Milline on ideaalne tudeng?

Avatud meelega, õppimistahet ja uudishimu täis inimene, kes leiab üles need väärt palad, mida ülikool suudab pakkuda.

Tudeng peaks leidma mitte õige eriala, vaid pigem õige ülikooli. Ideaalne tudeng tuleb tehnikaülikooli ja hakkab lahtiste silmadega ringi vaatama, missugune see maailm on ja mida kõike õppida võiks.

Ja milline on ideaalne teadlane?

Kindlasti pühendunud – ilma selleta ei saagi teadlasetööd teha. Oma erialale pühendumiseks peab aga ülikool andma vabad käed, looma õhkkonna, kus teadlased saavad tegeleda sellega, mis nende erialal vajalik, ja tavaliselt sellistes tingimustes saavutatakse ka tõelised tulemused. See on juhtimise läbi peaaegu võimatu ülesanne, sest kedagi heaks teadlaseks juhtida ei saa, küll aga saab luua õhkkonna ja keskkonna, mis võimaldab pühenduda.

Te vist kirjeldasite just ideaalset ülikooli, mis olnuks järgmine küsimus.

Tõsi ju on, et teadlaste tehtud tulemus suures osas selle ülikooli kujundab.

Õppetöö ja teadustöö peavad olema tasakaalus, sest ühiskond ootab ülikoolilt piisaval hulgal õigete oskustega inseneride, programmeerijate, ökonomistide, tehnoloogide koolitamist. Kvaliteedimärk on aga teaduspõhises õppetöös – teaduse tegemine annab kogemuse, mis tõstab hariduse kvaliteeti.

Mis on tänases TalTechis esimene asi, mida tuleks muuta? Miks?

Väga palju muutusi on juba toimunud, näiteks kaasaegseks kujundatud struktuur, hästi sõnastatud missioon ja arengukava. Kui aga vaatame tulemuslikkust, siis eelmisel aastal oli doktorikaitsmisi vähe ja ka reitingutes ülikool langeb. Julgen öelda, et päris seda tehnikaülikooli, mida me nende reformidega tahtsime, me kohe esimese katsega kätte ei saanud. Parandused ei pea olema suurt ja raputavat laadi, osaliselt on see ka suhtumise küsimus.

Doktoriõpe mõjutab meie tulemuslikkust otseselt – kui koolitame aastas vähem doktoreid, on meil automaatselt vähem publikatsioone, kuna doktorandid on põhilised teaduspublikatsioonide kirjutajad. Doktoriõppe reform täielikult ei õnnestunud ja nõuab ümbermõtestamist. Sellega, et doktorandi koha taotlemisel peab olema juba mitmeks aastaks rahastus olemas, panime ilmselt lati liiga kõrgele. See on üks näide, kus väikeste muudatustega võiks tulemus oluliselt paraneda.

Doktoriõpe peab olema nii paindlik, et meie juures saavad olla doktorantuuris ka need inimesed, kes töötavad ettevõtetes ja asutustes. Need, kes töö kõrvalt kaitsevad, hakkavad kohe oma töökohas teadmisi rakendama. Oluline on suuta koolitada doktoreid sinna, kus neid Eestis kõige rohkem vaja on. Ilmselt ainult nii saab lahendada doktorite muna-kana probleemi: vaidlus „neid on liiga vähe“ versus „neid ei ole üldse vaja“ on kaua kestnud ja ülikool ise peab positiivse hõivamise strateegiaga selle lahendama. Rakenduse leidnud doktorid muudavad Eesti ühiskonna kindlasti paremaks.

TalTechi suurim tugevus?

Inimesed, kes meil töötavad, ja üliõpilased, kes meil õpivad. Kui meie teadustulemus on ka natuke aeglaselt arenenud, siis õppetöös oleme edukalt hakkama saanud: oleme suutnud koolitada selliseid spetsialiste, nagu Eesti majanduses vaja on.

Kui asute 1. septembril rektori kabinetis tööle, kas Teile tundub, et asute juhtima heas seisus ülikooli?

Jah, ma arvan küll. Kui nüüd sporditeemalisi võrdlusi kasutada, siis tegemist on tippsportlasega, kellel on väike külmetushaigus. Need väikesed sümptomid, mis kindlasti ei ole sügavale levinud, tuleb välja ravida ja siis saab treeningutel ja võistlustel täie gaasiga edasi panustada.

Millised võiksid olla TalTechi rahvusvahelised ambitsioonid aastaks 2025?

Viie aastaga peab saavutama mõõdetava tulemuse paranemise. Põhjamaade mastaabis tuleb saada vägagi arvestatavaks ülikooliks.

Peaksime end võrdlema mitte väga suurte ja unikaalsete ülikkoolidega, nagu Aalto Soomes, DTU Taanis või KTH Rootsis, vaid pigem enam-vähem meiesuuruste Põhjamaade ülikoolidega, näiteks Soomes Tampere ülikooli tehnikaosaga ja Rootsis Chalmersiga. Peame tunnetama Eesti väiksust, aga see ei välista mõningaid tippe ja samuti läbivalt kõrget taset kõigil erialadel. Ingliskeelse magistriõppe lisandumine on ilmselt vältimatu, et ülikooli rahvusvaheline maine saaks paraneda. Kuidas muidu saaks tulla Tallinna Tehnikaülikooli kuulsate professorite juurde õppima? Siis on lootust, et ülikool parandab ka oma kohta reitingutes.

