Võime leida lugematu arvu korrelatsiooniindekseid, mis kõik räägivad suhteliselt ühte keelt: riigi majanduslik areng, rahvastiku heaolu, konkurentsivõime ja mitmed teised arengut iseloomustavad näitajad on üheses seoses haridusse ning teadusesse tehtavate investeeringutega. Kas siis kasutades avalikke vahendeid või erakapitali. Puuduvad teistpidised näited. Aga Eesti riik proovib juba viimased viis aastat tõestada vastupidist.

Sõnades on eesmärk areneda, kasvada, muutuda innovaatilisemaks ja tõusta kõikvõimalikes edetabelites. Kuid kogu selle retoorika juures on ära unustatud üks põhitõde: iga arengu jaoks on vajalik nii soosiv keskkond, rahalised ressursid kui ka inimesed. Esimesega on meil üsna hästi, teise ja kolmandaga väga palju keerulisem.

Kõrgharidussüsteemi rahastamise kohta võiks öelda, et riik ise ei suuda, aga teistel ka ei lase. Aastaid on kõrghariduse rahastamine olnud väiksem kui olemasoleva taseme hoidmiseks vajalik. Rääkimata arengutest, et rahuldada üha kasvavat vajadust mitmete valdkondade spetsialistide järele. Oluline on tagada tasemeõpe, aga vaadates tööturu trende on ilmselgelt vaja arendada ka ümber- ja täiendõpet. Peame pakkuma inimesetele uusi võimalusi nendes valdkondades, mis tormiliselt arenevad ja vaevlevad suure tööjõupuuduse käes. Kuid diskussiooni ei ole.

Pärast rektorite ultimaatumit halduslepingute küsimuses nenditi ministeeriumis, et enne järgmist riigieelarve strateegiat (RES) on keeruline midagi saavutada. Samas unustades, et eelmine RES oli laual alles mõni kuu tagasi. Samuti puudub meil igasugune diskussioon alternatiivsete rahastusmudelite üle. Kas siis tudengite omaosalus, õppemaksud (ja vastavad laenud) või midagi kolmandat. Praeguse olukorraga on rahule jäädud ja viimased valitsused ei ole isegi mitte üritanud tulevikku vaadata. Kui jätta kõrvale Tiigrihüpe ja ligemale kümme aastat tagasi kehtestatud tasuta kõrghariduse põhimõte, võib väita, et Eesti haridusmaastikul ei ole ühtegi murrangulist arengut sündinud. Ja ka praegu toimub tulekahju kustutamine, mitte pikaajaliste sihtide seadmine.

Kõrghariduse vajaduspõhise rahastamise kitsaskohad peegelduvad kõige selgemalt süsteemi väljundis: lõpetajate arv ja kvaliteet. Meil on struktuurne probleem. Mitte ainult IT-s, vaid paljudes valdkondades ei ole lõpetajate arv piisav ning ka kvaliteediga võiksid asjad palju paremad olla. Näiteks IT valdkonnas puudub kriitiline kogus professionaalseid õppejõudusid, ennekõike eestikeelses bakalaureuseõppes. Me sõltume oma valdkonna praktikutest, kellest paljud teevad õhinapõhiselt fantastilist tööd. Aga eelkõige on nad ikkagi oma valdkonna professionaalid, mitte professionaalsed õppejõud. Uusi õppejõude ei ole aga kusagilt võtta, sest aastaid on IT valdkonna doktorantuur olnud õppejõudude taastootmiseks täiesti ebapiisav.

Kui võtta arvesse, et viimaste aastate doktorikraadi saanutest on enamik siirdunud erasektorisse, on ülikoolide vaates pilt eriti nutune. Seetõttu värbame uusi õppejõude ennekõike välismaalt, kes aga eestikeelses bakalaureuseõppes saavad panustada vähesel määral. Lahenduseks võiks olla jõulisem Eesti päritolu doktorantide värbamine, aga ülikoolide pakutav palgatase on nii radikaalselt väiksem meie ettevõtete palgatasemest, et isegi kõige suurema teadusfanaatiku ülikoolis hoidmine on keeruline.

Samas on mitmesugused arvutused selgelt näidanud, et tudengite koolitamisse investeeritud raha tuleb lõpetajate tööjõumaksudena riigile tagasi paari-kolme aastaga. Üks Asutajate Seltsi liige märkis tabavalt, et kui keegi pakuks talle investeerimisvõimalust, kus 2–3 aastaga teenitakse kogu investeering tagasi, siis läheks ta kohe panka investeerimislaenu võtma. Kus on Eesti riigi julgus investeerida tulevikku? Kuidas saame doktorantide ridadesse need noored geeniused, keda noolivad nii meie iduettevõtted kui ka välismaa ülikoolid?

Kriitik võiks siinkohal julgelt küsida: milles probleem? Oleme PISA testides maailma tipus, meil on suurim „ükssarvikute“ arv per capita, mõne aasta tagune kokkulepe tagab teadusele 1% SKP-st. Kõik on ju väga hästi! Jah, täna on olukord veel kontrolli all. Aga mis saab kolme, viie või kümne aasta pärast? Kas realiseerub stsenaarium, kus meie iduettevõtted teevad kõik oma keerulisemad tööd välismaal ja siia jäävad lihtsamaid oskusi nõudvad tööd? Või peavad meie tööstusettevõtted digiteerimise lahenduste otsimisel piirduma rahvusvaheliste korporatsioonide valmislahendustega, sest Eesti ettevõtted ei suuda enam nii keerulisi probleeme lahendada?

Kui me ei tee põhimõttelisi ja kiireid otsuseid juba täna, siis oleme homme kaotajate liigas. Peame julgelt ja avameelselt rääkima nii kõrghariduse erinevatest mudelitest, rahastusest kui ka riigi ja erasektori rollidest. Mitte ainult virisema, et raha ei ole. Raha ei ole maailmast otsa saanud, kuid puudub julgus astuda suuri ja põhimõttelisi samme.