Margit Adorf | Fotod: Karl-Kristjan Nigesen

Sel jahedal maikuu päeval, mil Hannaga vestleme, on tema lõputöö kaitsmiseni jäänud umbes nädalake. Kui palun tal meenutada, mis olid õpingute jooksul need õppeained, mille tegemiseks tuli end tõsiselt kokku võtta, vastab ta pikemalt mõtlemata: mikro- ja makroökonoomika. Tõepoolest, ka ise ettevõtlust õppinuna võin kinnitada, et „mikro ja makro“ on need ained, mis alustavatele ettevõtlustudengitele peavalu valmistavad, sõltumata ülikoolist. Oma eriala valides mõtles Hanna siiski peamiselt sellele, et talle on ju alati meeldinud inimestega suhelda ja teda huvitas inimeste juhtimise psühholoogia, aga ka äri arendamine. Seda kõike ta TalTechist ka sai.

Miks valisid just ärinduse eriala?

Soovisin midagi sellist, mis ei suru mind väga kitsale rajale; ettevõtluse eriala valides on edaspidi rohkem valikuid, mida magistriõppes õppida.

Kui palju vastas ülikool Sinu gümnaasiumiaegsetele ootustele?

Gümnaasiumi ajal kujutasin ülikooli ette kui väga rasket, aeganõudvat ning akadeemilist osa enda elus. Kuid selgus, et ülikoolis on palju rohkem tegevust kui vaid õppimine. Ülikoolis käib töö ja vile koos ning koos arenevad ka teadmised ja inimene. Lisaks teadmistele sain uusi sõpru, kontakte, kogemusi, võimalusi ja elamusi.

Sa oled olnud hästi aktiivne tudeng. Millised olid su tegemised TalTechis õpingute kõrval ja mida need Sulle kogemusena andsid?

Ülikoolielu algas majandusteaduskonna üliõpilaskogus, kus olin mitmel korral tudengite korraldatavate ürituste projektijuht. Ülikooli esimesel kevadel sain üliõpilaskogus personalijuhi ametis end arendada ning samal ajal TalTechi matemaatika eksami ettevalmistuskursust läbi viia. Matemaatikat sain õpetada ka tudengitele, kes olid juba kõrgemal tasemel. Lisaks sellele avanes mul võimalus abistada tudengeid nõustamiskeskuses, kus aitasin neil ülikoolis orienteeruda ning veenduda, et kõik oleks õppereeglitega kooskõlas.

Kõik see on mind tohutult aidanud tööturul, kus noore tudengina on tihti raske konkureerida kogenud inimestega. Olen õppinud suurt pilti vaatama ja analüüsima ka väikseid osasid ning kuidas kõik koos töötab. Usun, et ma võtsin tudengina ülikoolist nii palju kui vähegi sain. Osalesin paljudel üritustel, käisin välismaal, koolitustel, pidudel, väljasõitudel, töötubades ja mujal. Sain ennast arendada, kogemusi ja sõpru.

Tudengiaktivism on väga suurel määral mind inimesena kujundanud. Tunnen, et olen palju julgem, innukam ja initsiatiivikam, kui olin enne ülikooli. Esmakursuslasena oli mul raske mõista tudengeid, kes ei haaranud võimalustest kinni ja käisid ülikoolis vaid õppimas. Mäletan hästi, kuidas ülikooli esimesel avaaktusel ütles rektor Jaak Aaviksoo, et ülikool on palju muudki kui vaid õppimine ja seda kõike tuleb nautida. Olen tohutult tänulik meie ülikoolile, ülikooli perele ja tudengitele võimaluste ja kogemuste eest. Usun, et andsin omalt poolt ka palju ülikoolile tudengina tagasi. Kindlasti hoian TalTechi südames kogu elu.

Kas Sul oli hobisid ja tegemisi ka väljaspool kooli?

Minu hobid olidki seotud minu tegevustega ülikoolis: projektide läbiviimine ja inimestega suhtlemine. Lisaks olen suur loodusesõber ja käin tihti koertega, sõprade ja perega looduses, rabas või metsas. Veedan palju aega oma pere ja sõpradega. Kuna olen kolme lapse tädi, siis möödub palju tunde ka lastega mängides ja neid õpetades.

Kas kogu selle aktiivsuse juures seda hirmu ei olnud, et põled läbi? Mis selle vastu aitas?

