Ingemar Randviir on TalTechi majandusteaduskonna õppekava avaliku sektori juhtimise ja innovatsiooni käesoleva aasta lõpetaja, kes töötab Kaitseväe Peastaabis operatsioonide jaoskonnas, kus tegeleb peamiselt käimasolevate operatsioonide koordineerimise ning olukorrateadlikkuse tagamisega. Enne majandusteaduskonda omandas ta rakendusliku kõrghariduse Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Kõrgemas Sõjakoolis (nüüd Kaitseväe Akadeemia) sõjaväelise juhtimise õppekaval. Lisaks läbis ta seitsme kuulise täiendõppe USA-s.
“Minu hobideks on jooksmine ja rattasõit. Kõige rohkem naudin aga aega perega. Kasvatan kahte väikest ja ühte suuremat last, mis on omaette täiskohaga „hobi“,” sõnab ta ja lisab: “Usun veidi vanasõnasse, et "ühe tööga puhkad teisest".” Lisaks pakub talle rõõmu ka hobi, mida paljud peavad tüütuks kohustuseks “Mulle siiralt meeldib näiteks muru niita, kodus midagi korrastada, värvida või remontida. See aitab mul mõtteid korrastada ja loob ka vahetu rahulolutunde, mida arvuti taga alati ei saa.”
Miks otsustasid oma õpinguid jätkata TalTechis majandusteaduskonnas avaliku sektori juhtimise ja innovatsiooni erialal?
Mõned aastad tagasi märkasin, et minu huvi riigis toimuva vastu aina kasvab. Tööalaselt tundsin vajadust mõista „suuremat pilti“, mistõttu oli loogiline samm valida TalTechi majandusteaduskonna avaliku sektori juhtimise ja innovatsiooni magistriprogramm. Lisaks tahtsin kogeda teistsugust lähenemist. Soovisin õppida uusi meetodeid ja värskeid vaatenurki inimestelt, kellega muidu tegevteenistuses kokku ei puutu. Õppekava eristus tugeva praktilise fookuse poolest ning pakkus kaasaegseid lähenemisi, näiteks innovatsiooni ja digivalitsemist. Samuti andis see mulle võimaluse õppida koos eri taustaga praktikutega, mis aitas oluliselt laiendada minu vaadet avalikule sektorile.
Milliseid teadmisi ja oskusi oled seni kõige rohkem väärtustanud magistriõpingute käigus?
Tulin magistriõppesse ilma taustateadmisteta, mida kohati eeldati. Seetõttu oli sisseelamine esialgu veidi pingeline. Just esimese semestri ained pakkusid kõige tugevamaid emotsioone ja jätsid oma jälje. Õpingute käigus sai järjest selgemaks kui oluline on näha suuri seoseid: kuidas erinevad institutsioonid ja poliitikad üksteist mõjutavad ning, miks üksikute otsuste mõju ulatub sageli kaugemale kui esmapilgul paistab. Magistriõpingute jooksul olen kõige enam väärtustanud just võimalust arendada sellist süsteemset vaadet.
Hea kogemus oli ka õppimine koos inimestega, kellel oli minust täiesti erinev taust. Grupitööd ja seminarid ei õpetanud ainult aine sisu, vaid ka koostöö ja kuulamise oskust. Just nendes aruteludes tekkisid mõtted, mida üksi töötades ei oleks kindlasti osanud ette näha.
Kas on mõni loeng või projekt, mis on Sinu jaoks olnud eriti inspireeriv või kasulik?
Kõige inspireerivamaks kogemuseks kujunes Anu Masso õppeaine „Suurandmed ja valitsemine: aktuaalsed probleemid“. Esiteks, jäi see aine meelde seetõttu, et sain õppejõult esimesel loengul kingituseks raamatu „Kuidas mõista andmestunud maailma?“, mida olen hiljem kasutanud ka teiste ainete raames. Raamatu saamise lugu oli omamoodi koomiline, aga samas ka väga motiveeriv.
Veelgi olulisem oli aga, kuidas õppejõud ainet üles ehitas – tema lähenemine õppeprotsessile ja õpikäsitus olid minu jaoks midagi uut. Varasemalt olin peamiselt kokku puutunud sõjaväelise pedagoogika ja klassikalise andragoogikaga, mistõttu pani see kogemus mind sügavalt peegeldama nii enda varasemaid õppimiskogemusi kui ka seda, kuidas olen ise väeosas tunde andnud. See oli sisuliselt minu esimene kokkupuude tõeliselt õppija-keskse õpikeskkonnaga, kuhu suunas võiks õppimine üleüldiselt liikuda ka teistes kooliastmetes.
