Millised on sinu tööülesanded? 

Ma arendan tehnoloogiaid, mille abil koostatakse millimeeterlaine raadioid ja raadio juurdepääsuvõrkude arvuteid. Koostan tootmisseadmetele arendamise teekaarte ning juhin polüfunktsionaalset meeskonda plaanide elluviimiseks. 

Kui sõita mööda mõnest mastist või katusest, kus on peal valged kastid, siis nende sees ongi need raadiod, mida me ehitame. Eestis ei ole millimeeterlaine raadioid veel väga näha, sest need sagedusload tulid alles hiljuti vabaks esimese oksjoniga, kõige rohkem aga on mu töö tulemust näha ilmselt Ameerika Ühendriikides, kuhu 5G tooteid kõige enam ekspordime.

Milline näeb välja sinu tööpäev tavaliselt? 

Hommik algab koosolekuga, kus antakse ülevaade tehase viimase 24 tunni tööst. Seejärel viin end kurssi uute arengutega tootmises ja projektides. Kaks korda nädalas juhin meeskonna koosolekut, kus jagame viimaseid arenguid ja otsime üksteiselt abi probleemide lahendamiseks. Ülejäänud osad päevast on erinevad tegevused – strateegilised planeerimised, uute seadmete valik, disainiarutelud, probleemide juurpõhjuste otsimine, IT-arhitektuuri arutelud jms. 

Pool ajast olen üksi ja mõtlen, kuidas ja mida teha. Suur osa mu tööst on strateegiliste ja taktikaliste plaanide tegemine, juhtimine ja planeerimine. Koosolekutelt saan infot, mis plaane vaja teha, muuta või teavitan teisi sellest, mida olen planeerinud ja kuidas see kõik välja näeb. Kui uus masin tuleb majja, siis üritan teostamise ajal kohal olla, olla masina kõrval ja vaadata, kuidas töö sujub. Tuleb käia tootmises ringi ja vaadata, et hooldused oleksid õigesti tehtud ja plaanid läheksid realsusega kokku. 

Selle kohta on mul üks lugu rääkida sõjakooli päevilt. Teostasime rühmarünnakut, ma lõpetasin lähtepositisoonil rühma juhtimise ning andsin juhtimise üle teisele mehele. Ta lõi suure kaardi lahti ja hakkas raadiojaamaga rühma juhtima. Kaarti vaadates palus ta ettekannet vastase asukoha kohta. Siis ma läksin ta juurde ja ütlesin, et kui sa kaardi alla lased, siis näed ise, kus vastane on, ei peagi küsima. Ka tootmise planeerimisse ei tohi minna silmaklappidega, vaid tuleb käia tehnikat näppimas ja vaatamas. Tuleb aru saada, kus on piirid, miks ei saa masin näiteks mingil hetkel kolmandat tööriista juurde võtta või miks juhtmed hakkavad juba krussi minema. Paber kannatab kõike, aga tegelikult tuleb olla tootmises kohal ja vaadata. 

Mis sulle kõige rohkem meeldib enda töö juures? 

Vaheldus. Ühtegi samasugust päeva ei ole. Iga päev on midagi täiesti uut. Ericsson on selle poolest eriline, et loob keskkonna, kus töötavad kõige paremad inimesed. Ma ei ole siin kohanud kedagi, kes teeks tööd laisalt või vaid kohustusest, kõik on entusiastlikud. See entusiasm küll meelitab ligi konkurente, kes ostavad meilt töötajaid üle, aga mõned ka tulevad tagasi, kes avastavad, et mujal ei pruugi näiteks töökultuur nii hea olla. Meie töökultuur, koostöö, empaatia, faktipõhine käitumine, kiired otsused, sõnavabadus, sõnavõtmise julgustamine loovad produktiivse keskkonna. 

Millised on suurimad väljakutsed Sinu töös?

“Nii on alati tehtud” mõtlemisest läbi murdmine, mis on vist omane kõikidele tootmisettevõtetele. Tootmine kipub ikka olema traditsiooniline. Me peame tootmisprotsessi muutmise jaoks sellest suhtumisest läbi murdma, et muutustega kaasas käia. Me peame piltlikult öeldes parandama asju enne, kui need katki lähevad. 

Milliseid oskusi Sinu töö nõuab?

Süstemaatiline mõtlemine, analüüsioskus, põhjalikkus, julgus. Aga kindlasti tuleb ka osata kuulata inimesi, et panna mingeid muutuseid käiku ja soodustada koostööd. 

Kui kaua oled sel erialal töötanud?

Tootesegmenti hakkasin juhtima septembris 2021. 

Mida Sa õppinud oled? Miks otsustasid just selle eriala kasuks?

