Millised tegevused puidutehnoloogia kui valdkonna alla mahuvad?

Kõik algab tegelikult juba sellest, millises kasvukohas mets kasvab ja kas seejuures rakendatakse võimalikult kvaliteetse puidu saamiseks ka metsakasvatusvõtteid. Ikka selleks, et puudel oleks oksad laasunud, tüvi võimalikult sirge ning kasvades piisavalt ruumi, valgust ja toitaineid. Metsakasvatuses tehtud vigu on puidutehnoloogias ja töötlemisel keeruline parandada. Mida kvaliteetsemat puitu metsast saame, seda paremini saame seda väärindada. Samas peame leidma kasutusvõimalusi ka madalakvaliteedilisele puidule. See ongi üks meie olulisemaid uurimissuundasid. Oleme tegelenud peamiselt lehtpuiduga: kase, sanglepa, halli lepa ja ka haava väärindamisega.

Kask on peamine puu, millest nii Eesti kui ka meie lähimaade riikide tööstused toodavad vineeri. Kasevineer on kõige paremate mehaaniliste omadustega. Samas väärindatakse meil vähe halli leppa, sangleppa ja haaba. Meie püüamegi siin laboris leida lahendusi, kuidas oleks võimalik neid puuliike kasutada segatoodetes ehk sangleppa koos kasega ning haaba koos kuusega.

Kui puiduteaduse võtmes läheneda, siis metsas maha võetud puu puidu kvaliteet sõltub väga palju langetusmasina juhist ja sellest, kes laob järgmisena palgikoorma forvarderi peale, et puit metsast välja viia. Mõlemad hindavad tegelikult tüvede kvaliteeti ja otsustavad, mis palkidest edasi saab. Niisiis, meil määratakse puidu kvaliteet paljuski ära kohe metsas.

Tüüka kõige alumise osa palk on reeglina väljastpoolt juba oksavaba ehk oksad on laasunud. Näiteks kase puhul saab niisugusest osast kõige paremat oksavaba treispooni. Samuti saab niisugusest oksavabast puidust head saematerjali mööblitootjale või tislerile.

Tüvede keskosa palgist, milles on sissekasvanud kuivanud oksad, saab voodrilaudu ja muud ehitusmaterjali. Tegelikult oksakohad ju ilmestavad puitu ja teevad seda ilusamaks.

Päris ladvaosa palgi puhul on sõltuvalt selle läbimõõdust küsimus, kas see läheb paberi- või küttepuuks. Saeveskis on võimalik lahti saagida kuni kaheksasentimeetrise läbimõõduga peenpalki ja teha sellest kaks väikest 35-millimeetrise paksusega prussi. Samas on tehnoloogiat juba nii palju arendatud, et spooni saab puidu maksimaalseks ärakasutamiseks treida kuni 12-sentimeetrise diameetriga pakust.

Kui võtta puidu väärindamise astmed, siis kõige väheväärtuslikum puit, milles on mädanik või putuka- või seenkahjustused sees, sobib küttepuuks või väärindatult graanuli või briketina kasutamiseks energeetikas. Sealt edasi saab puidust mehaanilise väärindamisega saepalki, millest omakorda mitmesuguseid saematerjale ja neist omakorda hööveldamisega ka profiilmaterjale.

Eesti ilm on kehvapoolne ning puitu on vaja ilmastikuolude eest kaitsta. Kui värvida ja viimistleda tehases kontrollitud tingimustes, siis saab laudade värvimisel ühtlasema ja parema tulemuse kui välitingimustes. Kliendi jaoks on puittoote väärindamine edenenud juba nii kaugele, et terrassi- või seinalauad on võimalik tellida koos viimistlusega. Samuti saab praegusajal osta niiskuse suhtes vastupidavamat termopuitu. Eesti on ju praegu üks Euroopa suurimaid termopuidutootjaid. Niisugust puitu on hapnikuvabas keskkonnas termiliselt töödeldud ja seeläbi on see tavapuidust kahjurikindlam ning niiskusega pundub vähem.