Manisid, et raamatu saamine oli omamoodi koomiline lugu – kas oleksid nõus seda jagama?
Loengu lõpus mainis õppejõud, et neile, kes soovivad teemaga süvitsi minna, on saadaval lisalugemist. Nagu ikka, ei ole vabatahtlikud lisakohustused üliõpilaste seas just populaarsed – ühtegi kätt ei tõusnud. Selle peale muigas õppejõud ja lisas, et raamatu võib endale jätta. Enne kui ta viimase sõna lõpetada jõudis, oli minu käsi juba püsti. Nii jõudis minuni üks väärtuslik raamat, mis haakus suurepärasel kogu õppekavaga.
Mis on Sinu magistritöö teema ning miks otsustasid just selle kasuks?
Magistritöö kannab pealkirja “Võimepõhise sõjamängu kui meetodi kasutamine laiapindse riigikaitse planeerimise protsessis”, mis käsitles kaitsevaldkonnas kasutatava spetsiifilise analüüsimeetodi rakendamisvõimalusi laiapindse riigikaitse planeerimisel. Valisin teema, millega avaliku sektori kolleegid igapäevaselt kokku ei puutu, kuid võiks pakkuda neile värskeid vaatenurki.
Kas tööprotsess või tulemused pakkusid Sulle mõne ootamatu või huvitava järelduse?
Kuna ma kirjutasin endale tuttaval teemal, siis sain aru, et parimate praktikate ühest valdkonnast teise toomine on üks lihtsamaid võimalusi uute arenguvõimaluste avamiseks. Teoreetilist osa koostades märkasin, et uued teadmised tekivad just piirialadel. Seal, kus juba olemasolev teadmine kohtub uue konteksti ja vajadustega. Vaja on lisada lihtsalt veidi loovust, kohandamist ja süsteemset mõtlemist.
Kuidas hoiad tasakaalu töö, õpingute ja isikliku elu vahel?
Üks minu suurimaid eeskujusid ja endine pataljoniülem rõhutab alati: „tagala peab korras olema.” Tema sõnum on lihtne: kui kodune elu on tasakaalus, sujub ka töö paremini, kuid vastupidine ei kehti – kodused probleemid kanduvad sageli töökeskkonda kaasa. Seega algab juhtimine kodust: stabiilne pereelu annab jõudu ja empaatiat, mida läheb vaja üksuse, meeskonna või organisatsiooni juhtimisel. Magistriõpingute ajal toetas mind palju ka minu abikaasa, kes võttis vajadusel laste eest hoolitsemise enda peale, et mul oleks võimalik õppimisele keskenduda. Lisaks planeerisin oma tähtajad alati vähemalt nädal aega varasemaks, et tegeleda ootamatustega, mis igas peres ette tulevad
Millised on Sinu plaanid pärast magistriõpingute lõpetamist?
Mul on järgmiseks aastaks plaanid olemas, aga ma ei saa praegu nende kohta rohkem avaldada. Hoian kindlasti silmad lahti võimaluste suhtes, kus oma uusi teadmisi rakendada.
Kas on veel midagi, mida tahaksid esile tuua?
Meie kursusel kujunes kiiresti kokkuhoidev ja toetav õhkkond. Vahetundides ja koosviibimistel arutati koolielu, kui ka igapäevaseid rõõme ja muresid. Koolipere tervikuna oli siiras ja abivalmis: õppejõud ja kaasüliõpilased julgustasid alati küsima ja oma mõtteid jagama.
Tahan tänada ka magistritöö juhendajaid K. Sarapuud ja I. Peetsi, kelle kannatlikkuse, professionaalsuse ning pideva toetuseta oleks kirjutamine olnud oluliselt raskem.
Avaliku sektori juhtimise ja innovatsiooni ning teiste õppekavade vastuvõtt on alanud ja kestab kuni 03. juulini 2025.
Tutvu programmiga ja kandideeri kohe: taltech.ee/avaliku-sektori-juhtimine-ja-innovatsioon