Enam ei saa me mööda vaadata faktist, et ca 4,2 miljardil inimesel üle maailma puudub juurdepääs ohutult korraldatud sanitaarteenustele, sh puhtale joogiveele. Seetõttu on reovee taaskasutus muutumas maailmas järjekordseks tõeliselt “kuumaks” teemaks, mis puudutab tulevikus ka Eestit.
Vesi on elu ja kui seda vett vähemaks jääb, läheb elu raskemaks. Teaduslikumas keeles võib sama mõtet väljendada veestressi indeksi SI taastuva veevaru protsendi kaudu. Kui SI on alla 10%, siis reovee taaskasutamisele ei mõelda. Nii on see olnud näiteks meil ja meie naabritel Soomes, Lätis, Leedus, aga ka kaugemal – Austrias, Ungaris ja Rumeenias. Elanike arvu kasvu ja ebasoodsate ilmastikutingimuste tõttu kipub SI tõusma ja see sunnib midagi ette võtma.
Reovee taaskasutajate arv kasvab
Poola, Kreeka, Portugal ja Türgi, kus SI on kuni 20 protsenti, on hakanud reovett juba piiratud ulatuses taaskasutama. Küprosel, Maltal, Iisraelis, Kanaari saartel, kus SI ületab juba 40 protsenti, on olukord läinud päris karmiks ning reovett taaskasutatakse peaaegu täies ulatuses.
Kui minna nüüd korraks tagasi ajalukku, peame tõdema, et midagi päris uut selles kõiges pole, sest reovett on erineval viisil taaskasutatud juba tuhandeid aastaid. Iidse Mesopotaamia aladel elanud sumereid (ca 4000 eKr) võib pidada irrigatsiooni pioneerideks, kes rajasid oskuslikult põllumaale niisutuskanaleid. Nende oskusi kasutasid ilmselt hiljem ära vanad kreeklased (ca 1000 eKr – 330 pKr), kes taaskasutasid reovett põllumajanduses niisutusveena. Sedasama tehti ka Vanas Roomas (ca 100 eKr – 330 pKr).
Reovee taaskasutamine – meie kanalisatsioonisüsteemide vee ringlussevõtt nii tehnoloogiliseks ka kui joogiveeks – võib meis täna esile kutsuda nn “ökk”-efekti, sest mõte “tualetist kraani” (ingl Toilet to Tap) on eemaletõukav ja vastik.
Samas ei pea alustama otsesest taaskasutusest, ehkki on riike ja linnu, kus tõeliselt suure janu ja põua korral ollakse sunnitud leppima ka sellega. Näiteks Namiibias (Lõuna-Aafrikas) on reovesi taaskasutusel juba 1968. aastast, USA-s, Texase osariigi linnades nagu Big Springs ja Wichita Falls alates 2014. ning El Pasos 2024. aastast.
Praeguseks on selgunud, et selle meetodi riskiks on veepuhastuse tehnoloogilistest protsessidest tulenev vee ebapiisav ohutus inimese tervisele.