Seekordne aruanne keskendub vaimse tervise ja heaolu hoidmisele. Sõnavõtuga esinesid ka Eesti inimarengu aruande 2023 peatoimetaja, Tallinna Ülikooli sotsiaaltervishoiu professor Merike Sisask, sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna juhataja Anniki Lai ning Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Helmen Kütt.

Vahendame Helen Sooväli-Seppingu täispikkuses kõne.

Lugupeetud Riigikogu spiiker, austatud Riigikogu liikmed

Lubage mul lähemalt tutvustada Eesti inimarengu aruande peatükki, mis käsitleb füüsilise keskkonna ja vaimse heaolu vahelist suhet. Viimasel kümnendil on märgatavalt tõusnud teadlaste huvi leida seoseid, kuidas füüsiline keskkond saab toetada vaimset heaolu. Põhjuseid, miks see uurimisvaldkond on järjest olulisem, on mitmed, kuid olulisim neist on keskkonna mõju hindamine vaimsele tervisele olukorras, kus stressi, kurnatust, ärevust esineb ühiskonnas üha rohkem. On tähelepanuväärne, et ka Riigikogus on 2021. aastal moodustatud vaimse tervise töörühm, mis pöörab tähelepanu abi kättesaadavuse parendamisele ning ennetusele. Füüsiline keskkond toetab ennetavalt vaimset heaolu ning samal ajal toetab keskkond inimest tema vaimses kurnatuses või muus vaimset väljakutset pakkuvas seisundis. Meid ümbritseva keskkonna kvaliteedi mõju meie igapäevasele vaimsele heaolule ei saa alahinnata. Siiani ei ole Eesti ühiskonnas käsitletud füüsilist keskkonda tervisemõju, sealhulgas ka vaimse tervise seisukohast.

Füüsiline keskkond on inimarengu aruandes määratletud nii elukeskkonna kui ka looduskeskkonnana. Järgnevalt vaatlemegi, mis on need tegurid, mis Eesti ühiskonnas vaimset heaolu toetavad ning mis tegurid on inimese vaimsele tervisele pigem kahjulikud. Tuginedes Eesti vaimse tervise rohelisele raamatule on elukeskkond koht, kus on võimalik suurendada inimeste vaimse tervise oskusi ja teadmisi. Samuti toob roheline raamat välja, et Eestis tuleb tuua rohkem fookusesse see, kuidas kujundada meid ümbritsevat keskkonda nii, et see toetaks inimeste psühhosotsiaalset heaolu. Meie tervist, sealhulgas vaimset tervist, mõjutavad paljuski otsused väljaspool rahvatervise valdkonda. Näiteks ruumiline planeerimine, transport ja selle planeerimine, eluasemepoliitika, regionaalpoliitika, keskkonnapoliitika, kliimapoliitika. Vaimne tervis on poliitikate ülene teema, nii nagu seda sedastab ka vaimse tervise roheline raamat.

Esimene positiivne sõnum, mida võime välja tuua, on uuringutel põhinev teadmine, et Eestis on inimestel piisavalt võimalusi nautida vaikust ja eraldatust looduses, eemal inimtekkelistest objektidest. Ka suurandmed kinnitavad, et elanikkonna kokkupuudet rohelusega terves Eestis võib hinnata heaks. Samas peame tõdema, et Eesti elanikonna suhet ja kokkupuudet sinialadega ei ole siiani Eestis süsteemselt uuritud ja planeeritud. See tähendab, et meil on hindamata potentsiaal, mida pakuvad sinialad meie vaimse tervise toetamisel ja taastamisel. Kuid hea uudis on see, et potentsiaali taastuda vaikuses ja rahus on rohkem, kui seni hinnatud. Iseküsimus on, milline on ligipääs rohealadele ja sinialadele, kas vaikust ja puhkust saavad nautida ainult autot omav elanikkond või milline on ligipääs rohealadele linnas sotsiaalselt haavatavate gruppide – näiteks lastel ja eakatel. Nemad on kvaliteetse elukeskkonna kraadiklaas –  eakate ja laste omal jõul ja vastusel hakkamasaamine avalikus ruumis näitab tervele ühiskonnale, kui ligipääsetav on elukeskkond ja milline on elanike sotsiaalne seotus.