Arvan, et läbipõlemine on tudengite jaoks tohutu risk. Ülikooli alguses eriti, kui kõik on uus ja põnev. Mina tunnen, et hakkan läbi põlema siis, kui jätan ära kokkusaamised sõpradega või perega. Sellisel hetkel on mu lähedased juba tavaliselt seda märganud ning mulle teada andnud. Läbipõlemise ennetamiseks proovin võtta õhtud enda jaoks vabaks ja käin maal puhkamas. Soovitan ka teistele: pane endale kindel kellaaeg, pärast mida lihtsalt oled ega tegele töö ja kooliasjadega. Minu üheks suureks väärtuseks on pere ning proovin alati hoida tasakaalu töö ja eraelu vahel. Loodan, et rangelt seda tasakaalu hoides minust töönarkomaani ei tule.

Sinu bakalaureusetöö teema oli „Juhtide poolt kasutatavate võimubaaside mõju juhi usaldatavusele alluvate seas“. Räägi sellest lähemalt.

Esialgu proovisin hoopis teist teemat, kuid selle pakkus välja juhendaja, et uurida võimu kasutust, mida meil väga palju ülikoolis ei ole käsitletud. Minu erialal seda väga ka ei õpetatud ja kõlas huvitavalt. Selgus, et võimu kasutus ja usaldus on omavahel seotud ning et eeskujuvõim, mis on üks üheteistkümnest IPIM (Interpersonal Interaction Model) järgi eristatud võimu tüübist, mõjutab usaldust kõige paremini. Olles eeskujuks, inimestele samastatav ja soe – nii tekib alluvatel juhi suhtes suurem usaldustunne.

Mis Sa arvad, kas seda eeskuju mudelit saab igas ettevõttes universaalselt kasutada?

Ettevõtte igapäevatöös võiks seda laiemalt võtta. Võimutüüpe jaotatakse pehmeteks ja kõvadeks ja mina arvan, et pehmeid võimutüüpe võiks kasutada erinevate kombinatsioonidena. Ma arvan, et tänapäeval on töökeskkonnad vabamad ja suhtlus alluva ja juhi vahel on rohkem sõbralik kui selline olukord, kus ülemus käsib. Juht võiks olla sõbralik, eeskujuks ning jagada informatsiooni. Mina kasutaksin juhina sellist lähenemist.

Juhid ise on ju ka tihtipeale alluva rollis ja justnagu kahe tule vahel. Kui juhi boss annab käsu alluvate seas täide viia ebapopulaarne ülesanne, siis tekib võimubaasi konflikt, mida eeskujuga ei lahenda.

Jaa, palju oli selliseid olukorra uurimusi, kus juht pidi edasi andma halva uudise. Soovitus oli ausalt ja otsekoheselt öelda, et on selline käsk, ja põhjendada, miks see on vajalik. Läbi selle saab kasutada pehmeid võimubaase. Kõvade võimubaaside puhul tekib vastuolu inimestes kergemini ja hakatakse juhile vastu töötama. Ma arvan, et töötajatele halbu teateid viies peab juht asja töötaja seisukohast läbi mõtlema, ning halva uudisega koos võiks alati midagi positiivset lisada.

Mis tüüpi juht Sa ise oled, kas oled juba jõudnud kedagi juhtida?

Jaa, ma olen olnud Üliõpilaskogus päris mitmel projektil projektijuht ja ka personalijuht. Ma usun, et olen pigem pehme juht. Usun, et koostöö viib palju kaugemale kui käskimine ja keelamine.

Mida teed siis, kui Sinu pehme juhtimisstiili juures tuleb keegi, kes sellist stiili ei respekteeri? Ütleb, et tema teab paremini, kuidas asjad käivad, ja eeskujuga ei saa enam hakkama?

Värbajana ma esialgu ennetavalt veenduks, et tiimi selliseid inimesi ei satuks. Aga kui on mõni kogenud ja raskesti asendatav töötaja, kes satub juhiga konflikti, siis ehk aitaks tema puhul hierarhia meeldetuletamine ja niisuguse töötaja puhul teda teistmoodi juhendada. Ma ise küll tunnen, et mulle on loomulikum pehme olek, aga arvan, et vastavalt inimesele oskaksin kasutada ka kõvemat sõna.

Kui Sina oleksid täna ettevõtlusminister ja Sul oleks voli midagi muuta, mida Sa muudaksid praeguses süsteemis ettevõtjate jaoks?

Ettevõtlusministrina rõhuksin sellele, et noored saaksid varem ja rohkem ettevõtlusõpet. Minul algas ettevõtluse õpe alles ülikoolis – gümnaasiumis midagi oli, aga vähe. Ja noortele võiks rääkida ka finantspoolest. Õppisin Tallinna Lilleküla Gümnaasiumis ja seal mõned õpilasfirmad küll olid, aga mina sellesse ringi ei sattunud ning reklaami oli sellele vähe. Noortele võiks ettevõtlust rohkem tutvustada.

