Kuna esimene koroonaviirus, 2002. aastal Hong-Kongis alguse saanud SARS-CoV-1 levis tõendatult õhu kaudu suurte vahemaade kaugustele, tekkis sellekevadist, nn suurte piiskade teooriat kuuldes teadlastel õigustatult küsimus, kas nüüdne, SARS-COV-2 viirus (ehk COVID-19 haigus) siis õhu kaudu kahest meetrist kaugemale ei levi?

TalTechi liginullenergiahoonete uurimisrühma juht, professor Jarek Kurnitski: „Kiiresti tuli teaduslik tõendus mitmetest uuringutest et ka COVID-19 levib õhu kaudu aerosoolselt väga edukalt lihtsalt halvasti ventileeritud ruumides. Viirusekandjad on 0,5 mikromeetri kuni paarituhande mikromeetri suuruseid süljepiisad, mida inimene eritab kas rääkides, aevastades, köhides või ka lihtsalt hingates“.

Küsimus on selles, et väikesed ja suured piisad käituvad totaalselt erinevalt. Väikesed, alla 5 mikromeetri suurused piisad praktiliselt pindadele ei lange, püsivad õhus ja liiguvad koos õhuvooludega kümnete meetrite kaugusele. Üle 100 mikromeetrised piisad kukuvad alla nagu kivid – need piisad ei jõua 1,5 meetrist kaugemale ka inimese köhimise korral. Inimese väljahingatavas õhus domineerivad peamiselt 1-10 mikromeetri suurused piisad. Kuni selle kevadeni oldi meditsiinilises kirjanduses ja juhendites seisukohal, et üle 5 mikromeetri suurused piisad langevad kuni 2 meetri kaugusele maha (millest tehtigi järeldus, et nn 2 meetri reegel tagab täieliku turvalisuse). Nüüdseks on aga teadlased välja selgitanud, et tegemist oli eksiarvamusega, lausa pikalt püsinud eksliku meditsiinilise dogmaga. Aerosoolifüüsika näitab veenvalt, et tegelikkuses langevad 2 meetri kaugusele ainult üle 50 mikromeetri suurused piisad, väiksemad aga jäävad õhku hõljuma ja lenduvad kaugemale. Seega muutis sellise kümnekordse vea tunnistamine põhjalikult käsitust viirusosakeste levikust ning saadi aru, et arvuliselt kõige suurem kogus väljahingatavaid piiskasid kandub kaugele ning püsib õhus nakkusohtlikuna isegi kuni kolme tunni jooksul.

„Selle meditsiinilise dogma murdmisega andsid teadlased olulise signaali ka meie toimimist halvanud COVID-19 leviku tõkestamise meetmete kohta. Meetmed saavad ja peavad lähtuma teadaolevatest levikuteedest, mille tõttu on teadmine aerosoolide ehk õhus hõljuvate väikeste piiskade kaudu levivast tõvest oluline. Ehk teisisõnu, nakkuse võib saada kahel viisil - lähikontaktis, kus aerosoolide ja ka suuremate piiskade kontsentratsioon on nakkuskandja vahetus läheduses väga kõrge; kaugemal puuduliku ventilatsiooniga ruumides, kus aerosoolide kontsentratsioon jääb nii kõrgeks, et nakkusliku doosi võib saada näiteks tunni aja jooksul nakkuskandjaga samas ruumis viibides“, selgitab professor Kurnitski.

Akadeemik Kurnitski soovitusel tuleks rakendada aerosoolse leviku tõkestamiseks ennetusmeetmena insenertehnilisi lahendusi, milleks on lahtiseletatult:
- põhilahendusena ruumide ventileerimine piisava koguse välisõhuga (põhimõtteliselt ei ole oluline kas välisõhk tuleb sissepuhketorustikust või aknast, oluline on õhu kogus),
- kui hoones ei ole toimivat ventilatsioonisüsteemi, siis ruumide siseõhu puhastamiseks peenosakesi filtreerivate portatiivsete õhupuhastajate kasutamine,
- lisaks on võimalik viirust deaktiveerida UV-C lainepikkuse ultraviolettkiirgusega, mida kasutatakse näiteks teatud haiglalahendustes.

Eraldi probleemi moodustavad nn tagastusõhuga ventilatsioonisüsteemid, kus osa väljatõmbeõhku suunatakse uuesti sissepuhkesse ning sellega jäävad ringlema ka viirusosakesed. Sellistes süsteemides on vajalik välisõhu osakaalu suurendamine. Kui süsteeme ei saa täielikult lülitada ümber välisõhu peale, siis tuleb parandada väljatõmbeõhu filtreerimist paigaldades selleks efektiivsemad filtrid.

Vastavalt üldtunnustatud nakkuse haldamise klassifikatsioonile peetakse insenertehniliste lahenduste mõjukust suuremaks neile tähtsuse järjekorras järgnevatest, praegu siiski enamkasutatud administratiivsetest meetmetest (asutuste sulgemine, ürituste ärajätmine jms). Selles jadas peetkase nn personaalseid kaitsevahendeid, nagu näiteks näomaskide kandmist, viirusetõrjes efektiivsuselt viimasel kohal olevaks.

36 teadlast üle kogu maailma avaldasid selleteemalise artikli „How can airborne transmission of COVID-19 indoors be minimised?“ (Kuidas vähendada miinimumini COVID-19 haiguse levikut õhu teel) väljaandes Environmental International. Eesti teadlasi esindas selles teadlasterühmas TalTechi ehitusteadlane, akadeemik Jarek Kurnitski. Artikli ilmumisele eelnes laiendatud koosseisuga, 239 teadlase poolt allkirjastatud samasisuline ühispetitsioon WHOle, kus nõuti viiruse nn aerosoolse leviku tunnistamist selleks, et oleks võimalik hakata rakendama ventilatsioonilahendusi viiruse leviku tõkestamiseks. Selle tulemusena tunnistasid WHO ja ka praktiliselt kõik muud tervisevaldkonna asutused COVID-19 levikuteed mitte ainult suurte piiskadena, vaid ka tillukeste, tunde õhus püsivate ja lausa kümnete meetrite kaugusele hõljuvate aerosoolosakestena.

Professor Kurnitski uurimisteema sai hiljuti lisauurimiseks toetust ka ühe Eesti teadusagentuuri SARS-CoV-2 viirusega seonduvate probleemide erakorralise sihtgrandina.

Allikas 09.2020 Environmental International „How can airborne transmission of COVID-19 indoors be minimised?“ https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0160412020317876

Lisainfo: TalTechi liginullenergiahoonete uurimisrühma juht, professor Jarek Kurnitski jarek.kurnitski@taltech.ee

Kersti Vähi, Taltechi teaduskommunikatsiooni spetsialist