Mida saavad ülikoolid teha, et suurendada teaduse riiklikku rahastamist? Ja mida teha juhul, kui see ikka ei suurene?

Meil on väga tugev side Eesti majandusega, me ju koolitame neid inimesi, kes teostavad Eesti majanduskasvu. Kui vaatame viimaseid OSKA uuringu tulemusi, siis näeme, et umbes 2000 inimest Eestis saab sellise hariduse, mille puhul kõigepealt tuleb ümber õppida, et tööd leida. Tehnikaülikool on aga selles positsioonis, et pigem kannatame tudengite puuduses, pärast ülikooli leiduks neile tööd hirmsat moodi.

Kui ettevõtted meisse usuvad, siis peaks olema võimalik ka ettevõtetest suurema rahastuse ülikooli toomine. Tehnikaülikool pole ajaloos korraldanud ühtegi kampaaniat, et ülikoolile erasektorist varasid koguda – see oleks kindlasti initsiatiiv, mida tasub proovida. Ka väikesed rahasummad on olulised teadustegevuse laiendamiseks ja ülikooli töö parandamiseks.

Ülikoolil endal on väga raske küsida riigi käest teadusrahastust juurde, kuid loomulikult saame koos partneritega argumenteeritult osaleda ühiskondlikus debatis. Eelmisel aastal juba nägime, kuidas tehnikateaduste proportsioon paranes, kuna ettevõtlusorganisatsioonid väljendasid tugevalt seisukohta, et rakenduslikke ja Eesti probleeme lahendavaid teadustöid, mis suhteliselt kiiresti aitaksid ka Eesti majandust, on rohkem vaja.

Kindlasti saab ülikool olla edukam ka konkurentsipõhise rahastamise taotlemisel. Meil peaks olema grandikeskus ja spetsialistid, kes aitavad teadlastel taotlusi kirjutada – ülikool peab oma häid teadlasi suutma aidata ja see pole mitte ainult raha jagamine, tihti tuleb anda „õng“.

On Teil mõni mure, ettepanek või plaan, millest me veel ei rääkinud?

Akadeemilise vabaduse teema. Kuigi oleme struktuuri tugevalt ümber kujundanud, pole me suutnud luua sellist õhkkonda, et professoritel oleks otsustusvabadust ja vastutust. Julgen arvata, et ülikool vajab rohkem horisontaalset ja protsessipõhist juhtimist, samuti tuleb rohkem inimesi ülikooli juhtimisse tõmmata, siis on rohkem tarkust.

Põhjamaid iseloomustab diskuteeriv juhtimiskultuur ja mõnikord võtab otsuste tegemine kaua aega, aga teisalt on kõik konsensuslikult nende taga. See on meil täna rakendamata potentsiaal.

Ülikooli õhkkond on kohati selline, et peale reforme on inimestel sära silmist kadunud ja nad on natuke nõutud. See oli ka üks põhjus, miks ma nõustusin kandideerima: on, mida paremaks muuta. Peame väärtustama teadustulemusi ja doktorikaitsmisi. Väärtustada saab rahaga, eelkõige tuleb suuta tasandada konkurentsipõhise rahastuse kõikumisi. Tugeva konkurentsi tingimustes on paratamatult mängus juhuslikkuse faktor – teadlased peavad saama võimaluse mitu korda proovida, et mitte peale esimest ebaõnnestumist tööd kaotada. Täna oleme seda soosinud sõnades, kuid mitte tegudes.

Mis on Teie senine suurim panus Eesti teaduse või kõrghariduse vallas?

Üheks töönäidiseks on kaasa aitamine ehituses toimunud energiapöördele. Kuskil 2004 sai tõsiselt tegelema hakatud ja tänaseks on tulemused jõudnud rakenduda nii Eestis kui ka Soomes kehtivate määruste kujul, samuti Euroopa ja rahvusvahelistes standardites, mille järgi praegu juba mõlemas riigis liginullenergiahooneid ehitatakse. Kümme aastat tagasi ei oleks keegi uskunud, et Eesti tõuseb Euroopa juhtivate riikide hulka, kui räägime hoonete energiatõhususest.

Teine teema on hoonete sisekliima, st et uutes või rekonstrueeritud hoonetes on väga hea siseõhu kvaliteet ja sealhulgas on ühiskond aktsepteerinud soojustagastusega ventilatsiooni laialdast kasutuselevõttu paljuski tänu sellele, et uuringud on tõendanud mitmete tehniliste lahenduste vajalikkust.

Inimesena?

Teadusel on oma hind – kolme lapse isana ma ilmselt kõrgeid punkte ei saa, kui tavaliselt hilja õhtul koju jõuan või nädalas mitu päeva reisil olen.

Mis Teid motiveerib?