Kas sa näed ennast tulevikus palgatöötajana või tööandjana?

Muidugi tahaks näha tööandjana! Aga ma arvan, et selleni jõudmiseks peab esmalt ka palgatöötajana vaeva nägema.

Palgatöö võib ju mõnele inimesele kehv tunduda, aga ma leian, et miks mitte. Arvan, et ettevõtjat minust veel niipea ei saa.

Miks? Alustada ettevõtlusega on ju Eestis imelihtne! Mida pead oma firma loomisel kõige suuremaks eneseületuseks?

Palgatöö pakub stabiilsust. Inimestel ei pruugi olla julgust, et riskida. Kas sa täidad igakuise eesmärgi ja teenid piisavalt raha? Kas toode või teenus on piisavalt kvaliteetne? Kas jõuad tellimused täita? Ettevõtja elu on palju riskantsem ja stressirohkem. Kuid ka võimalusi ja vabadusi on kindlasti rohkem. Just vabadus olekski see, mille nimel ma oleksin valmis riske võtma.

Kui hakkaksid ettevõtjaks, siis millises valdkonnas?

Kujutan ette, et võiksin teha konsultatsioonifirma ja anda nõu personali, värbamise, äri arenduse osas. Mulle meeldib rohkem pea ja mõttega tööd teha, tootmise osas ma ei ole endas kindel. Konsulteerimise puhul aga peab kindlasti olema ka kogemust, mida jagada. Olen seda tüüpi inimene, kes tahab alguses tugeva põhja alla laduda ja siis selle pealt edasi minna; pea ees tundmatus kohas vette ei hüppa. Tunnen, et praegu olen valmis fookustama sellele, et luua hea põhi, head kontaktid, olla õigel ajal õiges kohas õigete inimestega, et siis hiljem saaks kõike seda kasutada ettevõtjana.

Ülikooli kõrvalt oled ka tööl käinud, nüüd lõpetamise ajal täiskohaga. Mis muudab tudengile töötegemise keeruliseks?

Kooli kõrvalt olen proovinud tööl käia osakoormusega. Täiskoormusega on kindlasti väga raske aega planeerida ning puhkuse võtmine on veelgi keerulisem. Mina läksin tööle ülikooli ajal peamiselt kogemustepagasi suurendamiseks ning lisaraha teenimiseks. Teisel aastal avastasin, et mul on koolis vägagi paindlik graafik ja osakoormusega töö mahub ilusti nädalaplaani. Töötegemise võivad muuta keeruliseks kodused tööd ning kui töökoht ei võimalda vaba aega või päevi, et teha kooliprojekte ja koduseid töid, võivad kohustused kuhjuma hakata.

Töötad praegu värbajana IT firmas. Oled varem ühes intervjuus rääkinud, et pärast personalitöötaja praktikat leidsid, et see töö ei sobi Sulle. Kuidas siis nüüd nii läks?

Praktika ajal mulle tundus, et värbamise töö ei ole kuigi põnev, aga nüüd olen aru saanud, et põnevus sõltub ka sellest, mis tüüpi ettevõttega on tegemist ja milliseid süsteeme kasutada. Minu praegune töö on laiahaardelisem kui oli see, millega praktika käigus kokku puutusin. Töökohustused on samuti teistsugused, väljakutsed uutmoodi. Üks elu õppetund on selline, et samasisuline töö eri firmades võib olla täiesti erinev kogemus ka täpselt sama inimese jaoks.

Kas plaanid õpinguid magistriõppes jätkata?

See plaan on esialgu veel lahtine. Kindel olen selles, et kohe ma magistriõppesse ei lähe, aga aasta või paari pärast küll. Mida täpsemalt õppima hakkan, ei ole ma veel otsustanud, võimalusi nii Eestis kui ka välismaal on nii palju ja kõik need plaanid tuleb läbi mõelda. Mingeid tähtajalisi elueesmärke mul ei ole, et viie aasta pärast olen saavutanud selle ja kümne aasta pärast jõudnud mingile eesmärgile. Plaane on, aga mitte väga konkreetseid.

Kas jääd ka pärast ülikooli lõpetamist kooliga seotuks?

Usun, et ülikooliga jään veel pikaks ajaks seotuks. Plaanin osa võtta kõikidest vilistlaste üritustest ning aidata praegustel ja tulevastel tudengitel meie hariduse kvaliteeti parandada! Tunnen oma kooli üle uhkust ja suur rõõm on olnud siin õppida.