Saematerjali väärindamise järel tuleb puidu väärindamine kiuna. Selle tulemus on puitkiudplaadid, keemiline tselluloos ning paberid, pakendid ja muud sellised tooted.

Puidutehnoloogia kõige kõrgemal astmel püüame puidu koostisosasid molekulideks lahti võtta ja seejärel uuesti aineks kokku panna, et saaks neid kemikaalideks ja keemiatoodeteks väärindada. Selles vallas tegutseb Eestis näiteks ettevõte Fibenol, samuti plaanib niisuguse väärindamisega alustada Viru Keemia Grupp oma kavandatavas biotoodete tehases. Suure osa oma paberipuidust ekspordime praegu leht- ja okaspuidust ümarpalgina põhjamaadesse. Aga miks me peame olema nendele paberipuidu varasalv, kui saaksime puitu ka ise senisest enam väärindada?

Kui räägime puidukiududest toodetest, siis kõige tuntumad on mitmesugused pakendid. Näiteks praegu poodides olevad paberkotid peaks olema toodetud Eestis Kehra tselluloosi- ja paberivabrikus. Koroonaviiruse tõttu kasvas plahvatuslikult e-kaubanduse maht, mis omakorda tingis pakendinõudluse järsu suurenemise.

Puidu väärindamisega saame fossiilsest toormest valmistatud tooted asendada biopõhistega. Näiteks soomlased on välja töötanud isegi puidupõhised joogipudelid ja toidunõud, samuti on kasutusele tulnud biopõhised kosmeetikatoodete pakendid.

Kõige suurem väljakutse on väärindada puitu keemiatoodeteks. Näiteks TTÜ materjali- ja keskkonnatehnoloogia instituudis uurime professor Andres Krumme juhtimisel seda, kuidas teha tselluloosi derivaatidest plasti. Selle käigus proovime puidust välja lahustada tselluloosi. Kui oleme tselluloosi kätte saanud, siis püüame seda keemiliselt töödelda ja muuta plastsemaks. Selle tulemus on termoplastne materjal, mida on võimalik sulatöödelda ning vormida näiteks pakendikileks. Ühtlasi uurime niisuguste kilede omadusi, näiteks kuidas need peavad vastu välistingimustele ja UV-kiirgusele.

Seejuures meenub mulle üks väike firma, mis liha pakendamisel asendas sünteetilisest materjalist alusmati vedelikku imava matiga, mille kiud põhinevad tselluloosil. Vaid ühe pakendiosa muutmisega saavutati väiksem keskkonnajalajälg. Põhimõtteliselt saab sel moel samm-sammult sünteetilist plasti biopõhisega asendades paljusid tooteid arendada.

Kuigi tänapäeval leidub kõikvõimalikke materjale, on puit ikkagi väga hinnatud. Rohepöörde kontekstis on huvi puidu tarvituse vastu veelgi suurenenud. Miks see nii on?

Iga kasvav puu seob ju õhust süsinikdioksiidi ja 50 protsenti igast puutüvest on süsinik. Seepärast on hakatud rääkima puidu kaskaadkasutusest ehk sellest, et me ei peaks vana puitu kergel käel ära viskama, vaid otsima sellele uusi kasutusvõimalusi. Näiteks üks meie magistrant uuris vanade kuurilaudade kasutusvõimalusi mööbli valmistamisel. Puurisime resistograafiga laudadesse kolme millimeetri laiused augud, et näha, kas väliselt tervet puitu on kuskil seespool kahjustanud mädanik. Selgus, et kuigi laudade pindmine osa oli ajaga kulunud ja halliks värvunud, ei olnud puit sügavamal kahjustada saanud. Ehk kui laud on olnud sada aastat seinas ja see on olnud vihmavee eest kaitseks katusega varjestatud, siis saab niisugust puitu veel millekski muuks kasutada.

