Milline on ideaalne tudeng?

Motiveeritud, heatujuline, õppimishimuline, initsiatiivikas, nõudlik.

Milline on ideaalne teadlane?

Uudishimulik ja kindlasti koostööks avatud. Inimene, kes otsib lahendusi eelkõige nendele küsimustele, mis on aktuaalsed – lähtudes mitte ainult iseenda uudishimust, vaid mõistes ka laiemalt ühiskonna ja maailma ees seisvaid probleeme ning püüdes nende lahendamisele kaasa aidata.

Ja ideaalne ülikool?

Olen selles küsimuses väga praktilise meelega. Ideaalne ülikool on selline, mis parimal moel vastab oma partnerite ootustele ja aitab lahendada nende probleeme. Eesti ja tehnikaülikooli puhul siis Eesti, Põhjamaade ja Euroopa üliõpilaste, vilistlaste, riikide, majanduste probleeme. Meie kogukond ulatub ülikoolist iga aastaga aina kaugemale, tänaseks on meil partnereid üle maailma.

Mis on tänases TalTechis esimene asi, mida tuleks muuta? Miks?

Lihtne oleks vastata, et tuleb tõsta ülikooli akadeemilist taset, aga see meid palju ei aita – oleme seda ju niikuinii ja kogu aeg püüdnud teha.

Ülikoolil on kindlasti vaja selget sõnumit, mida meie partnerid ja eelkõige riik meilt ootavad. See peaks väljenduma selgetes strateegilistes valikutes. Kas olla rohkem teadusele või hoopis õppetööle orienteeritud? Kas anda rohkem praktilist haridust või teoreetilisi teadmisi? Kas olla veelgi rahvusvahelisem? Kui palju me tahame rahvusvahelisi tudengeid? Kas me tahame, et kõik välisõppejõud hakkaksid õpetama eesti keeles?

Need on väga põhimõttelised küsimused ja keegi ei saa neile üksinda vastata – see tuleb ülikooli sees kokku leppida ja ükskõik, kes rektoriameti endale saab, peab need koos nõukogu ja ülikooliga sõnastama.

TalTechi suurim tugevus?

Oleme päris hästi osanud tasakaalustada oma akadeemilise tegevuse sisu ja sihid ühiskonna vajadustega – näeme seda eelkõige meie lõpetajate väga edukast tegevusest pärast ülikooli. Meil pole probleeme lõpetajate töölesaamisega, nagu paljudel ülikoolidel maailmas on. Meie lõpetajad on tööturule oodatud ja selle parimaks indikaatoriks on see, et neile makstakse head palka.

Kui asute 1. septembril rektori kabinetis tööle, kas Teile tundub, et asute juhtima heas seisus ülikooli?

Arvan, et tehnikaülikool on päris palju edenenud – ja ma olen loomult üsna nõudlik ja kriitiline inimene. Veel on pikk tee minna, et olla ideaalne Eesti ja oma üliõpilaste jaoks, aga suured ja akadeemilised organisatsioonid muutuvad aeglaselt. Aga need rööpad, mis on varasemale tuginedes viie aastaga seatud, on pandud maha korralikult ja viivad õiges suunas.

Millised võiksid olla TalTechi rahvus­vahelised ambitsioonid aastaks 2025?

Peame edasi liikuma oma akadeemiliste standarditega. Palju on paremaks läinud, aga kui samas tempos jätkata, jääb ka viiest aastast puudu, et jõuda ülikoolideni, kellega tavatseme end võrrelda – Aalto, Chalmers ja Taani tehnikaülikool, mis kuuluvad maailma tippu.

Mida saavad ülikoolid teha, et suurendada teaduse riiklikku rahastamist? Ja mida teha juhul, kui see ikka ei suurene?

Kõigepealt on vaja suhelda oma partneritega. Kõrgkoolide toetus riigilt sõltub meie partnerite toetusest. Pean silmas, et kui ülikoolid üksi nõuavad raha juurde, on see tilk meres, aga kui meie lõpetajate tulevased tööandjad, meie teadustööde partnerid, üliõpilased ise, ehk siis kõik need, kellega koos töötame, nõuavad ülikooli paremat rahastamist, on hääl kordi tugevam ja see mõjutab poliitilisi otsuseid palju rohkem kui ülikoolide endi hääl. See on lihtsalt üks paljudest – pensione on vaja tõsta, maanteed on kitsad, lennukid ei lenda igale poole… väljakutseid on riigil väga palju.

