TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL

Site logo

Tuumaenergeetik, ettevõtte Fermi Energia üks asutajatest ja Euroopa tuumaenergia ühingu asepresident Henri Ormus lõpetas 2007. aastal Tallinna Tehnikaülikooli magistrantuuri energeetika valdkonnas.

Henri Ormus

Milliseid inimesi Sinu sektor täna ja viie aasta pärast vajab?

Tuumaenergeetika valdkond vajab aktiivseid tulevikku vaatavaid tehnilise taustaga (elekter, mehhaanika, automaatika, ehitus, IT jne) inimesi, kes tahavad maailmas midagi ära teha ning seda paremaks muuta.

Kui asuksid end täna täiendama, siis mida Sa õppima läheksid? Millisel valdkonnal on perspektiivi?

Tugevale tehnilisele haridusele tuleks kindlasti kasuks lisaoskused majanduse ja juhtimise valdkonnas. Inimeste ja tiimide juhtimine ning arusaam ettevõtete toimimisest finantspoole pealt on tähtsad oskused, kui eesmärgiks on kõrge lennuga karjäär ja suurte asjade ära tegemine, Eesti elu edasi viimine.

Mida soovitad noortel õppima minna?

Kuna ise olen õppinud energeetikat ja tuumaenergeetikat ning oma valikuga väga rahul, siis soovitan julgelt sarnast suunda. Kuna elektri ja ka üldisemalt energia tarbimine maailmas jätkuvalt kasvab ega kao kuhugi (kui just kogu ühiskond kokku ei kuku), siis tööd ja tegemist jagub lõputult. Tuleb vaid tahta midagi korda saata. Olulised teemad on kindlasti kõik erinevad madala CO2 heitmega energia tootmise viisid (tuum, tuul, päike, vesi), targad võrgud, energia salvestamine ja transport – vesinik saab olema kindlasti olulise tähtsusega.

Kui Sa saaksid praegu 19-aastasele iseendale nõu anda, millise elutarkuse Sa endale annaksid?

Planeeri oma tulevikku! Mõtle, kuhu tahad pikas perspektiivis jõuda, ja mõtle läbi, millised olulised sammud peaksid tegema, et seda saavutada. Pane kindlasti paberile kirja.

Õpi seda, mida koolis ei õpetata, loe enesearenguraamatuid, näiteks Anthony Robbinsi „Sisemine jõud“, mis oli mul endal üks esimesi silmade avajaid ülikooli ajal.

Üks naljakas seik või nali Sinu tegevusvaldkonnast.

Pärast Tallinna Tehnikaülikooli Rootsis tuumaenergeetikat õppides oli meil „laboritund“, tuumareaktori simulaatori opereerimine – selline, kus kõik füüsilised nupud ja ekraanid ja puha. Ilma erilise pikema tutvumiseta saime siis hakata reaktoriga „mängima“, kui äkki kõik tuled vilkusid, signaalid kisasid. Meil kõigil hirmus paanika, et mis nüüd ja kuidas reaktorit päästa, üritasime siit ja sealt erinevaid pumpasid tööle panna ja ventiile avada, ei midagi... Tegelikult oli reaktor peale esimest vale liigutust juba ise kinni ja turvalisse olekusse läinud ning kõik meie tegevus asjatu paanika. Tagantjärele oli see jube naljakas. On väga selge, et tuumareaktori operaatoriks saamiseks on vaja aastatepikkust konkreetset koolitust ja praktikat.

Loading...