Puidu puhul on tähtis emotsioon. Inimestele meeldib värske puit, selle tekstuur ja lõhn. Halliks läinud vana puit meeldib neile vähem. Samas mõtlevad inimesed üha rohkem sellele, kuidas keskkonnasõbralikult käituda. Siin tulekski mõelda, kuidas puitu kaskaadkasutada: kui lammutatakse mõni vana palkhoone, siis tuleks vaadata, kas sellest vanast puidust saaks saagida laudu, et teha neist näiteks mööblit. Inimesed on sel alal väga leidlikud. Vanu palke osatakse väga osavalt kasutada nii ehituses kui ka sisekujunduses. Vanapuidust on kaskaadkasutuse madalamatel astmetel võimalik toota puidulaastu puitlaastplaatide jaoks või puidukiudu, et valmistada isolatsioonimaterjali.

Uuema suundumusena on puit hakanud jõudma ka valdkondadesse, millega ei oskaks seda esmapilgul kuidagi seostada, näiteks tekstiilitööstusesse.

Nii see on. Tselluloossete materjalide suur eelis peitub asjaolus, et pärast ühe toote kasutusea lõppu saab nendes sisalduvat tselluloosikiudu regenereerida. Soomlased alustasid neid uuringuid juba paarkümmend aastat tagasi, proovides lahustada ja uuesti kedrates regenereerida tselluloosist kiude, sealhulgas puuvillakiude. Nad on jõudnud Aalto ülikooli laboris katsetootmisliini väljatöötamiseni. Nüüd käib võidujooks, kes saab esimesena tootmise käima, et hakata niisugust materjali tootma suuremates kogustes.

Näiteks puuvilla kasvatamiseks on vaja väga palju vett ja käsitööd. Samuti pole võimalik puuvilla kasvualasid enam suurendada, kuigi inimeste hulk, kes vajab riideid, maakeral suureneb. Ent soomlaste tselluloosist tekstiilikiudude tootmise ja ka vanade kiudude regenereerimise tehnoloogia enam nii palju vett ei vaja.

Ajaloos ju kõik kordub. Tallinnas oli vanadest riietest paberi tootmise tehnoloogia olemas juba 17. sajandil ning praegu oleme jälle jõudnud kiudude regenereerimiseni ja otsime senistele tekstiilitööstuse toormetele asendust.

Jätkusuutliku moe eestkõneleja Reet Aus on öelnud, et Eestiski võiks puidust pelletite pressimise asemel toota hoopis viskooskiudu, mida saab samuti pärast töödelda.

Paraku on senine viskooskiu tootmise protsess suure keskkonnamõjuga. Praegu võistlevad teadusrühmad üle kogu maailma selle nimel, et töötada puidust tselluloosi kättesaamiseks välja võimalikult jätkusuutlik orgaanilistel lahustitel põhinev protsess. Niisugusest tselluloosist saab tõesti väga vastupidavat kiudu, mida on võimalik ka regenereerida.

Aga tõepoolest, loodus on puidu nii targasti ja hästi kokku pannud, et selle osadeks lahti lammutamiseks on vaja inimesel kulutada palju energiat. Seejuures otsitakse üha enam võimalusi, kuidas viia niisuguseid protsesse ellu võimalikult jätkusuutlikult.

Kas siin majas on ka uuritud mingisuguste kiudude kasutamise võimalusi?

Looduslikest kiududest oleme uurinud polüpiimhappe (PLA) ja kanepikiudude segust pressitud plaate, nende niiskuskindlust ja mehaanilisi omadusi. Tselluloosipõhiste ainete korral on probleemiks tugeva nakke ehk liimühenduse saavutamine liimainete või polümeeridega. Puit on loodusel välja arendatud kui hästi tark komposiitmaterjal, kus on koos nii vett armastavad tselluloosikiud kui ka neile jäikust lisav sideaine ligniin, mis on vett tõrjuv. Nende kahe vahel on veel hemitselluloosid, mis seovad end nii tselluloosi kui ka ligniiniga.

