Et alustada positiivselt, siis tõden, et Tallinna Tehnikaülikooli magistriõppe lõpetanute palgatase on Eesti avalik-õiguslike ülikoolide võrdluses konkurentsitult kõige kõrgem. See on olnud ülikooli strateegiline otsus – õpetada just neis valdkondades, mille järele on tööturul kõrge nõudlus ja mille lõpetajate panus riigieelarvesse on märkimisväärne.

Kuigi väliselt tundub see suund lihtne ja selge, on selle nimel tulnud teha tarku ja kindlaid otsuseid. Aastal 2017 viisime Tallinna Tehnikaülikoolis läbi õppeprogrammide reformi, mis vähendas nende arvu umbes neljandiku võrra. Üheks oluliseks näitajaks nende otsuste tegemisel oli just lõpetajate eeldatav palgatase.

Ka tehnikaülikooli kahes viimases arengukavas on kirjas, et magistritaseme lõpetajatel peaks olema Eesti keskmisega võrreldes vähemalt 1,65-kordne kordne palk ehk praeguse seisuga umbes 2600 eurot. Mitme õppeprogrammi puhul on lõpetaja palk aga vähemalt kaks Eesti keskmist, olgu näideteks informaatika, küberkaitse, infosüsteemide analüüs ja kavandamine, elektroenergeetika, tööstustehnika ja juhtimine, jne.

Rahastamises peab valitsema tasakaal

Rõõmuga seame oma tegevuse sihiks Eesti heaolu. Soovime kergitada ülikooli ambitsioone veelgi, aga siin on piir ees. Nagu öeldud, saavad lõpetajad head ja väga head palka. Aga need doktorikraadiga lektorid ja ka vanemlektorid, kes tudengeid õpetavad, kahjuks mitte. Doktorikraadiga lektori miinimumtasu suudame tänavu tõsta 1812 euroni. Kraadita lektor saab teenida 1536 eurot.

On näha, milline tulevik siit paistma hakkab. Üks ja kõige selgem areng on see, et ülikool kas kaotab puhtalt palga pärast häid asjatundjaid või pigem ei leia neid enam juurde. On olnud aastaid, kus IT-erialadel pole doktoriõpinguid alustanud mitte ühtegi eestikeelset noort. Liigume kursil, kus me lähiajal ei ole Eestis enam suutelised pakkuma eestikeelset IT-haridust.

Samas on riigi soovid hoopis teistsugused. Just praegu käivad ülikoolide läbirääkimised haridus- ja teadusministeeriumiga. Riik ootab Tallinna Tehnikaülikoolilt, et me suurendaks nii sisseastujate kui ka lõpetanute arvu inseneeria ja IT-valdkonnas. Aga kes on need, kellega me senisest rohkem õpetame? Ja keda me õpetame?

Viimast piiri on juba silmaga näha

Esmalt vastus küsimusele, kes õpetab. Ennustan, et kui meie keskmise lõpetaja panus riigikassasse on jätkuvalt suurem kui meie keskmise lektori panus riigikassasse, jõuame varsti olukorrani, et meil tuleb hakata palkama õppejõude, kelle palgasoov on väiksem. Ja tahes-tahtmata saavad need inimesed pärineda vaid paikadest, mida me praegu tavatseme nimetada kolmandaks maailmaks. Siit lähtub ka mure eestikeelse kõrghariduse tuleviku pärast.

Praegu hakkame tõesti jõudma viimase piirini. Meil pole võimalik võtta rohkem tudengeid, nagu riik soovib, meil pole sisuliselt võimalik palgata uusi noori õppejõude. See tähendab, et me ei saa hoolt kanda ka Eesti riigieelarve tulevase kasvu pärast. Pole lihtsalt kedagi, kes seda kasvataks. Pole ülikooli magistritaseme lõpetajaid, keda saata 2600-eurost ning palju suurematki palka teenima ning makse maksma.

Lihtne lahendus on see, kui ülikool saab maksta lektorile palka, mis vastab vähemalt sama õppeprogrammi vilistlase keskmisele palgatasemele. See motiveeriks ülikoole veel enam arendama õppekavasid, et koolitada inimesi, keda on Eesti riigile kõige enam vaja.

Kui maailm tuleb tudengile koju kätte

Teine oluline lahendus oleks aga see, kui meil oleks võimalik investeerida rahvusvahelisse koostöösse. Tehnikaülikool on juba teist aastat järjest Euroopa tugevaimate tehnikaülikoolide konsortsiumi EuroteQ täieõiguslik liige. Meie järgmine eesmärk on, et juba lähitulevikus oleks see kuuest ülikoolist ja 115 000 üliõpilasest koosnev konsortsium kui üks ülikool. Mõelda vaid, astud sisse Tallinna Tehnikaülikooli, aga lisaks sellele oled ka mitme Euroopa tippülikooli täieõiguslik üliõpilane!

Meie partnerid Saksamaalt, Prantsusmaalt, Hollandist, Taanist ja Tšehhist panustavad koostöösse riiklikul tasemel. Ainus, kes sellist koostööd ei hinda, on Eesti riik. Aga ainult sellise koostööga suudame ennetada ajude väljavoolu Eestist.

Praegu jätkab hinnanguliselt kaheksa protsenti Eesti parimatest gümnaasiumilõpetajatest õpinguid välisülikoolides. Paljud lõikavad sellega läbi oma töised ja erialased sidemed Eestiga. Aga paljud noored võiks jääda Eestisse, kui me pakume neile haridust koostöös Euroopa tippülikoolidega.

Nagu ütlesin, soovib riik, et võtaksime mitmetel erialadel vastu veelgi enam tudengeid. Näen sisuliselt ainsa sihtrühmana neid kaheksat protsenti gümnaasiumite lõpetajaid, kes lähevad praegu välisülikoolidesse. Jah, muidugi on ka teine tee – et Eesti õpilased saavad matemaatika paremini selgeks ning saavad niiviisi kandideerida inseneri-, IT-, loodus- ja majanduserialadele. Paraku sooritas 2021. aasta kevadel laia matemaatika riigieksami 4247 gümnaasiumilõpetajat ja keskmine eksamitulemus kukkus esimest korda alla 50 punkti, mis on miinimumlävend Tallinna Tehnikaülikoolis õppimiseks. Kolmel õppekaval on meie läved aga koguni 75. Kolmas alternatiiv on tõsta välisüliõpilaste osakaalu…