Kui riiklik rahastus ei suurene, siis ma ei võtaks seda niivõrd traagiliselt, et ülikoolid peaks oma uksed kinni panema. Siin on kaks olulist asja. Esiteks: kui praegune rahastamismudel ei ole jätkusuutlik, ja praegu nii tundub, siis me peame kõvema häälega arutama, kuidas seda muuta. Teiseks: kasvatame oma sissetulekuid ise. Siin on kõige suurem oht selles, et kui üliõpilaste õpetamiseks raha juurde ei tule, siis hakkavad üliõpilased rahateenimist segama, sest raha saab ülikool teenida teadustööde ja lepingutega. Me ei tohi lasta tekkida olukorral, kus õppejõud ja teadlased otsivad endale lisasissetulekut ning üliõpilaste õpetamine on segav kõrvaltegevus. Ülikool on eelkõige siiski haridusasutus ja kui üliõpilased ei ole enam meie tegevuse keskpunktis, siis on midagi valesti.

On Teil mõni mure, ettepanek või plaan, millest me veel ei rääkinud?

Jah. On kaks olulist teemat.

Üks on see, mil määral peaks ülikool arendama praktilist innovatsiooni – looma intellektuaalomandit, patente, litsentseerima. Ehk praktiline teadustegevuse pööramine majanduslikuks väljundiks. Ma arvan, et tehnikaülikool peaks seda palju rohkem tegema, aga see ei saa olla, nagu juba ütlesin, ülikooli põhitegevus.

Teine teema on välisüliõpilased. Viitasin juba, et meil on väga vaja, et ülikooli nõukogu kujundaks selge seisukoha ja teeks seda nii, et see langeks kokku ka Eesti riikliku poliitika ja teiste partnerite seisukohtadega. Välisüliõpilaste ja välisõppejõudude roll ja eesmärgistatus on midagi, mida me pole Eestis selgeks rääkinud. Kas me tahame, et nad saaksid siit hea hariduse ja jääksid Eestisse tööle? Või vajame neid selleks, et nende õppemaksudest teenida raha? Või et nad oleksid Eesti saadikuteks oma koduriikides, kuhu nad loodetavasti tagasi pöörduvad?

On väga mitmesuguseid arvamusi ka ülikooli sees, aga peame andma selgema vastuse, muidu võivad ja saavad meie partnerid meid õigustatult kritiseerida, et ajame mingit oma asja ja ühiskonnal laiemalt pole kasu ei välisüliõpilastest ega nende peale kulutatud rahast.

Mis on Teie senine suurim panus Eesti teaduse või kõrghariduse vallas?

Olen 1992. aastast sattunud eri tasanditel Eesti teaduse ja kõrgharidusega tegelema ning kõige olulisem oli ehk 1990ndate keskel selle põhimõtte realiseerimine, et meie ülikoolid on avalik-õiguslikud isikud ja autonoomsed, nad ei ole riigiasutused. Tänaseks on enamik Euroopa riike jõudnud samale järeldusele. See on kindlasti äärmiselt oluline ülikoolide ja teaduse arenguks.

Sellega haakub üks teine, veidi vastuoluline, aga kindlasti ka õige otsus: Teaduste Akadeemias oli nõukogude ajast tulnud pärandiks uurimisinstituutide süsteem, need instituudid liideti ülikoolidega. Tehnikaülikoolis olid nad ikkagi suhteliselt eraldi ja liitusid lõplikult alles 2016. aastal struktuurireformiga.

Kolmas oluline asi sai alguse Tiigrihüppega: nüüdisaegse tehnoloogia rakendamist hariduses, teaduses ja ühiskonnaelus olen ma oluliseks pidanud ja püüdnud ka jõudumööda panustada. Olen väga praktiliselt osalenud Tiigrihüppes, IT Kolledži asutamises ja IT Akadeemia käivitamises, samuti tehnikaülikoolis TalTechDigitali sildi all käivitunud infotehnoloogises arengus.

Ja inimesena?

Arvan, et inimesena on meie kõigi jaoks kõige olulisem pere: lapsed ja lähedased. Mul on kolm last, seitse lapselast, neist kaks paari kaksikuid, ja üks lapselapselaps, selles mõttes on mul hästi läinud – paremini, kui oleks kunagi võinud loota.

Mis Teid motiveerib?

Eesti areng ja edenemine. See on tänaseks juba 30 aastat olnud täiesti erakorraline ning väga palju rõõmu ja rahuldust pakkuv. Mul on tõesti hea meel, kui olen saanud sellele kaasa aidata ja saan jätkuvalt. Eks ma olen ka mõelnud, et võib-olla aitab, riik maksab mulle pensioni ja võiks ehk rahulikumalt võtta, aga nüüd olen nõusoleku andnud, nii et saan viis aastat veel panustada, kui otsus niimoodi langeb.

Kus ja kuidas käite töömõtetest puhkamas?

