Karin Härmat | Fotod: TalTech

IT Kolledži direktor ja teaduskonna bakalaureuseõppe prodekaan Kalle Tammemäe meenutab, et pärast ülikooli uste sulgemist märtsikuus käis hoonetes pisut varjatud elu veel mõnda aega edasi – ikka anti välja „halli tsooni“ tekitavaid erilubasid, kui regulaarüliõpilaste pääsukoodid blokeeriti. „Turvateenistus tegi muidugi tubli tööd, ükshaaval nokiti erandid välja ja õpperuumidesse saabuski suur n-ö jõulurahu,“ meenutab Tammemäe. Ta lisab, et iseenesest oleks võinud veel hullemini minna, kui bioloogilise koroonaga kaasnenuks füüsikaline – Maad tabav Päikese ülivõimas protuberants-koroonapurse, mis oleks pikaks ajaks maha võtnud elektrivõrgu ja mistahes elektroonilise side. „Nii hullusti õnneks ei läinud ning toimivatest elektrivõrkudest ja IT-lahendustest sai rasketeks pandeemiakuudeks riikidele ja kogu inimkonnale kandev tugisammas,“ nendib Tammemäe.

IT-teaduskonna magistriõppe prodekaan ja äriinfotehnoloogia programmijuht Gunnar Piho hinnangul sai tehnikaülikool COVID-19 algatatud sunniviisilisele e-õppele üleminekuga enam-vähem hakkama ning subjektiivsele arvamusele tuginedes võiks panna hinde „hea“: „See tähendab, et õppimisruumi on, aga ei midagi hullu ega katastroofilist“. Selle hea tulemuse taga oli tema sõnul kaks asja. „Esiteks Tiigrihüpe, mille algatajatele paneks ausamba ja mis on loonud piisavalt tugeva tehnoloogia kasutamisoskuste fooni; teiseks kolm aastat tagasi tehnikaülikoolis alustatud e-tugedele ülemineku programm,“ selgitab Piho.

Ka Kalle Tammemäe hinnangul oli aeg e-õppe kõikehõlmavaks rakendamiseks mitmes mõttes küps. „Enne pandeemiamuutusi kasutati e-õpet tehnikaülikoolis erijuhtudel (näiteks pikalt välislähetustes viibiva õppejõu jaoks) ja poolenisti käsukorras – e-lahenduste olemasolu kõigile kohustuslikele ainetele on olnud ülikoolis järjekindel nõue ning normi mittetäitjate „ahistamine“ tuntav,“ räägib Tammemäe.

Ja siis tuli eriolukord, kus kõik see sekundaarne „kauges külas“ oli äkki ainumõeldavaks põhiliiniks. Ülikähku tuli selgeks teha võtted loenguaegse interaktsiooni lahendamiseks e-keskkonnas ja eri osapooled pidid imekiirelt omandama paljude osalistega diskussioonitoa käitumiskultuuri. Ei sobi ju suvalist kodust olmet ekraanipilti lasta ega kõnevõimalust ootamata oma jutuga eetrit risustada. „Tuli ka omandada teadmised ja vahendid kvaliteetse heli ja pildi saamiseks ning edastamiseks. Ja jooksvalt nuputada, mida teha siis, kui kõik kavandatu mingi sidevõrgu vea pärast keset sessiooni ühegi hoiatuseta lihtsalt kokku kukub,“ meenutas Kalle Tammemäe.

Nii palju kui on aineid ja õppejõude, leiti IT-teaduskonnas uues olukorras ka oma lahendusi. Mõnel juhul oli see lihtsam, mõnel keerulisem. Osadel õnnestus kiirelt kombineerida erinevad e-vahendid metoodiliselt toimivaks tervikuks, osadel oli katse-eksituse meetodil õnnestumiste kõrval ohtralt eksimusi.