Oleme uurinud ka peenestatud kanepiluust plaate. Kuna kanepiluust plaat sisaldas rohkem mineraalaineid kui puit, siis võrreldes puitlaastplaadiga olid sellel tulekatsetes paremad tuletõkkeomadused.

Kas ehituses saaks senisest enam kasutada puitu?

Seda võimaldaks ristkiht-liimpuidu kasutamine. Niisuguste suurte ja massiivsete seina- ja laeplaatide tootmiseks kulub aga palju puitu. Kuid näiteks sellise viiekihilise plaadi (näitab töölaual olevat paksu plaadinäidist – U. K.) keskmises kihis saab edukalt ära kasutada vähem kvaliteetse kahjustatud puidu. Kui pärast raudbetooni leiutamist hakati tehastes valmistama hoonete detaile, et need hiljem ehitusplatsil majaks kokku panna, siis nüüd käib töö samamoodi ristkihtpuidust seina- ja laepaneelide ning liimpuidust kandekonstruktsioonide ja katusefermidega.

Teise võimaluse puitu laialdasemalt kasutada annavad ehitiste puitsõrestikkonstruktsioonid. Nende jaoks on vaja palju soojusisolatsioonimaterjali: kivi-, klaas- või tselluvilla või vahtmaterjale. Otsitakse mooduseid, kuidas vahtpolüuretaani ehk nn penoplasti asendada looduslike materjalidega. Kunagi soojustati ju palkmaju sambla, lambavilla ja kanepi- või linamattidega.

Samas peavad looduslikud materjalid olema tulekindlad. Näiteks professor Alar Just on uurinud, kuidas isolatsioonimaterjalid tulekahju korral käituvad ning kui palju suudavad need tule levikut tõkestada. Puidu puhul ongi kaks põhiprobleemi: pundumine niiskuse tõttu ‒ ehk miks näiteks terrassilauad kaarjaks tõmbuvad ‒ ja tuleohtlikkus. Viimase tõttu tulebki avalikes hoonetes puitpinnad katta tulekindla krohvi või kipsiga. Samas arhitektid võitlevad selle nimel, et puit oleks hoonetes rohkem eksponeeritud.

Siinkohal meenub mulle hea puitarhitektuuri näitena hiljuti Põhja-Rootsis Skellefteås avatud 20-korruseline Sara Kulturhusi hotell, mis on tervenisti ristkiht-liimpuidust ehitatud.

Me peaks puidu puhul tuleohuhirmust üle saama, sest tulepüsivuse poolest on puit tegelikult vastupidavam kui terasarmatuur. Kui temperatuur tõuseb üle tuhande kraadi, siis terase jäikus kahaneb. Seetõttu ühes Lõuna-Ameerika tehases terastalad paindusid ja katus kukkus kokku. Tulekahju korral söestuvad hoone liimpuidust kandekonstruktsioonid pinnakihis, mis takistab põlemist. Puidu põlemiskiirus on umbkaudu üks millimeeter minutis ja see võimaldab liimpuittalade ristlõike järgi arvutada nende kandevõime tulekahju korral ning seda varuteguriga suurendada. Eestiski on enamikus puidutööstusettevõtetes tootmishooned ehitatud liimpuidust tugipostidest ja laetaladest. Loodan, et puit jõuab meil üha rohkem ka avalikesse hoonetesse.

Peale tekstiilitootmise ei osata puitu naljalt seostada ka toiduainetööstusega. Milline seos siin on?

Puidust on püütud kätte saada suhkruid. See on aga päris keeruline, sest puidu tselluloosikiud on üks maailma tugevamaid materjale. Kuna tselluloosiahelad on hästi tugevate keemiliste sidemetega seotud, on nende laialilammutamiseks vaja palju energiat. Nii on selleks kasutatud hüdrolüüsitehnoloogiat.

