Mari Öö Sarv, Mente et Manu peatoimetaja | Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Iga pisiasja juures tasub hetkeks „välja suumida“ ja mõelda, millise suure pildi osa see on. See kehtib kõige triviaalsematest asjadest kuni päris suurte otsusteni. Kui täna jätad auto hooldamata, oled varsti jalamees. Kui täna põletad rehve, pole meil varsti loodust, kuhu piknikule minna. Kui täna võtad kodus põngerjat tõsiselt, suhtleb tema sinuga ka teismeeas. Kui täna teed rahastamisotsustes enda kahjuks kompromisse (olgu ülikooli lepingutes või isiklikes palga- või laenuläbirääkimistes), on sul tükiks ajaks vähem raha. Kui täna võtad poodi oma koti kaasa, jääb paar kilekotti ostmata ja pisike muutus on tehtud. Vähe on asju, mis hävivad või luuakse üleöö – muutused tulevad ikka samm sammu haaval, kuni elame täiesti uues reaalsuses ega saa tagasi vaadates ehk arugi, kus muutus sündis. Maailma kõige triviaalsem näide: „See on ju ainult üks kilekott,“ ütles seitse miljardit inimest. Nii et millist maailma sina saja aasta pärast tahad?

Aga nagu igal asjal, on teine külg ka suure pildi pärast pingutamisel. See külg on väga inimlik: kogu aeg ei jaksa! Esiteks, suure pildi nägemine ei tähenda, et väikese mõjuga otsuseid ei olegi – selles Jaapani ettevõttes ju ei jäetud suure pildi pärast tänast tööd tegemata. Ja teiseks: erinevalt ettevõtetest on inimestel vaja end „laadida“ ka. Nii et vahel tuleb endal lubada kohustused üheks päevaks edasi lükata ja teha seda, mida süda kutsub. Pane tähele, pärast selgub, et ka suurele pildile tuli see kasuks!

Kõik tänased pisiasjad on välja suumides päris suured asjad. Iga tegu loeb – tee head. Aga ära unusta ka kevadet nautida. ■