Distantsõpe lisas töökoormust

Kui ülikool palus maikuus õppejõududelt distantsõppega toimetulemise kohta taga­sisidet, siis tõid õppejõud probleemsete kohtadena välja tudengite vähest julgust liinil olles küsimusi esitada ja arut­elus aktiivsust näidata, tahtmatust interaktsiooniks oma ekraani jagada, audio­probleeme (kvaliteedi tagab peakomplekti kasutamine), side­probleeme (vähese üleslaadimiskiirusega või koormatud kanal) või eri operatsioonisüsteemiga kasutajate erinevat edukust sessioonist osavõtul. Samuti märgati lõtva suhtumist spikerdamisse ja üksteise koodi kasutamisse, nõrka ajajärgimise distsipliini (töid tehti viimasel hetkel) ja välistudengite „haihtumist“ pärast nende kojupöördumist.

Lisatöö tekkis õppejõududele distantsilt praktikumide korraldamisega, täiendav ajakulu e-sessioonide ülessättimisel (eriti tuntav ühekaupa tudengite praktikatööde interaktiivsel kontrollil). Mitmeid kordi märgiti jooksva tagasiside kriitilist vähenemist: kui reaalses praktikumitunnis on võimalik ka kehakeele järgi kiirelt aru saada, kui tudeng või tudengid on jänni jäämas, siis e-õppes selgub tõde alles esitatud tööde ülevaatamisel. Echo360-ga loengu salvestajad tundsid puudust teadmisest, kui palju ja kui tõsiselt salvestisi vaadati.

Tehnilistest probleemidest märgiti veel Moodle’i aeglustumist ja hangumisi, MS Teamsi sessiooni katkemisi ning üldisi audio-, video- ja võrguprobleeme. Juhtudel, kus reaalse laboririistvara kasutamine tuli asendada täies mahus simulaatoriga, ilmnesid tolle piiratus ja vead, mille mõtestamine ja alternatiivse lahenduse otsimine (kui üldse võimalik) langes õppejõule. Mõned õppejõud kogesid e-sessioonil kontvõõraid juhul, kui „juurdepääsuhügieeni“ polnud täiel määral rakendatud, enim juhtus seda Jitsi Meeti kasutajatel.

Kalle Tammemäe hinnangul sai distantsõppe ajal tõelised tuleristsed tehnoloogia virtualiseerimine, simulaatorite kasutamine või kaugjuurdepääs laboriarvutitele. Samuti oli vaja suutlikkust luua sõrmenipsust sadu kaugjuurdepääsuga virtuaalmasinaid, milles iga üliõpilane saab sõltumatult toimetada, ehitada need täis aine omandamiseks vajalikku funktsionaalsust ja pärast missiooni täitmist uueks tsükliks „põhja lasta“.

Arvutisüsteemide instituudi professor Peeter Ellervee tõi näitena välja, kuidas kiirmeetodil loodi sardsüsteemide kursuse jaoks kauglabor. Ainet viis läbi kolm õppejõudu – Uljana Reinsalu, Thomas Hollstein ja Kalle Tammäe. Keerukamaks tegi korraldamise see, et Thomas viibis Saksamaal. Loengud viidi läbi regulaarselt Moodle’i ja BigBlueButtoni abil, kuigi alguses oli tehnilisi raskusi ning lahenduse leidmine võttis aega kümme päeva. Praktikumide jaoks oli vaja kasutada mikrokontrollereid, kuid tudengeid oli nii palju, et arendusplaate ei saanud koduseks kasutamiseks anda. Ellervee räägib, et lahenduseks oli kontrollerite pidev ühendamine tööjaamadega, millele tuli luua kaugligipääs. „Osad tööjaamad instituudi arvutiklassist sobisid selleks hästi, kuid ligipääsu tagamine kontrolleritele vajas pusimist. Lahendus töötas ja tudengid said oma praktilised tööd tehtud, kuigi jäi ära seadmete vahetu kasutamise kogemus,“ seletab Ellervee.