Teise põhisõnumina soovin välja tuua, et mida puhtam ja looduslikum on elukeskkond, seda vaimselt tugevama vastupanuvõimega on ühiskond. Looduslähedus toetab vaimset heaolu. Tänapäeva haiglad, eakate kodud, taastusravikeskused on ideaalis rajatud looduse keskele, eemale linnakärast ja -saginast.

Kas olete mõelnud selle peale, miks ainult haigetel ja väetitel on vaja loodust? Looduskeskkond ei mõju tervistavalt ainult haigetele inimestele, vaid on vajalik ka tervetele inimestele, et toetada vaimset hakkamasaamist. Kuid miks me siis tõrjume linnakeskkonnast loodust välja? Looduskeskkonnas viibimine stimuleerib, säilitab ja tugevdab vaimset tervist, sealjuures ka stressiga hakkamasaamist. Siinkohal on oluline välja tuua, et loodusesse ja maakodudesse ei peaks spetsiaalselt minema, sõitma selleks, et ennast laadida, tunda selle tervistavat mõju. Mida rohkem loodust on linnas – tänavatel, väljakutel, bussipeatustes, korterelamute ümbruses – seda tervemad on inimesed. Seda olulisem tundub see asjaolu, kui meelde tuletada eelmise inimarengu aruandes väljatoodud metafoor – korterelamute Eesti – see tähendab, et 70% Eesti inimestest elab korterites ja nende võimalused looduse taastavat mõju tunnetada on ainult rohealadel, sest neil puudub isiklik aed.

Kolmas suurem põhisõnum tuleneb kiirelt muutuvast keskkonnast meie ümber. Selleks on kliimamuutus, selle mõistmine ning selle mõjude leevendamine ning hakkamasaamine vaimsel tasandil. ÜRO 2022. aasta inimarengu aruanne (HDR 2022) ning Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) hiljutised aruanded on tähelepanu juhtinud, et kiire kliimamuutus tähendab kasvavat ohtu vaimsele tervisele ja psühhosotsiaalsele heaolule: alates emotsionaalsest murest kuni ärevuse, depressiooni, leinaseisundi ja suitsiidikäitumiseni. Veelgi enam, globaalne teadlaskond peab kliimamuutuse mõju 21. sajandi kõige suuremaks terviseriskiks, mille mõju me alles hakkame lähikümnenditel kogema ning milleks tuleb valmistuda. Kliimamuutus ja elurikkuse kadu on otseselt seotud keskkonnasaastega, millel on omakorda seos vaimse tervisega. Nii näiteks on keskkonnasaaste mõju vaimsele tervisele suur uurimisvaldkond põllumajanduse kontekstis. Eestis ei tehta sedalaadi alusuuringuid meie teadlaskonna ning teadusraha väiksuse tõttu, kuid rahvusvahelistele uurimistulemustele toetudes on oluline teadvustada, et näiteks glüfosaadi, mis on ka Eestis kasutuses umbrohutõrjevahendina nii põllumajanduses kui ka taristu korrashoidmisel, sattumisel soolestikku võib see tingida mikrobioomi muutusi, mis omakorda võivad esile kutsuda ärevust ja depressiooni (Barnett jt, 2022).

Eesti põllumuldade vaatlused ning pinna- ja põhjavee uuringud osutavad, et glüfosaate ning selle laguprodukte leidub looduskeskkonnas üha enam (Helm jt, 2020).  Riigikontrolli 2018. aasta audit on aga viidanud, et põhjavee reostus taimekaitsevahenditega on hakanud suurenema. Samuti on suurenenud nitraadi sisaldus põhjavees. Nitraadiga saastunud vee kasutamine võib tekitada depressiooni sümptomeid (Theron, 2022).

Järgnevalt toon välja kolme suurema teemavaldkonna kohta tuvastatud väljakutsed Eestis ning püüan pakkuda ka lahendusi.

