Minu esimene mõte inseneride õpetajana on see, et inseneriõpe vajab õiglast rahastusmudelit. Ei saa ju tehnoloogiamahukas majandus tugineda alarahastatud õppele. Jah, inseneeria, sh IT ja tervisetehnoloogiate õpe, on kallis. Aga laborid, seadmed ja väikesed õpperühmad on vaieldamatult kvaliteedi eelduseks. 

Praegu lapitakse kõrghariduses ja kutseõppes püsirahastuse puudujääke ajutiste programmide ja välisvahenditega. Kutsekoolides katab Inseneriakadeemia programm kohati kuni 84% inseneriõppe baasrahastusest. Selline "projektipõhine" ja rahastuse lõpu järgselt küsitav ellu jäämine ei ole jätkusuutlik. Riik peab rakendama tegelikku õppekalliduse koefitsienti, mis arvestab erinevate valdkondade spetsiifikaid. 

Me ei pea õnneks jalgratast leiutama, näiteks Soomes ja Taanis hariduse kalliduse diferentseerimist inseneerias edukalt rakendatud.

Inseneride järelkasvu huvides

Riigikontrolli aruanne on omalaadne võimalus peeglisse vaadata. Sealt vaatab vastu hulk tegevusi, mida inseneride järelkasvu tagamine eelda. Loetlen siinkohal mõned: 

• Riik peab määratlema selged koolitusprioriteedid lähtudes tegelikust tööjõuvajadusest, mitte ainult õppeasutuste praegusest võimekusest.
• Inseneriõppe kallidus peab kajastuma kutse- ja kõrghariduse tegevustoetustes. Ainult selliselt suudame pakkuda kõrgel tasemel õppeks vältimatut taristut ning köita ülikoolina noori talente.
• Tähtis on rahastuse jätkusuutlikkus. Inseneriakadeemia programm lõpeb 2029. aastal. Uute mudelite ja süsteemide käivitamiseks on vaja luua püsiv rahastusmudel, mis ei sõltu Euroopa Liidu toetusperioodidest ega muuda kriitilise tähtsusega arendusi ajutisteks projektideks.
• Hindamiskriteeriumiks olgu efektiivsus, mis tähendab suutlikkust saavutada parem tulemus väiksema aja- ja rahakuluga. Selle eeldus on loogiline ja kriitiline mõtlemine ning andmetele ja teadmistele põhinev otsustamine. Just neid oskusi kujundavad reaal- ja loodusained, eelkõige matemaatika ja füüsika. Ning nii arutledes olemegi jõudnud inseneripõua ühe juurpõhjuseni. 

Selged sihid ja vääriline palk

„Eesti 2035“ strateegia järgi on meil selged sihid: vähendada mitteõppivate ja -töötavate noorte osakaal 9,6 protsendini (2024. aastal 10,2%), langetada madala haridustasemega noorte näitaja 9,4 protsendini (praegu 11%) ning tõsta kõrgharitud 25-34-aastaste osakaal 45 protsendini. 

Need arvud näitavad, et pelgalt töökusest ei piisa. Vajame haritud noori, kes suudavad efektiivselt luua suurema lisandväärtusega tooteid ja teenuseid, sest just haridustase määrab meie majanduse tootlikkuse ja konkurentsivõime.

Samas näeme kõik, et matemaatika, füüsika, keemia, bioloogia ja geograafia õpetajate puudus on struktuurne ja süvenev. Reaalainete asjatundja teenib mitmel pool mujal selgelt rohkem. 

Kui aga riik suudab näiteks Ida-Virumaal õpetajatele rohkem maksta, on loogiline rakendada sarnast põhimõtet ka nn ainevaldkonna põhiselt. Reaalainete õpetajate kõrgem palgakoefitsient ei ole minu hinnangul privileeg, vaid hädavajalik investeering riigi tehnoloogilisse tulevikku.

Õpetajakoolitus vajab üldisemat toetust

Pelgalt palgatõusust aga ei piisa, vaja on suurendada ka õpetajakoolituse atraktiivsust. Ehkki vastuvõtt on kasvanud, on LTT-ainete õpetajakoolituse lõpetajate arv jäänud tegelikku vajadust arvestades väikeseks (Riigikontrolli audit p32-33). Lisaks peab riik saatma selge signaali sihtstipendiumide, õppelaenu kustutamise või palgagarantii kaudu.