Puidust saadud suhkrute puhul on küsimus selles, kuivõrd kvaliteetsed need on ehk kas need sobivad toitaineks järgmistele organismidele, kes toodavad neist meile näiteks alkoholi, millest saame omakorda järgmisi kemikaale valmistada.

Teine viis puidust uusi materjale saada on süngaasi tootmise tehnoloogia, mis on hästi kallis. Gaasistamisega saame süngaasi – vesiniku ja suitsugaasi, millest on võimalik metalli katalüsaatorite kaudu kokku panna uusi aineid ehk etanooli ja metanooli ning ka madalamaid kemikaale, millest saab valmistada plaste. Neist on tuntumad polüetüleen, polüpropüleen ning värvainetes sisalduv butanool.

Siis tuleb veel tselluloosi klassikalise tootmistehnoloogiana sulfaatkeedu protsess, mille käigus eraldatakse puidust ligniin. Tselluloosi ja hemitselluloose saab väärindada kiuks ning seda omakorda viskoos- või atsetaatkiuks. Teisalt võime keemilisest tselluloosist toota hoopis pakendit. Praegu näeme, kuidas toiduainetööstuses sünteetiliste plastide osakaal pakendimaterjalina väheneb. Koguni 75 protsenti pakenditest sisaldab looduslikku kiudu. Näiteks kui varem oli tetrapakkide kile sünteetilisest polümeerist, siis nüüd on välja töötatud lahendused, kuidas valmistada biopõhist kilet. Siin võib näitena esile tõsta Saaremaa piimatööstuse uued pruunikad piimapakendid, millel on bioplastist kork.

Tegelikult töötatakse juba sellegi kallal, et leida ka puukoorele, mida muidu puidutööstuses energiaallikana kasutatakse, uusi kasutusvõimalusi. Teha sellest näiteks isolatsioonimaterjali või siis võtta koorest ligniin välja ja valmistada sellest liimaineid. Praegu on juba turul olemas selliseid puiduliime, milles on fenoolvaik pooles ulatuses asendatud ligniiniga. Innovatsiooni viimase sõnana püütakse puiduliimi valmistada isegi õllekääritusjääkidest. Seda tehnoloogiat ei arendata Eestis, aga väga loodan, et meilgi õnnestub seda peagi katsetada. Sest meie tuleviku võti on oskus üha rohkem väärindada kohalikke ressursse.

Või võtame saepuru. Selle saab väärindada puidugraanuliks, millest saab toota energiat. Aga äkki saaks saepurust toota muudki? Meil on koostöö ühe idufirmaga, mis toodab õhukesest spoonist pakkimisvedrusid. Nemad proovisid seenekultuuri abil kasvatada saepurust plaatmaterjali, taburette ja muud mööblit. Meile pakkus niisugune seenekultuuri abil kasvatud saepurumaterjal huvi, kuna katsetustel näitas see oodatust paremaid tuletõkkeomadusi.

Üks arenev uurimissuund, millest on samuti hakatud puidu kontekstis rääkima, on selle materjali muundamine bakterivabrikues. Milliseid lahendusi otsitakse?

Tegelikult on Eestis puidutööstuses juba kasutusel termofiilsed bakterid. Näiteks Kunda puidumassitehas hakkas nende abil 2014. aastal puidulaastude pesu- ja leotusvee orgaanilisest osast biometaani tootma. Sel moel saab tehas valida, kas müüa biogaasi transpordisektorile või kasutada seda ise, kui maagaasi on kallim sisse osta.

Kui palju teeb puidutehnoloogialabor koostööd ettevõtetega?

