Jätkusuutlikkusest ja rohelisusest on saanud moesõnad ning EL kestlikkuse aruandluse direktiivi (CSRD) saabumise valguses on raske leida valdkonda või ettevõtet, mis neist puutumata jääb. Seega võikski sõrmed silme ees väita, et käsil on paradigma muutus – looduse säilimisel on lõpuks ometi üldtunnustatud väärtus!
Justnimelt „sõrmed silmade ees“, sest valdkonnaga seotud teadlaste seas on juba praegu suurenenud kriitika rohepesu süvenemise ja teaduspõhisuse unustamise osas. Nähakse, et praeguses käsitluses rohepööre kutsub suure tõenäosusega esile pinnapealsust ja raha suunamist projektidesse, mis on vaid värvilt rohelised.
Hea näide on elektrimootoriga sõidukite soosimine võrreldes sisepõlemismootoriga autodega, millega saavutame Euroopas puhtama õhu. Tegelikult viime oma keskkonnajälje lihtsalt ääremaile, kus rajatakse sealset looduskeskkonda jäädavalt muutvaid kaevandusi, mis eritavad mürgiseid aure ning kus kasutatakse tihti ka lapstööjõudu; ka katkiste elektriakudega pole hiljem midagi pihta hakata.
Või kui paljuräägitud EL CSRD direktiivi (Corporate Sustainability Reporting Directive) sisu veidigi vaadata, on näha, et teaduspõhisusest on asi pigem kaugel, samuti ka pikaajalisest vaatest. Võiks isegi öelda, et rohepöörde direktiivil on oht muutuda suureks rohepesumasinaks, mis ka nafta peediks tsentrifuugib ja korraga suurema koguse peseb.
Direktiiv ei pane meid pingutama ja pikaajalisi keskkonnamõjusid tegelikult arvesse võtma. Jah, suur paindlikkus ei ole halb, eriti alles väljakujunevas valdkonnas, kuid ka seal jookseb teatav mõistlik piir. Hetkel jäetakse selle rohelisuse piiri seadmine, tõlgendamine ja mõõtmine ettevõtete endi õlule. Enamasti on aga vastav teadmine ja võimekus lihtsalt puudu või pole ettevõtete endi eesmärgid keskkonna jaoks nii roosilised.
Hinnanguliselt on EL 2030. aasta kliimaeesmärkide saavutamiseks iga aastaselt puudu ligikaudu 1 triljon ehk 1000 miljardit eurot (McKinsey uuring). Kuid investeeringud nõuavad raha ning üldiselt ei nähta potentsiaali pikaajalistes keskkonna ja looduse säilitamise projektides, mille tulusus heal juhul aastakümnetega avaldub.
Suurem kaal on kohesel tulususel ning pigem valitakse mugavaid ja väikest pingutust nõudvaid tegevusi ja investeeringuid. Paljud ettevõtted on seadunud jätkusuutlikkuse eesmärgid, mis on ühekordsed, on saavutatavad niisamagi ilma erilise pingutuseta või on juba praegu käega katsutavad.
Rohepööre ja roheinvesteeringud ei tohi jääda lihtsalt sõnakõlksuks – oluline on teha koostööd teadlastega ning mitte vaid rohujuure tasandil, vaid ka Kuu pealt vaadatuna.