osa, mis nende loosse kõige paremini sobib, siis hiljem on endal võimalik tõestada, et kasutatud lause kontekst või mõte oli su jutus hoopis teine.

Kirjelda ideaalset (võib ka utoopilist) ülikooli tudengite jaoks.

Minu ema ristitütar läks sügisel Harvardisse õppima ja kui ta rääkis sealsest eluolust, tundsin heas mõttes kadedust. Meil on siin küll väga head õppimistingimused, kuid seal on võetud tudengitelt ära kõik olmemured: õppimine on tehtud väga mugavaks, kõik on kampuses olemas, suur raamatukogu kasutamiseks 24/7 ja isegi oma lemmiklooma saab ühikasse võtta. (Gerlin silitab oma süles olevat koera Bellat.)

Iga enda eriala armastav tudeng tahab kõige rohkem sellist rahulikku õppeaega, kus lihtsalt informatsiooni endasse imeda. Ma ise tunnen sellest samuti puudust. Mul on hinded korras ja asjad tehtud, kuid tahaksin, et saaksin rohkem aega panustada õppetööle. Eriti tunnen seda nüüd lõputööga – tahaksin, et ma tegeleksingi ainult sellega, ja mitte nii, et võtan nädala õppepuhkust, vaid võimalust keskenduda ainult oma erialale.

See läheb vastuollu kogu eelneva jutuga!

Eestis ei elaks nii ära, et keskendud ainult õppimisele. Minagi saan oma tegemiste eest siit-sealt tasu, kuid mitte samas mahus nagu mu bakalaureuse kursusekaaslased, kes praegu juba töötavad erialal.

Kirjelda ideaalset ülikooli, kui ressursipiiranguid ei oleks.

Terve Euroopa on diskussioonide ees, kuidas muuta õppetööd paindlikumaks, enam ei toida sama haridus sind ka 10 aasta pärast. Ülikoolidki peavad oma protsessid selles valguses läbi mõtlema. Kogu haridussüsteem peaks olema meie igapäevaellu integreeritud – praegune osakoormusega või tsükliõpe on juba natuke sedamoodi: käid tööl, õpid ja täiendad end pidevalt nii professionaalselt kui ka akadeemiliselt. Samas ei usu ma, et teadlase positsioon ära kaoks, akadeemilist karjääri peab olema võimalik teha ning teadust ja teadmistepõhist ühiskonda on vaja.

Ülikoolis võiks olla tehnika igapäevaselt palju rohkem kasutuses. Tehisintellekt võiks olla iga päev me kõrval, robotid võtavad koolikoridoris vastu, üks küsib, kuhu sul vaja minna on ja näitab suuna kätte, teine saadab su kohale ja teel räägib hommikused olulised uudiseid ära. Ülimugav oleks! Sellised tehnilised võimalused on ju juba olemas, oleks vaid ressursse ja finantse neid igal pool kasutada.

Ja nädalas võiks olla üks päev juures, see aitaks realiseerida rohkem ideid!