Erialane töö, need inimesed, kellega koos töötan. Doktorandid kindlasti motiveerivad – noorte inimestega on alati tore koos töötada, nad on värskete mõtetega. Olen leidnud ka motivatsiooni Euroopa tasemel erialaliidu REHVA asepresidendi ning teaduse ja tehnoloogia komitee juhi rolli kandes. Mõtestatud arenguprotsessidele kaasa aitamine ja rakenduste otsimine, kuidas teadustulemust praktikasse viia, see on kindlasti väga motiveeriv.

Kus ja kuidas käite töömõtetest puhkamas?

Korra nädalas meresüstaga 20–30 kilomeetrit mere või jõe peal viib töömõtted peast. Olime paarimehega juba valmis Võhandu maratoniks, mis nüüd lükkus sügisesse.

Miks Teie olete Tallinna Tehnikaülikoolile parim rektor?

Tehnikaalase tegevteadlasena olen saanud hea kogemuse teadustulemuste rakendumisest majanduses ja muidugi tunnetan ka väga hästi Eesti teadlaste probleeme, kellelt kiputakse tihti mitu nahka koorima. Usun, et suudan neid probleeme lahendada ja olen selleks valmis tegevteadlase karjääri ohverdama.

Mille järgi tahate, et Teid TalTechi rektorina mäletatakse?

Kui mõni rektor jääb ülikoolipere mälusse, et oli mõistlik mees, kelle ajal tehti lahedaid asju ja ülikool arenes kiiresti, siis on hästi tehtud.

Kas ja kuidas muudab koroonakriis õpetamist ja teaduse tegemist ning ettevõtluskoostööd ülikoolides?

Videokoosolekud hakkavad küll juba ära tüütama, ilmselt ka tudengid pole kaugõppes õnnelikud. Positiivne pool on see, et kvaliteetsete videonõupidamiste tehnika, mida praegu laialdaselt kasutusse võetakse, jääb alles ka pärast epideemia raugemist. Ehk hakkab edaspidi osaliselt lennureise asendama. Aga teadus nüüd kindlasti panustab sellesse, et järgmise viiruse tulekul igasugused viiruse levikuga võitlemise lahendused oleksid paremini valmis. Selles on väga oluline roll ka ettevõtluskoostööl. Äkki kriis tekitab mingi murrangu teadustulemuste avaldamises, praegu on suur häda käes ning retsenseerimata käsikirjade avaldamine vältimatult vajalik, et info liiguks – vast sellest mingid uued elemendid ka tekivad.

•  Vaata videosõnavõttu
• Curriculum Vitae
• Ülikooli arengu lühivisioon
• Valimisplatvorm
• Kandidaadiks esitajad 

Kohv või tee?
Hommikul kohv ja õhtul tee.

Hommik või õhtu?
Hommikul vara üles, õhtul hilja voodi, nii see rikkus tuppa toodi.

Kas olete pigem introvert või ekstravert?
Väga raske küsimus, ilmselt nii üht kui teist.

Word või Excel?
Ilma tabelita ja numbrita pole võimalik teksti argumenteerida.

Kõige lahedam äpp, mis Teie telefonis on:
Olen tehnilises sõltuvuses Android Autost ja pole midagi paremat asemele võtta.

Mis Teid närvi ajab?
Väga raske küsimus, aga vist rumalus ja taipamatus.

Lemmikkoht planeedil Maa:
Tulin Eestisse tagasi ja nii ongi.

Raamat, mida kõik peaksid lugema:
Tunne oma maa kirjandust, aga loe ikka teadusartiklit.

Film, millest Te kunagi ei tüdine?
Tihti soovitan oma lastele Lotte filme ja millegipärast endale meeldib ka.

Mõnusaim muusika töötegemise taustaks:
Kindlasti vaikus, kui valida, siis kõlbab ka merekohin.

… ja laupäevaõhtuks sõpradega:
Siin mulle palju sõnaõigust ei jäeta, tüdrukud tavaliselt keeravad Kuku pealt Poweri peale.

Millise ülesande oma elust jätaksite tehisintellekti teha?
Võiks korraldada kalendrit ja reise, nendega on alati palju sahmimist.

Kui saaksite teha TalTechis ühe uue õppeaine, mida tudengitele ise lugeda, mis see oleks?
See võiks olla mõni lahe inseneri- või doktoriaine. Ühe aine olen ka juba teinud.

Lõpetage lause: Kui Iseauto Antarktikasse jõudis, ... 
...siis ehitajad juba lõpetasid nullenergiamajade püstitamist.

Kuidas ja millal lõpeb maailm?
Ikka viie miljardi aasta pärast Päikese kustumisega.

Parim ajaraiskamise viis?
Olla süstaga mere või jõe peal.

Teie viimatine heategu?
Hiljutised koroonajuhised, mis antud välja Euroopa tasemel, hoonete tehnosüsteemide käitamiseks.

Kuidas Teie lähedased Teid kolme sõnaga iseloomustaksid?
Seda peab küll nende käest küsima.

Üks tsitaat, mida tahaks, et oleks ise öelnud:
Üks kuulus diplomaat on öelnud küllaltki mahlakalt: „No history lessons, no bullshit.“ Tuleb alati edasi minna.