Kindlasti oleks abi praktiseerivatele inseneride ja teistele tehnoloogiavaldkonna spetsialistide paindlikest ümberõppe võimalustest, et tuua klassiruumi rohkem elulist kogemust ning muuta reaalainete õpetamine sisukamaks ja tähenduslikumaks. Tehnikaülikool saab siin pakkuda tuge Eesti Inseneripedagoogika Keskuse kaudu, mis loodi juba 25 aastat tagasi. Selle potentsiaal on aga jäänud tagaplaanile, kuna õpetajakoolituse vastutus on jagatud Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli vahel. Tehnikaülikoolil puudub küll formaalne õigus õpetajaid koolitada, kuid vajalik erialane ekspertiis on ju olemas!

Tehnoloogiline kirjaoskus alaku põhikoolist

Laste huvi tehnika ja loodusteaduste vastu kujuneb välja juba 4.-6. klassis, kui mitte varemgi. Statistika on aga karm: põhikoolis valib inseneeriaga seotud valikaine vaid ligikaudu 4% õpilastest, seegi osakaal on langev. Samal ajal on riiklik toetus omavalitsustele huvihariduseks vähenenud 14,25 miljonilt eurolt (2018) 9,25 miljonile (2025), mis piirab just LTT-huviringide kättesaadavust. Seetõttu vajame koolidesse kohustuslikku praktilist tehnoloogiamoodulit, mis õpetaks probleeme lahendama ja seoseid looma. 

2023. aastal käivitatud Inseneriakadeemia projekt näitab, et Eesti ettevõtted on valmis noorte haridusse sisuliselt panustama. Eelmisel aastal algatatud Avatud Tehaste Päev annab noortele võimaluse näha oma silmaga tänapäevast tööstust: automatiseeritud ja digitaliseeritud tootmist, paindlikke protsesse ning selget fookust lisandväärtuse loomisel. Ettevõtted saavad oma kogemuse ja teadmistega panustada ka praktilise tehnoloogiamooduli arendamisse ja elluviimisse. Koostöövõrgustik on olemas, kuid selle süsteemne rakendamine eeldab selget vastutust ja püsivat ressurssi.

Kitsa ja laia matemaatika süsteem sulgeb uksi

Gümnaasiumi alguses tehtav valik kitsa ja laia matemaatika vahel määrab sageli noore tuleviku, sulgedes uksed inseneeria- ja loodusteaduste erialadele enne, kui noor on mõistnud oma valikute tagajärgi. Probleem on aga sügavam: 2024. ja 2025. aastal ei saavutanud ligi veerand põhikoolilõpetajatest (u 24%) matemaatika lõpueksamil isegi 50% lävendit. 

Miks seda viimast fakti rõhutada? Sest me ei taha, et Eestis kasvaksid terved põlvkonnad, kes ei oska arvutada. Ometi on seda vaja nii poest kaupa ostes kui kasvõi korteri remonti planeerides. Mis siis veel rääkida protsendi arvutamisest palgalaenu võttes!

Me ei räägi põhikooli matemaatika lõpueksami puhul keerulistest lineaaralgebra- või diferentsiaalarvutustest, mis on ülikooli tase. Me räägime alusteadmistest, mille peavad omandama kõik põhikooli lõpetajad, et peast tehtavate matemaatiliste arvutuste abil vältida vigu oma igapäevastes tegevustes. 

Minu pikk kogemus Tehnikaülikoolis lubab kinnitada: me vajame tugevat ja laiapõhjalist matemaatikaõpet kõigile lastele, sest see on inseneeria vundament. Ja veelkord: reaal- ja loodusainete õppimiseks peab Eestis olema ka õpetajaid, kes tunnevad end väärtustatult.

Siinkohal võime kõik koos tõdeda, et inseneeria arendamine ei ole ühe ministeeriumi ega ühe haridusastme küsimus. See on strateegiline valik. Terviklik vaade on siinkohal vältimatu. Kui õiged ja vajalikud otsused jäävad tegemata, jääb Eesti majandus püsima odavale tööjõule, mitte lisandväärtusega teadmistele ja tehnoloogiale. On aeg seada inseneeria riiklikuks prioriteediks mitte ainult sõnades, vaid ka eelarve ja reaalsete tegevuste fookuses.