Annus sattus veeinseneeria valdkonda juhuse kaudu. „Mäletan väga hästi seda hetke, kui istusin pärast bakalaureusetöö kaitsmist oma autos ülikooli ees ja olin valmis suunduma tööturule. Siis helistas mulle tollane instituudi direktor ja kutsus tagasi – seal oli professor, kes pakkus mulle magistritöö teemat. Nii saigi minust magistrant, hiljem doktorant ja lõpuks õppejõud,“ meenutab ta.

Täna köidavad teda ülikoolis kolm olulist aspekti: õpetamine, teadustöö ja ühiskonna teenimine. „Mulle meeldib õpetada – mida paremini oma eriala tunnen, seda rohkem saan tudengitele oma teadmisi ja kogemusi edasi anda. Teadustöö hoiab mind pidevas arengus ja võimaldab panustada reaalsete probleemide lahendamisse. Ning ühiskonna teenimine – kui meie laboris tehtud uurimustööd aitavad parandada elukeskkonda, on see väga rahuldust pakkuv tunne,“ selgitab Annus.

Vesi kui inseneritöö proovikivi

Eesti veeinseneridel on käed-jalad tööd täis. Kolm suurt probleemi – veevarude nappus, üleujutused ja veesüsteemide toimepidevus – on viimastel aastatel järjest teravamaks muutunud. Aasta 2023 oli mõnes mõttes märgiline, kus ühe suve jooksul tekkis mõnes Tallinna lähivallas veepuudus, samal ajal kui suurte sadude tõttu uppusid meie linnad. Lisaks põhjustas Kuressaares veeavarii mitmel inimesel tervisevaegusi. See näitab, et inseneride töö ei ole pelgalt teooria, vaid mõjutab otseselt inimeste igapäevaelu.

Annus toob esile, et veesüsteemide optimeerimine ja nende targem, andmepõhine juhtimine on järgmine hüpe, mis valdkonda ees ootab. Kuigi vesi voolab peamiselt maa all ja jääb silmale nähtamatuks, on see üks kriitilisemaid infrastruktuurielemente. Ilma elektrita on võimalik ellu jääda, kuid ilma veeta mitte. See paneb veeinsenerid eripärasesse rolli – nad ei loo silmapaistvaid monumente, vaid tagavad, et meie elu jätkuks märkamatult, kuid kindlalt.

Insener kui ratsionaalsuse ja kriitilise mõtlemise kants

Tänapäeva maailm on täis loosungeid ja kiireid emotsioonidel põhinevaid otsuseid. Annus usub, et inseneridel on siin võtmeroll: nad tagavad, et otsused tehakse tegelikele võimalustele ja piirangutele tuginedes. Insenerid on need, kes näevad suurt pilti ning oskavad andmete ja tehnoloogia abil leida ratsionaalseid lahendusi, olgu selleks siis üleujutuste ennetamine või uute, tõhusamate veesüsteemide arendamine.

Inseneri töö ei ole enam ammu üksildane tegevus laboris. Tänapäeval on see interdistsiplinaarne valdkond, kus koostöö majandusteadlaste, IT-spetsialistide ja poliitikakujundajatega on hädavajalik. Andmete ja tehisintellekti ajastul on inseneride ülesanne ka algoritmide abil tehtud otsuste valideerimine ning tagamine, et tehnoloogilised lahendused teenivad päriselt ühiskonna huve.

„Insenerlikku lähenemist võiks kindlasti ka riigi tasandil rohkem rakendada otsuste tegemisel – lähtuda olemasolevast andmestikust, mitte nii palju tunnetusest. Teisalt võiks olla ka mõõdukalt kriitiline – alati ei pea kaasa minema mõtetega, mis võib-olla tunduvad kõige populaarsemad, teinekord on vaja teha otsuseid, mis tunduvad kõige vajalikumad,“ märkis Annus.

Tuleviku insenerid – lahenduste arhitektid

Inseneeria ei ole pelgalt tehniline valdkond, vaid see kujundab meie tulevikku. Annus rõhutab, et tulevikuinsener ei ole lihtsalt spetsialist, kes järgib juhiseid, vaid inimene, kes loob uusi standardeid, määratleb reegleid ja kujundab keskkonda, milles elame. Eestis soovitakse liikuda teadusmahuka majanduse suunas, kuid see ei ole võimalik ilma inseneride rolli oluliselt tugevdamata.

Ülikoolid mängivad siin võtmerolli. Magistrandid ja doktorandid on järjest enam põimitud teadusprojektidesse, nende ülesanne ei ole pelgalt teadmiste omandamine, vaid ka uute teadmiste loomine ja rakendamine. Eesti ülikoolide tugevus on selles, et tudengid saavad juba varakult osa reaalsetest teadusprojektidest ja töötada koos ettevõtetega, et lahendada päriselulisi probleeme.

Tänapäeva insener ei ole kõiketeadja, vaid tal peab olema tugev meeskond. „Veesüsteemide meeskonnas peab olema keegi, kes on tugev andmetes, keegi, kes oskab programmeerida, ja keegi, kes mõistab, kuidas vesi voolab. Küsimus ei ole kunagi ühes inseneris, vaid meeskonnas, kes teda ümbritseb,“ rõhutab Annus.

Interdistsiplinaarne lähenemine on muutunud üha olulisemaks. Kui vaadata suuri tehnoloogiaettevõtteid, siis insenerid moodustavad seal suure osa tööjõust, ent nendega koos töötavad ka ärieksperdid ja turundajad. Eestis on inseneeria arendamine seotud nii andmepõhise otsustamise kui ka laiemalt teadusmahuka majanduse arendamisega. Seetõttu peab insener oskama teha koostööd erinevate valdkondade spetsialistidega, et saavutada terviklikke ja jätkusuutlikke lahendusi.

Insenerid kui Eesti majanduse võti

Kui Eesti soovib jõuda teadusmahuka ja kõrgtehnoloogilise majanduseni, peame rohkem usaldama ja toetama insenere. Nad on need, kes muudavad ideed reaalsuseks, kes suudavad andmetest tuletada praktilisi lahendusi ja kes tagavad, et meie infrastruktuur mitte ainult ei tööta, vaid areneb koos ühiskonna vajadustega.

Annuse ja tema meeskonna initsieeritud Eesti veesektori digitaliseerimise projekt on suurepärane näide sellest, kuidas insenerid suudavad juhtida innovatsiooni laiemal ühiskondlikul tasandil. Algul teadlaste kabinetivaikuses küpsenud idee on nüüd jõudnud ministeeriumide tasandile ja muutumas osaks riiklikust strateegiast. See näitab, et inseneeria ei ole ainult laborite ja kalkulatsioonide maailm, vaid see on ka poliitika ja majanduse keskus.

Tuleviku väljakutsed vajavad inseneride mõtteviisi: kriitilist analüüsi, andmepõhist otsustamist ja lahendustele orienteeritust. Kui tahame, et Eesti oleks jätkusuutlik, konkurentsivõimeline ja innovaatiline, peame inseneridele andma senisest veelgi suurema rolli. Ilma nendeta jääb teadusmahukas majandus vaid unistuseks.