Mari Öö Sarv, Mente et Manu peatoimetaja | Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Kui lugesin Tõnis Liibeki aktusekõnet tehikaharitlaskonna arengust, torkas südames selle lause juures: „Võime vaid ette kujutada, kui kõik need Euroopas õppinud spetsialistid oleksid töötanud rahulikus Eestis, kui palju õitsvam riik oleks meil praegu.“ Kurb, aga tõsi: okupatsiooni tekitatud stagnatsioon Eesti ajaloos mõjutab meid ikka veel, meeldib see meile või mitte, räägime me sellest või mitte.

Ajaloo vastu me ei saa, aga tulevikku kujundada saame küll. Armastame rõhutada, kui oluline osa Eestist on Tallinna Tehnikaülikool. Muidugi on! Ja nii nagu ülikool on tähtis hammasratas Eesti arengus, on iga instituut tähtis hammasratas ülikooli arengus, iga teadlane, üliõpilane või tugitöötaja omakorda tähtis hammasratas oma üksuses. Kogu masinavärki kaugemalt vaadates on selge, et süsteemi mõjutab iga pisikene mutikas, mitte ainult suured mootorid. Nii et kui Tehnikaülikool on Eesti majanduse mootor, on selle mootori osa iga siinne inimene ja tema töö.

Aga mitte ainult. Nii nagu Eesti on osa Euroopast ja Euroopa osa maailmast, on iga eestimaalane osa Eestist ja maailmast. Olgu see ettevõtte loomine või prügi sorteerimine, teaduslik avastus või suunatule näitamine, igakuised annetused või sõbralik suhtumine lihttöö tegijaisse – iga meie tegu on osakene maailmast, väike mutripööre, millest sõltub järgmiste mutrite ja hammasrataste liikumine või seiskumine. Kui me süsteemi osana ise sellesse ei panusta, pole mõtet oodata, et loodus läheks puhtamaks, liiklus mõnusamaks või koroonanäidud madalamaks.

Seda ajakirjanumbrit oli mõnus teha, sest siin on pikk rivi innustavaid inimesi – motiveerivaid õppejõude, pühendunud teadlasi, maailmamuutvaid teadussaavutusi, tulevikuvaatavat mõtlemist, ennastsalgavat panustamist. Kui me nii jätkame, ei ole ülikoolil, Eestil ega maailmal küll midagi karta!