Me teeme koostööd nii Eesti kui ka välisettevõtetega. Meie ettevõtetest tooksin esile Eesti vineeritootja Estonian Plywood. Nendega on meil käsil arendusprojekt, mille käigus püüame madalakvaliteedilistest puiduliikidest välja töötada uusi puidupõhiseid komposiitmaterjale. Juba on selgunud, et sanglepp sobib hästi kokku kasega ehk siis mõnedes toodetes saab kase asendada sanglepaga. Katsetame ka niisuguste materjalide liimühendusi ja paindetugevust. Oleme teinud katseid ka haava ja kase ning haava ja sanglepa kombinatsioonidega, valides neist lõpuks välja parimate omadustega materjalid.

Samuti tahetakse meie juures uurida materjalide tuletõkkeomadusi.

Samas näiteks koos Saaremaa firmaga Sutu OÜ, mis toodab pilliroost joogikõrsi, oleme arendanud korduskasutatavate nõude valmistamiseks pilliroost komposiitmaterjali. Tehnikaülikoolist pärit disainer andis nõudele kuju ja meie omakorda töötasime välja materjali. Nüüd uurime, kuivõrd vastupidav see biokomposiitne materjal on, kui puutub kokku mitmesuguste ainetega, ning kas sellest ei eraldu aja jooksul terviseohtlikke aineid.

Paljudele ettevõtetele teeme katseid ka mööbliga. Tootearenduse käigus katsetame uusi puiduliime. Ettevõtte saadab meile liimidest näidised. Meie nende koostist ei tea, aga treime nende katsetamiseks värske spooni ning liimime selle vineeriks kokku. Eri liimidega valmistatud vineeri omadusi uurides saamegi teada, milline liim toimis kõige paremini.

Kui populaarne on puidutehnoloogia tudengite seas?

Praegu on meil siin kolm doktoranti ning üht, kes hakkaks tegelema tselluloosi derivaatidega, otsime veel juurde. Puidu-, plasti- ja tekstiilitehnoloogia õppekava raames on meil koos Aalto ülikooli, Pariisi AgroParisTech’i, Reims-Champagne-Ardenne’i ja Liège’i ülikooliga ühine neljaaastane Erasmus Munduse projekt, mille käigus vastu võetud üliõpilased rändavad oma õpiteel eri riikide ülikoolide vahel. Aastas võtame vastu umbes kakskümmend tudengit, kellest kümmekond spetsialiseerub siin laboris puidutehnoloogiale. Nad uurivad, kuidas puitu keemiliselt paremini immutada, milliseid puuliike saab paremini immutada ning kuidas tuletõkkeomadused olenevad immutamisest. Samuti uuritakse puidu pinnaomadusi ning mooduseid, kuidas muuta see materjal võimalikult ilmastikukindlaks. Ühtlasi tegelevad nad teemadega, millega ettevõtted meie poole pöörduvad. Magistrandid saavad siin teoreetilise pagasi, aga ka käed-külge-kogemuse.

Me peame püüdma noortele näidata, et puit on põnev tulevikumaterjal ning puidutehnoloogia kätkeb endas palju infotehnoloogilisi võimalusi ja robootikat. Näiteks kui palk siseneb puidutööstusesse, siis see kohe mõõdistatakse ja selle alusel tehakse individuaalne saekava. Sellega pannakse täpselt paika, milliseid tooteid palkidest saab. Ja kui palki saagima hakatakse, siis on juba teada, millisele kliendile see toode läheb. Kogu selle protsessi taga on andmetöötlus.

Puit on väga palju kasutusvõimalusi pakkuv materjal ‒ et seda õigesti käsitseda ja töödelda, on vaja oskusteavet.

Kuidas te ise puidutehnoloogia juurde jõudsite?

Kunagi töötasin ettevõttes Balteco insenerina. Seal tegime kompsoiitmaterjalist vanne, dušikabiine ja minibasseine. Selle kaudu hakkasime uurima, mida saaks teha nende tootmise jääkidest. Proovisime neist teha näiteks kraanikausse. Doktoritöö koostamise käigus tulin ülikooli tagasi ning kuna bakalaureuseõppes olin valinud juurde puiduainete mooduli ja olin ka varem puiduga tegelenud ning tundsin selle ala vastu huvi, siis otsustasingi 2011. aastal siit emeriteerunud professori asemele tööle kandideerida.

