Milliseid kestlikke harjumusi igapäevaselt oluliseks pead?

Minu jaoks on kestlikkus elustiil. Mulle meeldib mu maaelu – paikne ja rahulik. Meil on peres mitmeid väikesi kestlikke väljakujunenud praktikaid. Näiteks käime lähimas asulas asuvas poes ja nõnda toetame poe püsimist. 

Tegelen aktiivselt toiduraiskamise minimeerimisega. Nullbiojäätmed on peaaegu võimalik, sest mul on kanad, kes nii mõndagi meie ülejääkidest endale saavad. Toit on minu jaoks südameasi, sest kasvatame ise aedvilju ja teeme sisse marju. Kestlikkuse mõõdupuu on kvaliteet ning koduköögist 15 meetri kaugusel kasvavad kartulid ja peedid on sellise maitse ja toiteväärtusega, mida mujalt ei saa. Suhtun toitu austusega, sest toidu kasvatamine on töö, mis nõuab järjepidevust ja pole “projektipõhine".

Olen ka kirglik prügi sorteerija ja asjade taaskasutaja. Kodus on mul näiteks tööriideid, mis on 20-30 aastat vanad. Uueväärseid riideid müün ja ka ostan e-platvormil. Tööaega planeerin nii, et teen võimalusel kodukontorit. Ma ei joo ega söö ühekordsetest nõudest, kui vähegi võimalik. Tööl jagan väikest kontorit kahe kolleegiga, nii et kontor on meil igapäevaselt ülekasutuses. 

Paljud inimesed õigustavad jätkusuutlikele valikutele käegalöömist sellega, et ühe inimese käitumine ei muuda niikuinii midagi. Kuidas Sinu käitumine maailma Sinu enda ja teiste jaoks paremaks teeb?

Hando Runnelilt pärinevad luuleread, mis kumisevad mu peas keskkooli ajast Jääääre laulu läbi: "Muuda iseennast, muutub maailm, mitte palju küll, kuid siiski sinu enda jagu”. 

Minu käitumine on minu moraalne kompass. Ma ei ela maailmas üksi. Ma olen eeskuju oma tütrele. Ma ei ole veidrik aktivist, vaid julgen võtta vastutuse enda tegevuse eest siin maapallil. Kestlikkus algab koduseinte vahelt. Ma püüan tegevusi nii tööl kui ka vabal ajal teha väiksema jalajäljega. 

Ma ei arvuta enda jalajälge, sest ma tean, et see jalajälg võib olla üpris suur. Elan maal, töökohast kaugel, rehielamus, millel ei ole energiaklassi. Ka elektriga köetaval saunal on jalajälg. Ja mul on koer – lemmikloomal on muide suur jalajälg. Maaelu, koer, saun – need on jalajälje mõttes esimese maailma hüved. Kuid regionaalne areng, vaimne tervis ja neljajalgne pereliige ei ole mõõdetavad ainult C02-ga. Mul on prioriteedid, kus ma jalajälge vähendada püüan. 1,5C Pariisi kliimakokkulepe on kaotatud eesmärk ja meil kõigil tasub endasse vaadata ja küsida: kas ma tegin piisavalt, et teaduspõhisesse eesmärki panustada? Mis vastuse te saate? „Mina ei saa midagi teha“? – vale vastus!

Mis annab Sulle jõudu leida lahendusi või innustada teisi, kui uudised planeedi seisust teevad murelikuks?

Ma mõtlen tegelikult igapäevaselt mitte maailma, vaid Eesti territooriumi raamistikus ja seda vastastiksuhete kaudu. Minu ülesanne geograafina on sünteesida kõige paremat teadmist maailmas ja skaleerida seda Eesti konteksti. Minu jaoks on oluline, et Eesti keskkonnaseisund on stabiilne ning ülejäänud maailma halveneva keskkonnatervise kontekstis saame ühiselt aru, et peame oma riigi keskkonnaseisundit seirama ja parandama, mida vaja. 

Eesti on nii väike riik, et me peaksime kõik oleme elukeskkonna (mitte ainult looduse!) fännid. Eesti riik püsib, kui me ise oma keskkonda mõistame ja seda targalt kujundame ja kasutame – see on julgeoleku küsimus. Jõudu annab teadmine, et mina teerajajana olen õigel teel, sest ma kasutan andmeid, vaatan maailma eesrindlikemaid praktikaid ning sünteesin neid Eesti konteksti.

Ütle üks hea soovitus neile, keda vaevab kliimamure ja lootusetus tuleviku pärast.

Esiteks, me peamegi olema kliima pärast mures, sest see on muutunud Eestis drastilisemalt kui ülejäänud Euroopas. Me lihtsalt ei märka muutusi. Kliimamure vastu aitavad teadmised ja tegutsemine. Kestlikkus on väärtus, mitte loosung või pilkeobjekt. Tardumus ja ignorantsus närivad ja tekitavad süütunnet. Selle vastu aitab enda erialast lähtuvalt mõelda välja kliimaplaan, et mõista, kuidas minu eriala panustab kliima parandamisesse. Seejärel pole muud kui asuda plaani täitma. 

Mu kolleeg, Müncheni tehnikaülikooli kestlikkuse prorektor professor Werner Lang soovitas mulle, kui enda TalTechiga seotud kliimamuret jagasin: leia enda liitlased. Mu vastus talle oli: vahel tuleb ette võtta pikk teekond, et liitlasega kohtuda. Mu soov on, et liitlasi ei peaks otsima TUM-ist, vaid et neid oleks TalTechis.