Algoritmid ehk eesti keeles kratid võimaldavad üha enam erinevate ülesannete automatiseerimist avaliku halduse asutustes, muuhulgas tagades erinevate heaoluühiskonna, nagu näiteks sotsiaaltoetuste taotlemise ja haavatavate rühmade kaitsmise. Algoritmi võib võrrelda kokaraamatu retseptiga – tegemist on järjestikuste sammude jadaga või protseduuride kogumiga, mis juhendab teatud ülesande täitmist või probleemi lahendamist.  

Algoritmiliste lahenduste rakendamine on kõige ihaldusväärsem heaolusektoris. Heaolusektor hõlmab näiteks sotsiaalteenuseid, tervishoiuteenuseid, haridusteenuseid, eluasemeabi, tööhõivepoliitikat ja muud sarnast, mis on suunatud elanikkonna üldise heaolu edendamisele ja parema sotsiaalse kaitse tagamisele. Kuna riigi heaolusektor seisab silmitsi pakiliste väljakutsetega nagu ressursside vähenemine ja rahva suurenevad vajadused, rakendavad avalikud töö- ja sotsiaalteenustega tegelevad asutused digitaalseid lahendusi nende väljakutsetega toimetulemiseks. 

Võrdlevas uuringus, mis kaardistas Eesti, Saksamaa ja Rootsi kodanike arvamusi seoses automatiseeritud otsustamisega, näitavad 2021. aastal läbiviidud küsitluse tulemused, et riikides on olulised erinevused selles osas, kuivõrd teadlikud ollakse, kuidas usaldatakse ja tajutakse automatiseeritud otsustamise sobivust avalikus halduses. Erinevused hinnangutes on selgitatavad riikide ajalooliste erinevustega riikide heaolurežiimides ehk selles, kuidas on riikides heaolusektor korraldatud.  

Analüüsi tulemused näitavad, et Saksamaa elanikud väljendavad kõige vähem usaldust ühiskondlike institutsioonide vastu. Samal ajal väljendavad nad aga kõige suuremat usaldust automatiseeritud otsustusprotsesside suhtes ning kõige madalamat tajutud riskitaset seoses automatiseeritud otsustamisega. Kodanike skeptilisust võib selgitada Saksamaa korporatiivne heaolurežiim, mis võrreldes sotsiaaldemokraatliku režiimiga on vähem keskendunud jaotusloogikale. Võib arvata, et kodanikud tajuvad automatiseeritud otsustamist kui heaolu jagamise ja kontrollimise tööriista, mitte aga kui võimalust pakkuda hoolitsust ja tagada heaolu.  

Vastupidiselt Saksamaale väljendavad Rootsi vastajad kõige suuremat usaldust ühiskondlike institutsioonide vastu, madalaimat usaldust automatiseeritud otsustamise suhtes ning kõrgeimat tajutud riskitaset automatiseeritud rakenduste osas. Rootsis, esindades sotsiaaldemokraatlikku heaolurežiimi, millel on ajalooliselt tugevad ja laiaulatuslikud heaoluinstitutsioonid, sealhulgas ametnike tugev professionaalne identiteet, võivad elanikud automatiseerimist tajuda pigem avaliku sektori rolli vähendamisena kui selle parendamise või laiendamisena.  

Eestlased võtavad võrreldes sakslaste ja rootslastega keskse positsiooni, seda nii ühiskondlikesse institutsioonidesse usalduse kui ka automatiseeritud otsustamisega seoses tajutud riskide suhtes. Teisalt on eestlased olnud kõige entusiastlikumad automatiseeritud otsustamise suhtes võrreldes saksa ja rootsi vastajatega. Eesti suhteliselt madalam usaldus ühiskondlike institutsioonide vastu on selgitatav kiirete ühiskondlike transformatsioonidega, lääne liberaalse heaoluühiskonna eluviisi lagunemisega ja usalduse kaotusega läänemaailma demokraatlike institutsioonide suutlikkusesse. Suhteliselt toetavaid hoiakuid automatiseeritud otsustamise suhtes võib aga tõlgendada seeläbi, et digitaalsete tehnoloogiate areng on saanud oluliseks osaks eestlaste identiteedist ja rahvuse brändimisel väljaspool Eestit.

Seega näitavad läbiviidud uuringu tulemused seda, et automatiseeritud otsustamine võib kujuneda uueks usalduse loomise allikaks avaliku sektori suhtes, mis on seotud võrdsuse ja õigluse väärtuste tagamisega ning mida tajutakse tehnoloogia kaudu toetatuna ja edendatuna.