Arvutisüsteemide magistriõppe tudengil Natalia Cherezoval õnnestus distantsõpet kogeda kahes rollis – tudengina ja programmeerimiskursuse labori assistendina. Ka tema meenutab, et kuigi ülikoolil on juba veebipõhine e-õppe platvorm, kuhu pannakse õppematerjale, teateid ning laetakse üles koduseid töid, siis oli õppejõududel vaja teha palju lisatööd. Neil oli vaja otsustada veebipõhiste loengute, laboritööde esitamise ja kontrolltööde formaadi üle. Samuti tuli leida uued ja kiiremad suhtluskanalid, kui seda on elektronpost. „Sain aru, et minu õppejõud pingutasid palju, et distantsõpe oleks sellel perioodil võimalikult mugav ja interaktiivne. Ma väga hindan seda,“ ütleb Cherezova.

Kalle Tammemäe sõnul oli distantsõppe ajal suureks abiks õppejõudude omavaheline suhtlus, kogemuste vahetamine ja teabekirjad veebis. Ta märgib, et ülikoolidest erinev ja märksa mahukam oli üldhariduskoolides tehtav ja kogetav e-õpe ning sellelt rindelt laekuv kogemus on sageli sama edukalt kasutatav ülikoolis ja vastupidi. Abimaterjale tootsid kõik: koolid, ülikoolid, info- ja kommunikatsiooniteenuste suunanäitajad ja vahendajad (HITSA), rääkimata ülemaailmsest teabest. Iseasi, kuivõrd palju jätkus õppejõududel aega oma aine metoodika jooksva ümberehitamise kõrval kõikvõimalike kanalite jälgimise ja neist oma aine jaoks olulise info välja filtreerimise jaoks.

Kuidas toetada tudengi õppetööd?

Natalia Cherezova kinnitab, et peamine väljakutse oli paljude jaoks harjumine uute tingimustega. „Siin on oluline vahe, kas soovid n-ö tavaolukorras läbida online-kursust edX-is või Courseras. Eriolukorras sellist valikut ei tekkinud ja kõik pidid leidma võimaluse ümber lülituda,“ ütleb Cherezova. Samas rõhutab ta, et kõige olulisem õppimise koht oli kogeda, kuidas lihtsad tunnustamise ja toetamise sõnad võivad olla väga mõjuvad. „Minu õppejõud aitasid ja motiveerisid mind distantsõppe perioodil ja loodan, et minu tagasiside tudengitele mõjus samamoodi julgustavalt.“

Tema kui tudengi jaoks oli probleemide allikaks nii ebakindluse tekkimine kui ka motivatsiooni vähenemine. Samuti kulus märksa enam aega loengute ja praktiliste ülesannete tegemiseks, loenguruumis sai oma küsimustele märksa kiiremini vastuse. „Ainult kodus õppimine võib vähendada ka keskendumis- ja enesedistsipliinivõimet, kuid õppetöösse kaasatust toetas varasema tunniplaani järgimine. Kahjuks ei saanud samas mahus läbida praktilisi ülesandeid: kuigi meil olid kasutuses mõned simulaatorid, siiski see ei andnud sama kogemust kui näiteks tõelise robotiga töötamine,“ nendib arvutisüsteemide magistrikava tudeng.

Natalia toob välja ka distantsõppe positiivseid aspekte. Näiteks aitasid loengute salvestatud videod hiljem eksamiks õppida ning uued kommunikatsioonikanalid võimaldasid õppejõuga palju kiiremini suhelda kui senine suhtlus meili teel. „Eelistan siiski vanu häid loenguid auditooriumis ainult Microsoft Teamsi platvormil suhtlemisele,“ on ta veendunud.

Ka Gunnar Piho mõistis distantsõppe ajal, kui oluline oli tudengite jaoks jätkata tunde tunniplaani alusel ning et vahel tuleb tudengitega lihtsalt rääkida ka maast ja ilmast ja küsida, kuidas neil läheb, millised on probleemid. „MS Teams oli minu meelest siin suurepärane. Tudengid julgesid küsida ja suhelda. Ega ma neile ka teist võimalust ei jätnud, pärisin personaalselt iga üliõpilase käest. Loengu ajal küsisin nimepidi iga üliõpilase arvamust vähemalt kolmel korral,“ kirjeldab Piho.