Mu peres on kõik tegelenud teadusega ja ma teadsin, et ka minust peab teadlane saama. Keemia tundus minu jaoks kõige lihtsam valik ja läksingi Tartu Ülikooli keemiat õppima, omandasin seal bakalaureusekraadi. Õpingute vahepeal käisin ka ajateenistuses. Pärast ajateenistust liitusin Kaitseliiduga ja samal asusin tööle keemikuna Tartu Ülikooli Katsekojas. 

Kui ma võrdlesin keemikuna laboris töötamiset Kaitseliiduga metsas olemisega, siis sain aru, et et keemia ei ole minu jaoks, aga kuna ma ei jäta asju pooleli, siis viisin keemiaõpingud lõpule ning astusin seejärel sõjakooli. Olin juhtinud tudengiorganisatsioone, olin korporatsiooni Viroonia seenior ja juhtisin LARP (Live Action Roleplay) klubi oma haru, Kaitseliidus tehti mind esimesel päeval jaoülemaks. Nii hakkasingi mõtlema, et äkki on mul hoopis annet juhtimisele ja seega tuleks seda õppida ka tegema. Naljaga pooleks võib öelda, et sõjakooli minema inspireeris mind ka see, Wikipedias algavad kõik ajalootegelaste elulood sõnadega, et kõigepealt teenis ta ohvitserina. Kui minust kunagi Wikipedia artkkel tuleb, siis võiks see ka niimoodi alata, et kõigepealt teenis ta ohvitserina. 

Heade tulemuste tõttu sain sõjakoolis teha valiku kolme eriala vahel – suurtükivägi, logistika ja side. Otsustasin side kasuks, sest sellega on ka pärast kaitseväge midagi teha ja see on rohkem seotud loodusteadustega, mis on mulle hingelähedasem. Teenisin staabi- ja sidepataljonis, mis kasutab Eesti kaitseväes kõige rohkem eri sidelahendusi. Siis tehti Ericssonist nii hea pakkumine, et otsustasin kaitseväe karjääri kõrvale panna ja tulla juhtima projekte elektroonikatootmises. Esimene ametinimetus oli mul tehniline projektijuht. Alustasin väga põnevate kaugesse tulevikku vaatavate projektidega, mis olid eelarendusfaasis. Seejärel tehti tehases struktuurimuudatus ja loodi tootmissegmendid, kuhu oli vaja tooteomanikke ja minust sai ühe segmendi tooteomanik. Ma ei juhi enam projekte, millel on algus ja lõpp, vaid juhin pidevat arengut ja hooldust kogu tootmise segmendi ja tehnoloogia valdkonnas, lisaks juhin ka inimesi. 

Viimati lõpetasin magistrantuuri elektroonika ja kommunikatsioonitehnoloogiate õppekava Tallinna Tehnikaülikoolis. Magistritöö kirjutasin elektroonilise sõjapidamise olukorrateadlikkuse kuvamisest Eesti kaitseväes, mul oli kaitseministeeriumi stipendium. 

Miks sa valisid just Ericssoni tööandjaks? Miks on Ericsson hea koht, kus töötada? 

Ericsson on nii suure ettevõtte kohta hämmastavalt paindlik ja innovaatiline ning siin töötavad ka ääretult toredad inimesed. Ericssonis piisavalt resurssi, et teha suuri asju.

Milline oli su esimene kokkupuude elektroonikaga?

Minu esimene kokkupuude elektroonikaga oli vanaisa juures, kus oli laste elektroonikakonstruktor – aukudega alus, kuhu külge sai erinevaid metalljuppe kruvida, mis moodustasid juhtme. Sinna sai lüliti vahele panna ja pirne põlema panna kas jadamisi või paralleelses ühenduses. IT maailm tundus toona siiski põnevam, sest mul oli väikesest peale kodus arvuti. Mind väga huvitas, kuidas panna arvuti tegema seda, mida ma tahan. 

Miks soovitaksid noortele minna õppima elektroonikat?

Elame tehnoloogia ajastul. Kõike, mida inimene suudab üksi teha, suudab ta teha rohkem, paremini, kiiremine või tõhusamalt tehnoloogia abi. Arusaamine tehnoloogiatest on igas eluvaldkonnas hädavajalik. 

Elektroonikateaduste õppimisel on IT ees eelis, sest lisaks tarkvarale, mis elektroonika peal jookseb, on vaja aru saada ka millestki käegakatsutavast. Oma töö tulemust saab hiljem käega katsuda ja silmaga vaadata. 

Raadioelektroonika omakorda on natuke nagu nõiakunst, kus on müstiline hulk muutujaid, mille täpselt paika timmimisel liiguvad signaalid valguskiirusel üle maailma. Läbi seinte on võimalik lugeda monitoride pilti või iseteadlikud robotide vuravad läbi linna.

Programmeerimist on vaja niikuinii, ma olen ka õppinud töö käigus Pythoni ja SQLi ära. Aga tundub väheusutav, et programmeerimise töö kõrvalt saaks õppida elektroonikat, näiteks lainevormide korrelatsiooni teooriat.