Jaak Nõlvak on loodusteaduskonna geoloogia instituudi aluspõhjageoloogia ja teaduskollektsioonide osakonna spetsialist.

Olen üle 60 aasta töötanud TA (1997. aastast Tehnikaülikooli) geoloogia instituudis algul laborandi, siis teaduri, nüüd spetsialistina mikropaleontoloogia erialal. 

Alusuuringute objektiks on olnud valdavalt Alam-Paleosoikumi mikrokivististe erinevate rühmade süstemaatiline koosseis ja levik arvukates Baltoscandia Ordoviitsiumi ajastu kivimiprofiilides, et koostada erinevate liikide leviku alusel aina detailsem geoloogiliste sündmuste ajaskaala.

Selle alusel saab läbilõikeid järjestada, määrata nende suhtelist vanust ning paleokeskkonna mõju sellel ajal levinud vaid merelise elustiku arengule. Seega, lisaks moodsatele uurimismeetoditele (isotoopanalüüs, täppis-geokeemia jt) on klassikaline biostratigraafia ikka korrelatsioonide alusena oluline ja keskkonnamuutuste võimalikult täpne ajaline järjestus laial alal vältimatult vajalik.

Näiteks uurimustes meie põlevkivikihtide leviku detailsetest muutustest, või jääaegadest põhjustatud elustiku väljasuremiste ulatusest ja detailidest, maailmamere tasemete kõikumistest, aga ka vulkanismi ilmingute ajastamisest meie läbilõigetes ning rahvusvahelises koostöös globaalsete üksuste piiride defineerimisest. Lihtsustatult – mis muutus nüüdisaegse Baltoscandia alal 410 kuni 490 miljonit aastat tagasi tollal lõunapoolkeral levinud meres rikkaliku mikroskoopilise elustiku tormilises arengus ja väljasuremises. Oma maailmamastaabis ainulaadselt moondumata ja õiges ajalises järgnevuses säilinud settekivimitega on Eesti Alam-Paleosoikumi näidismaa. 

Kohaliku paleontoloogilise koolkonna töö tulemused väärivad maailmale kirjeldamist ning järglastele õpetamist. Olen saanud osaleda maailma ühe suurima vastava ajalõigu mikrokivististe kollektsiooni loomises (vt Fossiilid.info → Kitiinikud → pildid) ja ka koos kaasautoritega ligi kolmesajas kirjutises ning olen tänulik võimaluse eest jätkata nii tööd kui ka eluaegset hobi. 

Arvan, et sinililled ei valeta, kuid päristõde on lubjakivides. Mikroelustiku jäänuseid näeb siiski vaid mikroskoobiga ja kuigi uus teadmine saab tekkida tavaliselt hästisäilinud materjalil ja eelnevale toetudes, et eristada fakte arvamustest, on suurim pettumus see, kui elektronmikroskoop on vanadusest väsinud. Uue liigi avastamine või meteoriidikraatrite tekke ajastamine on põnev, kuid siiski reguleerivad hobi ja tööd ajakasutuse kokkulepped perega, tervis ja rahvusvahelised koostöövõimalused.

Artikkel ilmus Mente et Manu erinumbris, mis oli pühendatud just Honor Universitatis tunnustuse saajatele.