Hiie Hinrikus on infotehnoloogiateaduskonna tervisetehnoloogiate instituudi biosignaalide töötluse labori mitteioniseeriva kiirguse ekspert, emeriitprofessor. 

Kuidas jõudsite Tallinna Tehnikaülikooli tööle?

Lõpetasin Moskva Riikliku Ülikooli füüsikateaduskonna raadiofüüsika erialal 1960. aastal ja mind suunati tööle raadiotehasesse Punane RET. Töö RET-i konstrueerimisbüroo insenerina ei pakkunud huvi. Eestis ei tehtud ka mingit teadust raadiofüüsikas, madalamad sagedused ei olnud minu rida. Ei jäänudki muud üle kui minna uuesti Moskvasse aspirantuuri. 

Peale kandidaadikraadi kaitsmist raadiofüüsikas 1967. aastal töötasin aastakese vaneminsenerina VNIITRI-is Moskva oblastis ja mulle pakuti karjäärivõimalust ja kohta uues loodavas filiaalis. Aga mul oli saanud juba küllalt Venemaal elamisest, tahtsin Eestisse tagasi. Tallinna Polütehnilises Instituudis oli vahepeal tekkinud raadiotehnika kateeder, neil oli õppejõude vaja ja mind võeti tööle. Nii ma sattusingi 1968. aasta septembrist TPI-sse. 

Alustasin vanemlektorina. Lugesin paralleelselt kaht kahesemestrilist kursust ja kahes keeles – raadiotehnikasse võeti vastu kaks rühma, üks eesti-, teine venekeelne. Peale selle laboritunnid ja harjutused, kuna abijõude ei olnud. Lisaks 16–20 tunnile auditoorsele tööle nädalas tuli välja ehitada õppelabor. Mõne aja pärast edutati mind dotsendiks. 

Esimestel aastatel ei jäänud teadustööks mingit aega ega võimalust. Lasertehnika suuna uuringutega alustasin 1970. aastal lepingute toel. Lepingulised rahad võimaldasid palgata inimesi, eelkõige raadiotehnika eriala tudengite hulgast, kellest osa jäid ka peale lõpetamist, ja nendest kujuneski minu uurimisgrupp. Tudengid olid asjalikud, said mitmeid preemiaid üleliidulistel üliõpilaste konkurssidel. Laserite kasutamine sides ja mõõtesüsteemides kujunes ka minu doktoritöö teemaks, mille kaitsesin Moskvas TA Raadiotehnika ja Elektroonika Instituudis 1989. 

Pärast doktoritöö kaitsmist valiti mind 1991. aastal raadio- ja lasertehnika professori kohale. 1994. aastal asutati minu initsiatiivil biomeditsiinitehnika keskus. Minu professuur muutis nime, sain raadiofüüsika professoriks ja olin keskuse juhataja kuni emeriteerumiseni 2002. 

Emeriitprofessorina olen jätkanud peamiselt teadustegevust osakoormusega mitmel ametikohal. Olen siiani aktiivne ka rahvusvahelises teadustegevuses, sealhulgas ühe juhtiva erialase ajakirja kaastoimetaja. 

Mida siin töötamine on teile andnud?

Võimaluse tegeleda asjadega, mis mind huvitavad, saada sellest rahuldust ja rõõmu, ja muidugi ka leiva lauale. 

Poole sajandi jooksul on ülikoolil olnud hulk rektoreid ja veel rohkem reforme. Milline ajastu on olnud teie jaoks kõige ilusam ja miks?

Kõige ilusam on minu jaoks olnud Olav Aarna aeg 1991–2000. Sellesse perioodi jääb ka minu initsiatiivil uue erieriala, biomeditsiinitehnika, sissetoomine teadustegevuses, õppekavade käivitamine ja ka biomeditsiinitehnika keskuse kui iseseisva struktuuriüksuse loomine. 

Teiseks oluliseks perioodiks pean rektor Jaak Aaviksoo ametiaega 2015–2020, mil tehti otsustav pööre teadusülikooli suunas. 

Milline on olnud kõige parem õppetund töisest ebaõnnestumisest?

Ehk üks suhteliselt hiljutine ebaõnnestumine: tudeng pidi eksperimentaalselt demonstreerima mikrolainekiirguse mõju mittelineaarset mudelit, aga tulemuseks olid hoopis lineaarsed seosed. Seda ei hammustanud lahti ei kaitsmiskomisjoni liikmed (ta kaitses edukalt) ega ka Scientific Reports toimetaja, kes lükkas artikli tagasi hoopis teisel põhjusel. Mul aitas tõeni jõuda arutelu USA kolleegidega. Probleem peitus füüsika põhitõdedes – Maxwelli võrrandite lineaarsuses. Nüüd kavatsen artikli uuesti esitada, aga juba õiges võtmes. 

See õpetas vast seda, et keeruliste probleemide lahendamisel põhitõdede silmaspidamine on väga oluline. Õpetada tuleb baasaineid, ja tuleb õpetada tudengeid iseseisvalt mõtlema, mitte külvates neid üle metoodiliste materjalide, juhendite jm taolisega. Oluline on süveneda probleemi olemusse ja õpetada ka tudengeid seda tegema. 

… ja suurim õnnestumine, mille üle olete uhke?

Kahtlemata biomeditsiinitehnika kui uue eriala sissetoomine Eestisse, biomeditsiinitehnika keskuse moodustamine Tallinna Tehnikaülikoolis ja Eesti Biomeditsiinitehnika ja Meditsiinifüüsika Ühingu asutamine. Olen väga tänulik kolleegidele, kes mind toetasid ja on asja edukalt edasi viinud, mille tulemusel on esialgne keskus arenenud praeguseks tervisetehnoloogiate instituudiks. Väga loodan, et aja jooksul tekivad uued originaalsed ideed ning ettevõtmised, mis võimaldavad käivitada ka sellesuunalise arendustegevuse Eestis, mis siiani on pea olematu.

Kuidas olete hoidnud töömeeleolu? 

Mulle on mu töö alati pakkunud huvi ja rahuldust. Kui on huvitav, siis lihtsalt teed oma asja ja mingit töömeeleolu ei olegi vaja hoida. Tunnen ennast kuidagi tühjana ja depressiivsena, kui parasjagu ei ole probleemi, mille üle mõelda. 

… ja kuidas töö ning eraelu/hobide tasakaalu?

Suvekuudel tegutsesime maakodus, see on teistsugune tegevus, aga samuti huvitav. Eeliseks on see, et tulemus on kohe näha. Ja ka see pakub rahuldust ja rõõmu.

See tasakaal on kujunenud vastavalt olukorrale. Mulle on alati olnud huvitav kodu kujundada, alates mööbli ja seinavärvi valikust kuni veranda ehitamise eskiisini. Suvekuudel tegime kõiki asju koos. Meie abielu oli lõpuni õnnelik, mingeid probleeme minu hõivatuse pärast ei tekkinud. Olen oma lahkunud abikaasale tänulik mõistmise ja toetamise eest.
 

Artikkel ilmus Mente et Manu erinumbris, mis oli pühendatud just Honor Universitatis tunnustuse saajatele.