Mul on igal nädalavahetusel võimalik Eestimaale peaaegu et tiir peale teha: töö on Tallinnas, põhielamine Tartus ja maakodu Mulgimaal ning kõik need vajavad peremehe ja perenaise hoolt. 1849ndast aastast pärit aida lahtivõtmine ja üles ehitamine on suur elamus. Praktilisest käsitsitööst – kaevamisest, puurimisest, ehitamisest – puudu ei tule ja jääb ülegi. Füüsiline ja käeline tegevus on väga tervislik, selle käigus on võimalik lõdvestuda ja vabalt kõikvõimalikke mõtteid mõelda, olgu siis seoses töise tegevusega või Eesti eluga laiemalt.

Miks Teie olete Tallinna Tehnikaülikoolile parim rektor?

Mul on üsna suur kogemus väga erinevatest valdkondadest, ehk see teeb mind tugevamaks kui mõnda teist.

Teiseks ei seo mind mingid varasemad kohustused, lubadused, inimesed või koostööpartnerid – tehnikaülikooli jaoks olen ma üsna erapooletu, ma ei tule ühest või teisest teaduskonnast või huvigrupist. See ehk aitab ühistunnet tekitada.

Kolmas oluline aspekt on see, et tänapäeva maailm edeneb eelkõige läbi koostöö ja mitte ainult ülikooli sees, vaid ka väljaspool ülikooli. See eeldab kontakte, inimeste tundmist, võrgustikke, ja ma arvan, et need võrgustikud, mis mul on 25–30 aastaga teaduses, kõrghariduses ja poliitikas tekkinud, on üsna ulatuslikud.

Mille järgi tahate, et Teid TalTechi rektorina mäletatakse?

Ma ei tea. Pole mälestusmärgile mõelnud. Tore oleks, kui need ühised aastad TalTechis lihtsalt kõigile kaasteelistele meelde jääksid.

Kas ja kuidas muudab koroonakriis õpetamist ja teaduse tegemist ning ettevõtluskoostööd ülikoolides?

Koroonakriis mõjutab maailma ja Eestit rohkem, kui me seda täna tajume. Kuidas, seda me täpselt veel ei tea. Ta on juba edendanud tehnoloogiliste platvormide kasutuselevõttu ja tehnikaülikooli omaaegne otsus, et kõikidel ainetel on e-tugi, sobib nüüd nagu rusikas silmaauku. Arvan, et sellel suunal teeme veel päris palju ja tehnikaülikoolil on mitte ainult Eestis, vaid terves maailmas selles üsna suur eduseis.

Koroonakriis meenutab meile seda, mida viimastel aastatel oleme palju kuulnud. ÜRO on sõnastanud säästliku arengu eesmärgid ja nende hulgas ei ole küll expressis verbis uute bioloogiliste riskidega toimetulekut, kuid sõnum on tegelikult üsna selge: ülikoolidelt oodatakse ühiskonna ja maailma aktuaalsete probleemide lahendamist, veel rohkem tegelikele muredele pühendumist, veelgi rohkem nende probleemidega tegelemist, mis lähevad inimestele korda. Näeme, et ka üliõpilased on motiveeritud lahendama just praktilisi väljakutseid ja see ei pea olema koroona, see võib olla midagi, mida me veel ei tea.

Tänane TalTech on väga hea ülikool. Ja meil on võimalus ja kohustus teda veelgi paremaks muuta.

• Vaata videosõnavõttu 
• Curriculum Vitae
• Ülikooli arengu lühivisioon
• Valimisplatvorm
• Kandidaadiks esitajad

Kohv või tee?
Kohv!

Hommik või õhtu?
Õhtu!

Kas olete pigem introvert või ekstravert?
Vist introvert.

Word või Excel?
Excel muidugi!

Kõige lahedam äpp, mis Teie telefonis on:
Taksoäpp Bolt.

Mis Teid närvi ajab?
Rumalus.

Lemmikkoht planeedil Maa:
Maamaja Hallistes.

Raamat, mida kõik peaksid lugema:
Harari „Sapiens“.

Film, millest Te kunagi ei tüdine?
Niisugust filmi ei ole.

Mõnusaim muusika töötegemise taustaks:
The Beatles.

… ja laupäevaõhtuks sõpradega:
Pink Floyd.

Millise ülesande oma elust jätaksite tehisintellekti teha?
Kõik, mis võimalik.

Kui saaksite teha TalTechis ühe uue õppeaine, mida tudengitele ise lugeda, mis see oleks?
Mänguteooria.

Lõpetage lause: Kui Iseauto Antarktikasse jõudis, ... 
...oli Antarktika tehnikaülikooli jõudnud.

Kuidas ja millal lõpeb maailm?
Soojussurma. Õnneks miljardite aastate pärast.

Parim ajaraiskamise viis?
Unistamine.

Teie viimatine heategu?
Toidupank.

Kuidas Teie lähedased Teid kolme sõnaga iseloomustaksid?
Pikk. Enesekindel. Rahutu.

Üks tsitaat, mida tahaks, et oleks ise öelnud:
Rutta aeglaselt.