Õhusaaste kui keskkonnahäiring on oluline keskkonnast tulenev risk meie tervisele. Eestis on välisõhukvaliteet üldiselt hea. Probleeme esineb linnades, kus on palju nii saasteallikaid kui ka nendega kokku puutuvaid inimesi. Õhusaastes mõjutab vaimset tervist enim peenosakesed ja eriti peened osakesed (Orru jt, 2022). Ehkki viimase kümnendi jooksul on Eestis peenosakeste arv õhus langenud, ei ole veel põhjust rahuloluks. Liiklusintensiivsuse tõttu on Eesti suuremate linnade südametes õhukvaliteet ööpäeva erinevatel aegadel varieeruv. See on murettekitav on asjaolu, sest paljud koolid, lasteaiad ja huvikoolid asuvad just kesklinna piirkonnas ja suurte teede ääres. Tallinna ja Tartu kesklinna lasteasutuste vahetus läheduses on avalikus kasutuses või asutuste töötajatele mõeldud parkimiskohad, mis saastavad laste mängimise ja liikumisruumi ning mõjuvad tervisele negatiivselt. Paljudes Euroopa riikides (Holland, Ühendkuningriik jne) on parkimine lasteasutuste juures keelatud.

WHO on juba 2011. aastal viidanud mürale kui tõsisele negatiivse tervisemõjuga saasteallikale, kuid vaimse tervise probleemide põhjuslikku seost mürasaastega on siiani ebapiisavalt uuritud (Guha 2022). Põhjusena saab välja tuua müra salakavala olemuse – me ei pane liiklusmüra tähele, sest see on pidev harjumuspärane foon. Samuti on müra tunnetuslikult linnakeskkonnas vähem ohtlik kui näiteks liiklusõnnetus. Lapsed on kõikide saasteallikate suhtes tundlikumad kui täiskasvanud ning nad on haavatavamad ka mürast, mis võib muu hulgas halvendada nende kognitiivseid võimeid (Gill 2021). Seetõttu on täiskasvanutel raske adekvaatselt hinnata mürasaastet laste seisukohast.

Mis on lahendused? Püüdsime mõelda lahenduste paketile, tehnilistele lahendustele, millel on tõenduspõhine tugi. Need on lahendused, mis on juba kasutuses teistes linnades ja millel on positiivsed tulemused.

Teise suure teemana toome välja kliimamure. Eestis suureneb nende inimeste arv, kes tunnetavad kliimamuret. Keskkonnapsühholoogid on uurinud mitmekümne riigi võrdluses seoseid vaimse tervise ja kliimamuutuse vahel (Ogunbode jt 2022). Järeldus on ühene: kliimamuutusel on oluline mõju vaimsele tervisele. See mõju võib väljenduda psühholoogilises kurnatuses või ärevuses, mille on esile kutsunud lühi- või pikaajalised kliimamuutuse mõjud, nende vahetu või meedia kaudu vahendatud kogemine, aga ka kliimamuutuse tagajärjel tekkinud sotsiaalsed ja majanduslikud muutused ühiskonnas. Jõuetustunne, läbipõlemine ja suurem risk vaimse tervise probleemide tekkimiseks võivad ilmneda olukorras, kui inimesed ei leia võimalust mure jagamiseks ja kanaliseerimiseks.

Mis on lahendused? 

Kliimamurelikkust leevendab kliimamuutuse ja keskkonnakahjude tõsiselt võtmine ja nendele lahenduste pakkumine. Probleemi eitamisel ja apaatiaga suhtumisel on ühiskonnas mitu tagajärge: kliimamurelike ja kliimaärevate inimeste arv kasvab. Kliimakriis võtab üha suuremaid, silmaga nähtavaid ning tervisel ja rahakotil kogetavaid mõõtmeid. Oluline on siinkohal ka mõista, et kliimamure on teema, mida tajuvad noored ja vanemad inimesed erinevalt.

Kolmanda teemana käsitlen ruumiplaneerimise mõju Eesti elanikkonna vaimsele heaolule.

Viimase kolmekümne aasta kiire linnastumine on tähendanud Eesti linnade, ja siinkohal räägime just Suur-Tallinna piirkonnast, rohealade osalist täisehitamist. See on vähendanud meie võimalusi viibida looduses, olla looduse sees. See kiire linnastumine ja linnastunud ühiskonna tekkimine, on viinud meid kultuurilise katkestuseni, mis on seotud muutustega meie endi harjumustes ja väärtustes. Seda iseloomustab näiteks harjumus kontrollida steriilsust endal ja enda ümber: hirm käsi mustaks teha ja higistada, soovimatus brändiriideid määrida, märgi puulehti kodumaja ette pargitud autolt korjata, vastikustunne lendavate putukate suhtes. Kontakti loodusega on viimastel kümnenditel välja tõrjunud tehnoloogia. Rahvusvahelised uuringud näitavad, et õues olemise asemel veedavad alla kaheksa-aastased lapsed digivahendites aega üle kahe tunni ööpäevas, teismelised seitse ja pool tundi ning täiskasvanud kasutavad digivahendeid rohkem kui kümme tundi ööpäevas (Bosch ja Bird, 2018). Sellel tehno-intensiivsel linnastunud eluviisil on negatiivne mõju kehalisele ja vaimsele tervisele ning laiemalt arusaamale, miks looduskeskkonda vaja on ja kuidas see meie tervisele kasulik on.

