Konverentsi avas majandus- ja kommunikatsioonimister Riina Sikkut, kes reastas uskumused, mis hoiavad meid rohepööret tegemast. Esiteks müüt, justkui ohustaks praegune energiakriis kliimakriisi lahendamist – vastupidi, energiakriisi parim lahendus on taastuvad energiaallikad ja sinna tuleb kiiresti investeerida. Teiseks teadmatus – tegelikult on arvutused tehtud ja on selge, mida on tarvis teha, tuleb lihtsalt tegutsema asuda ning kiiresti, sest planeedil pole enam aega. Kolmandaks nimetas ta takistustena küsimusi nagu „Kas turgu on?“, „Kas see on kasumlik?“, „On meil õige tehnoloogia?“. Minister rõhutas, et reaalsed takistused on hoopis poliitilised riskid, et iga järgmine valitsus muudab arengusuunda. Ta lubas, et seitsme aasta pärast tehakse kogu Eestis vajaminev elektrienergia taastuvatest allikatest. Selge on aga, et minister tuulikuparke rajama ei lähe, tema tegeleb regulatsioonide, lubade ja piirangutega. „Kui liigume kliimaneutraalsuse poole, siis tervikpildina, mitte sektori või jupi kaupa,“ ütles ta ja lisas, et kui oleme esimesed ega kahtle oma sammudes, võidame sellest olukorrast palju.

Majandus teoorias ja päriselus

Üks konverentsi peaesinejatest, Rootsi poliitik ja arvamusliider Anders Wijkman nentis, et Euroopa ei ole oma praeguste tegevustega „1,5 kraadi rajal“* ning juba näeme globaalselt ekstreemseid ilmastikunähtuseid. Praegu keskendutakse liialt energiale, kuid materjal ja maakasutus on sama olulised ning muutuma peab majandusmudel, rääkis Wijkman. „Turumajanduses on inimkapital alahinnatud, tootekapital ülehinnatud ja looduskapital üldse mitte hinnatud,“ võttis ta praeguse majandusmudeli hädad kokku.

Ta meenutas, kuis juba 1972. aastal sedastas Rooma klubi tellitud uuringu raport „The limits of growth“, et kui maailma ja tööstuse sama kiire areng jätkub, jookseme peaga vastu seina. Suurem osa majanduseksperte ja maailma liidreid aga heitis selle mõtte kõrvale ja nii olemegi 50 aastat hiljem tupikus. „Konventsionaalsed majandusteadlased ei mõista loodust ja elukeskkonda, ei mõistnud siis ega mõista täna,“ ütles Wijkman. Exceli abil riigi juhtimise üle on ju meil Eestiski kurdetud.

Wijkmani sõnul destabiliseerib praegune majandussüsteem ühiskondi ja planeeti ning jätab täiesti kõrvale tuleviku väärtustamise. Ta tõi ilmeka näite: väga vaestel riikidel ja kogukondadel on küll väga väike keskkonnajalajälg, kuid nende jaoks on elatustaseme tõus eluliselt vajalik, planeet aga ei peaks vastu sellele, kui kõik inimesed elaksid keskklassi tasemel. Vähemalt mitte sellisel moel, nagu seni. Näiteks milline on keskkonnajalajälg, kui ehitada terasest ja betoonist majad kahele miljardile inimesele? Aga kui need majad ehitada puidust?

Wijkman tutvustas algatust Earth4All, mis toob vajalike sammudena välja poliitikad rikkuse õiglasemaks ümberjaotamiseks ja naiste mõjuvõimu suurendamiseks; et rohkem inimesi sööks tervislikult; mõõta SKP asemel riikide heaoluskoori, maksustada kõrgemalt ressursside raiskamist ja suunduda lineaarsest ringmajandusse.

Just poliitikate, regulatsioonide ja majandussüsteemi muutmisest räägiti järgneval kahel päeval samal laval palju. Hea näite tõi Timbeco Woodhouse juhatuse liige Tõnis Vaiksaar: umbes poole süsinikuheitest teeb ehitatud keskkond, mistõttu peavad radikaalselt muutuma ehitusreeglid. Eelistama peab väikseima keskkonnamõjuga lahendusi, arvestades kogu materjali ja hoone elukaart. Ning see ei puuduta ainult uusi hooneid, juba ehitatute renoveerimine keskkonnasäästlikuks on sama oluline. Mihkel Tamm SEB-pangast ütles, et pank organisatsioonina tegutsedes saab anda väikse panuse null-emissiooni poole liikumisel, kuid ettevõtmiste rahastajana on panga mõju suur.