Neli väljakutset

Piho nimetab metoodilistest aspektidest vaadatuna University College Londoni (UCL) emeriitprofessori Dylan Wiliami pakutud neli olulist õppimise ja õpetamisega seotud väljakutset.

Esiteks peavad üliõpilased õppima ja oma õppimist tõendama.

Teiseks oluliseks asjaks peab emeriitprofessor Wiliam tudengitele antavat personaalset tagasisidet, mis on õppejõu peamine ülesanne. Piho meelest on see üks põhilisi väljakutseid e-õpetamisel: „Me oskame suurepäraselt videote ja tekstidega skaleerida informatsiooni jagamist, aga meil kõikidel võtab tohutu aja ja vaeva tudengite tööde läbivaatamine ja vigade parandamine. Meie hea kolleeg Ago Luberg sai selle tõttu ju ka HITSA kvaliteedimärgi, et programmeerimise alg- ja põhikursuse ainetes kontrollib tudengeid ja nende kodutöid masin.“

Kolmandaks väljakutseks on kaasüliõpilased kui õppimise ja õpetamise ressurss, mida kasutame Piho hinnangul suhteliselt vähe.

Neljandaks nendib Gunnar Piho Wiliamile viidates, et kogu aeg tuleb üliõpilasi motiveerida õppima ja õpetada neid õppima. „Loodan, et saame selle aasta lõpuks mingi enam vähem mõistliku e-õppe kursuse õppimisest ja õpetamisest Moodle’i keskkonda ka üles. Igatahes tööd käivad ning meie teaduskonna hariduspsühholoogid Kati Aus ja dr Grete Arro sellega tegelevad,“ lubas Piho.

Sardsüsteemide praktikumis oli vaja kasutada mikrokontrollereid, kuid kõigile tudengeile koduseks kasutamiseks arendusplaate ei jagunud. Lahenduseks oli kontrollerite pidev ühendamine tööjaamadega instituudi arvutiklassist. Lahendus töötas ja tudengid said oma praktilised tööd tehtud, kuigi jäi ära seadmete vahetu kasutamise kogemus.

Kui praktikumides tuli kasutada arendusplaate või makette, pidi olema leidlik. Andres Rähni kombineeris hoonete automaatika kursuses virtuaalset mudelit, mida tudeng sai oma arvutis seadistada ja katsetada, koos „kodulaboris“ üles seatud reaalsete kontrolleritega.

Mõned professor Peeter Ellervee ja tema kolleegide järeldused, kuidas kogetut edaspidi ära kasutada.

• Luua salvestuste ja/või videoühenduste võimalused, mis lubavad mitte ainult järelevaatamist, vaid ka osalemist, kui tudeng ei saa mingil põhjusel kohale tulla. Kohalkäimine võib väheneda, kuid see võib olla ka märk, et õppejõud võiks muuta esitusvormi.

• Täismahus videoloeng ei ole efektiivne, sest puudub vahetu tagasiside kuulajaskonnaga. Isegi kahepoolne videoühendus ei ole piisav ja see võib kõigele lisaks olla katkendlik. Palju efektiivsem on teha mitu lühikest, konkreetsetele alamteemade teooriale keskenduvat videot, mida tudengid vaatavad iseseisva tööna enne praktikumi või seminari tulekut. Kõlab justkui pööratud klassiruumi meetod, aga seda see ju ongi.

• Kaaluda vähemalt osa praktikumide ülesannete lahendamist kauglaborina. Arvestada tuleb siiski, et alati pole see tehniliselt võimalik ja nii mõnigi kord on pedagoogiliselt ebasoovitav, sest jääb ära insenerile hädavajalik käelise tegevuse katsetamine.