Euroopa sotsiaaluuringu kohaselt kogevad Eesti inimesed sotsiaalset eraldatust tunduvalt enam kui Lääne-Euroopa inimesed. Sarnaselt teiste Euroopa riikidega on paljud Eesti leibkonnad eriti linnades üheliikmelised. Sedalaadi elamismustri muutus seab senisest teistsugused ootused avaliku ruumi kvaliteedile, mis võimaldaks rohkem sotsiaalset interaktsiooni, sotsiaalset läbikäimist. Sotsiaalne interaktsioon võib tähendada lihtsalt teisest inimesest möödakõndimist, juhuslikke kohtumisi, ühist aialapi hooldamist. Tunnetatud sotsiaalsel seotusel on selge positiivne mõju vaimsele tervisele. Lihtsalt öeldes: inimene vajab teist inimest enda läheduses. 

Ehitatud keskkond (nii avalik ruum kui ka hoonete siseruumid) mõjutab inimeste eluviisi ja käitumisharjumisi märksa rohkem, kui sellele regulatsioonides ja avalikes aruteludes tähelepanu pööratakse. Eesti linnastunud elukeskkonna üks juurprobleeme on autokeskne planeerimine. (Gill (2021)) 

Uuringud viitavad, et kui lastel on vaimse tervise häired, siis on nende põhjustajaks sageli halb linnakeskkond. Liikluse intensiivsuse kasv on muutnud just laste võimalusi väljas iseseisvalt aega veeta. Autokesksete piirkondade planeerimine, mis tähendab majade ümber üha uute parkimiskohtade loomist ja uute sõiduteede rajamist, vähendab laste mängu- ja iseseisva liikumise vabadust ning surub neile peale tubased tegevused. Märkamatult on vanadest elurajoonidest kadunud staadionid, palliplatsid, metsatukad. Vajadus tunduvalt rohkem tähelepanu pöörata eri vanuses laste ja noorte, aga ka keskealiste ja eakate mänguväljakutele nii Eesti linnades kui ka asulates on suur. Sedalaadi tegelusruumid peaksid elukeskkonna kujundamisel ja tervisekäitumise suunamisel olema kohaliku omavalitsuse strateegiline eesmärk. Eesti ilmastikuga sobivaid häid näiteid vabaõhu tegelusruumide kohta leidub palju Euroopas ja Põhjamaades.

Füüsiline keskkond mõjutab vaimset heaolu rohkem, kui seda siiani Eestis on teadvustatud. Inimese heaolu sõltub teda igapäevaselt ümbritsevast looduslikust keskkonnast. Viimaste aastate rahvusvahelised projektid ning teadustulemused tõendavad üheselt: vaja on rohkem loodust linna sees ja loodus peab olema igaühele lihtsalt kättesaadav. Samuti näitavad viimaste aastate teadustulemused selgelt, et igapäevane liikumine kas jalgsi, ühistranspordi või jalgrattaga on rahvastiku tervise võti, sealhulgas vaimse heaolu looja. 

Vaimset tervist toetava Eesti elukeskkonna kujundamine eeldab tervisemõjust lähtuvat ruumilist planeerimist ja teadlikku elukvaliteeti parandava elukeskkonna kujundamist. Kuidas selleni jõuda? Häid näiteid ja eeskuju leiab teistest Euroopa riikidest küllaga ja neid näiteid näiteks sotsiaalse seotuse teemadel oleme ka füüsilise keskkonna peatükis välja toonud. Omavalitsuste tasandil on vajadus parandada kõigi ametnike teadlikkust ja omavahelist strateegilist koostööd. Riiklikul tasandil on meil vaja valdkondade ülest, poliitikate ülest vaimse tervise poliitikat, nii nagu seda tõdeb Eesti vaimse tervise roheline raamat ning Eesti inimarengu aruanne 2023.

Tänan.