Energiaanalüütik Keith Everhart rahvusvahelisest energiaagentuurist rääkis, et isegi kui teeme kõik, mis praegu on eesmärgiks võetud, on 2050. aastal null-emissioonini ikka veel 20 gigatonnine teekond. „Investeeringud vajalikesse süsteemidesse on praegu vaid neljandik tarvilikust,“ ütles Everhart. Arnaud Castaignet ettevõttest Skeleton Technologies märkis, et energiapööre ilma pikaajalise salvestustehnoloogiata pole mõeldav, kuid need on alles arendamisel. Energiaarutelus oli juttu ka vesinikust, mis on omamoodi muna ja kana probleem: vesiniku saamiseks on tarvis energiat, mida siis vesiniku abil saab salvestada. Nii oleks mõistlik toota vesinikku seal, kus on saadaval palju tasuta taastuvenergiat, näiteks Aafrika päikese käes, ning salvestatud energia transportida sinna, kus seda tarvis. Ka selliste plaanide jaoks on aga oluline poliitiline õigusraamistik, märkis Tobias Block eFuel Alliancist.

Linnad inimestele, autod ühiskonnale

Mobiilsuse teemal keerlesid pea kõik jutud ümber autode, täpsemalt nende vältimise. Tegelda tuleb CO2 heitme standarditega ja anda maksusoodustusi taastuvatele kütustele, aga mitte ainult. Meil pole tegelikult tolku sellest, kui kõik sisepõlemismootoriga autod vahetada elektriliste vastu, sest koormus keskkonnale jääb ikka liiga suureks. Suurem muutus tuleb autota liikumisest – jalgsi, jalgrattaga, ühistranspordiga ja kui tõesti autot tarvis, siis tuleb appi mobility as a service. Kõlasid jahmatavad arvud: tüüpiline Euroopa sõiduauto 92% ajast seisab, 5% sõidab ja 1,6% otsib parkimiskohta; keskmiselt on autos 5 istet, kuid istub 1,5 inimest sõidu kohta. Nende andmete valguses rahuldab Bolti taoline ettevõte autojagamise teenuse ja mikrosõidukitega suure osa sõidukivajadusest linnades. Üle jäänud väiksema osa jaoks ei ole ka nii palju teid tarvis ning jalakäijad ja elurikkus saavad linna naasta.

Welmoed Neijmeijer Boltist näitas, kuis Brüsselis on tiheda liiklusega linna peatänav transformeerunud jalakäijate alaks. Ta rääkis, et seda kogedes tahtis temagi osaleda linnade inimestele andmise muutuses, kuid see pole alati lihtne – linnad ise on vastu. Suund peab olema sellel, et autosid olekski vähem, ja selleks peavad kokku tulema poliitikud, linnaplaneerijad, sõidujagamise operaatorid, ühistranspordifirmad, logistikud, jalgrattaorganisatsioonid, erivajadustega inimesed – kõik linlased ja kogukonnad.

Siingi teemas kõlas, et tehnoloogia on valmis ja areneb väga kiiresti, kuid innovatsiooni ja suurt muutust pärsib seadusandlus ja puuduvad regulatsioonid. Näiteks rääkis Thea-Liis Pae Magnetic Groupist, kuis droonidega viiakse hädapärast kaupa ja ravimeid raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse, kuid puudu on maandumiseks vajalik taristu. Pae sõnul võiks tulevikus ka näiteks lennujaama ja kesklinna vaheline liiklus toimuda elektridroonidega õhus.

Muidugi jääb hõreasustusega piirkondades alati vajadus eraauto järele ning jäävad ka inimesed, kes lihtsalt eelistavadki oma autot, aga sellist ruumi me planeedil pole, et sellist võimalust kõigile jaguks. Väga suur roll on ka harjumustel ja autopiloodil. Kui iga kord autosse istudes küsime endalt, kas praegu sellele sõidule hea alternatiiv jalutuskäigu, elektritõuksi, jalgratta, ühistranspordi või rendiautoga, jääksid paljud sõidud tegemata. Argo Verk Ridangost tõi isikliku näite: ta viis auto teenindusse, kust oli tagasi kontorisse 2 km. Esmalt tõusis käsi automaatselt telefoni juurde, et leida lähim rendiauto. Seejärel märkas ta, et ilm on ilus ja 20-minutiline jalutuskäik oleks mõnus. Nii ta jalutaski, aga liiga tihti tegutseme harjumuse järgi. Thea-Liis Pae tõi välja suhtumise muutmise nipi: kui mõtled oma sõidule kui teekonnale, mitte kohalejõudmisele, laieneb ka vaade transpordiliikidele. Ehk teisisõnu, kui eesmärk pole lihtsalt kiiresti sihtkohta jõuda, märgatakse rohkem ilusat jalutamisilma ja nauditavaid pargiteid, võimalust ühistranspordis raamatut lugeda või mediteerida. Kõlas ka sirgjoonelisem mõte: kui auto omamine läheb kallimaks, omatakse neid vähem.

Keerame majanduse lineaarsest ringseks

Üha rohkem leidub ettevõtjaid, kes tegeleb enda keskkonnajalajälje kahandamisega, kuid siingi saab suurema töö ära teha poliitikatega, leidis Anders Wijkman. „Me räägime vähem ostmisest, aga ettevõtted teenivad rohkem ostmise pealt. Me vajame suuremaid makse suurema keskkonnamõjuga kaupadele,“ selgitas ta. Ta rõhutas, et poliitikute roll on vaadata energiasektorist kaugemale, sest materjalide kasutamise piiramiseta kliimaregulatsioonid ei toimi. Ühe riigi mõju on globaalselt liiga väike, aga Euroopa liit on juba piisavalt suur turg ja ühiskond, mille muutudes on mõju juba globaalne. „Teeme julge sammu, paneme regulatsioonid paika ja suurem osa maailmast tuleb järele,“ kutsus Wijkman üles.