Meie unikaalne spooni ja vineeri tootmise liin jõudis siia Aalto ülikoolist. Kuna nemad otsustasid selle uurimissuuna lõpetada, õnnestus meil see liin endale osta ning ettevõtted toetasid selle ülespanekut. Põhimõtteliselt on meil siin justkui ühemehevineeritehas, kus tudeng saab ühe päevaga lõigata palgist spooni, seda kuivatada, liimida sellest valmis vineeri ning juba järgmisel päeval katsetada selle omadusi.

Meil on olemas ka teadmised, kuidas puidust mööblit valmistada. Üliõpilased saavad teha esmalt toodete joonised ning seejärel nende järgi tooted valmis teha. Samuti tuleb neil kalkuleerida kogu protsessi hind ning koostada üksikasjalik kirjeldus, kuidas täpselt niisugust toodet valmistada.

Olen ka ise siin pidevalt palju uusi asju juurde õppinud.

Milline on teie kui puidutehnoloogi lemmikpuit?

Mul on olnud väga pikk kokkupuude kasega. Põhikooli tööõpetustundides meeldis mulle meisterdada kasest õõnesvorme. Kask on tugev ja vastupidav. Soodes ja rabadeski näeme jonnakat vaevakaske, mis võib-olla paarisaja-aastane, aga pole meetrist või pooleteisest meetrist kõrgemaks kasvanud.

Puidu tugevuse tõttu on kaske raske lõigata ja mõnigi ütleb, et see on igava tekstuuriga puit. Ent kui kaske oskuslikult töödelda, siis pakub see materjal väga palju võimalusi: ehitustoodetest ja vineerist, millel on väga palju kasutusalasid, kuni mööbli ja kõikvõimalike tarbeesemeteni välja.

Jaan Kers 

• Sündinud 11. juulil 1978 Tallinnas. Põhi- ja keskhariduse omandas Kopli kunstikeskkoolis (praegu Tallinna kunstigümnaasium).

• Aastal 1996 asus Tallinna tehnikaülikoolis (TTÜ) õppima tootmistehnoloogiat. 2002. aastal sai samas ülikoolis magistrikraadi; 2006. aastal kaitses doktoritöö komposiitplastide ringlusest.

• 2009‒2011 täiendas ennast Slovakkia teaduste akadeemia materjaliteaduse instituudis ja Slovakkia tehnikaülikoolis.

• 2000‒2006 töötas AS Balteco insenerina. Seejärel on töötanud TTÜ materjalitehnika instituudis (assistendi, vanemteaduri, programmijuhi ja professorina). Praegu juhib TTÜ puidutehnoloogia professuuri ja laborit.

• Tema osalusel on ilmunud üle 100 teaduspublikatsiooni, millest 29 on kõrgeima taseme ehk 1.1 klassi teadusartiklid.

• Tema juhendusel ja kaasjuhendusel on kaitstud kaks doktoritööd ja peaaegu 40 magistritööd ning valmib neli doktoritööd.

• TTÜ materjali ja keskkonnatehnoloogia instituudi nõukogu ja Eesti materjali ühingu liige, Põhja-Euroopa puiduteaduse võrgustiku liige, Eesti metsa- ja puidutööstuse liidu ning Eesti mööblitootjate liidu juhatuse liige. Retsensendina teeb kaastööd Eesti ja rahvusvahelistele erialaväljaannetele.

• 2014. aastal pälvis TTÜ aasta õppejõu tiitli.

• Peres kasvab kolm last. Vabal ajal meeldib jalgrattaga sõita või sõpradega jalgpalli mängida.

Artikkel ilmus ajakirja Horisont mai-juuni numbris.