Ringmajanduse arutelus toodi välja, et lääneriikide tarbimisühiskond mõjutab tugevalt vaesemaid ühiskondi näiteks Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas, ja seda mitmes plaanis.

Üks aspekt on alamakstus: kui Aafrika kaevurile makstaks töö eest õiglast palka, siis peaksime nutitelefoni eest maksma 15 000 eurot. Kui maksaksime sellist hinda, oleks meil ka kõvasti motivatsiooni kasutada oma telefoni kauem ning pärast kasutamist võtta seadmetest välja kõik elemendid. Einar Karu UpCatalystist märkis, et kuni uue tootmine on lihtsam ja odavam kui vana ümbertöötlemine, tehaksegi uusi. Muide, UpCatalyst tegeleb justnimelt kasvuhoonegaaside kasutamisega süsiniknanomaterjalide tootmiseks ning võitis konverentsi start-up’ide konkursi.

Teine aspekt on keskkond: kui võtame juba siia toodud materjalid uuesti kasutusele, pole tarvis näiteks kaevandusi süvendada. Kolmas tarbimisühiskonna kehv tahk on jäätmed: Lääs läkitab oma tekstiili- ja elektroonikajäätmed Aafrikasse, kasutades üht mandrit oma prügimäena. Seal põletatakse suured kuhjad elektroonikat ära, et metall kätte saada, kõik muu läheb musta suitsuna taevasse või läbi mulla maasse.

Medali teine külg on see, et nii maavarade kaevandamine  kui ka lääne prügist millegi väärtusliku otsimine on neile piirkondadele tuluallikaks. Rikka Lääne vastutus on leida neile paremaid tulusid ja aidata teha tarku investeeringuid. Euroopa kliimaleppe saadik Tony Hand rõhutas, et vastutustundlikus majanduses peavad kohalikest varadest saama kasu kohalikud inimesed ja majandused, kuid lõviosa Aafrika kaevandustest kuulub rikastele riikidele.

Kaupo Heinma tõi arutellu termini „ringühiskond“ ja Ines Karu-Salo ReWear Companyst ütles, et materjalide ringsus on ainult üks asi, vaja on ka jätkusuutlikke ärimudeleid. „Kasumi nimel konkureerimise asemel võiksime võistelda parema tuleviku nimel,“ kõlas tema üleskutse ettevõtjatele. Ka tarbijate ootused ja nõudmised suruvad ettevõtteid jätkusuutlikke lähenemisi omaks võtma.

Aga kuidas siis? Stefan Nilsson Foxwayst pakkus IT-sektorile välja kolm sammu, millega kahandada tänaste protsesside mõju: maksimeeri toote eluiga korraliku hooldusega, kahekordista toote kasutamist omamise asemel rentimisega ja lõpuks taaskasuta vähemalt pool tootest. Tarvis on tõsta fookus jäätmekäitluselt taastamise ja taaskasutuse peale ehk enne ümbertöötlemist tuleb kõike kasutada nii palju kui võimalik. See aitab lahendada veel üht probleemi, milleks on digitaalne ebavõrdsus. Kui me kogume kokku vanad seadmed ja teeme nad uueks, jagub jätkusuutlikku tehnoloogiat kõigile, nii omamiseks kui ka rentimiseks.

Kaupo Heinma sõnul on suunamuutus juba toimumas, kui kasumit teenitakse rentimise, mitte tootmise pealt. Rentimine kinnitab juba kanda liikuvuses, elektroonikasektoris, tööstuseski. Ringmajanduse arutelust kasvas välja põnev idee „material as a service“. Näiteks vasekaevandaja rendib oma vase välja, keegi teeb sellest toote ja rendib selle omakorda kasutamiseks välja. Pärast toote eluea lõppemist võetakse vask ja teised varad-elemendid sealt jälle välja ja antakse omanikele tagasi.

Nii jõudsimegi konverentsi lõpus uute majandusmudeliteni, kust võidavad nii keskkond kui ka tarbijad. Kui me vaid suudame loobuda ihast kõike omada.

* 2016. aastal Euroopa riikide allkirjastatud Pariisi kliimakokkuleppe järgi hoitakse ülemaailmse keskmise temperatuuri tõus tunduvalt alla 2 °C võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega ning tehakse jõupingutusi selleks, et temperatuuri tõus piirduks 1,5 °C-ga. Valitsustevahelise kliimamuutuste nõukogu (IPCC) tänavutalvise raporti järgi soojeneb maa keskmine õhutemperatuur 1,5 °C võrra juba 2030. aastate alguseks. Võrdluses tööstuseelse perioodiga on praeguseks kliima soojenenud 1,1 °C võrra ning tulemused näitavad, et viimastel aastatel on kliimasoojenemine hoogustunud.