Akadeemik Jarek Kurnitski, ehituse ja arhitektuuri instituudi direktor | Foto: Heiki Laan

Hoonete energiatõhususe parandamine kui ühiskondlik probleem muutus Euroopas aktuaalseks juba ammu enne energiakriise. Euroopa sõltub suuresti imporditud fossiilkütustest, mida tarbitakse peamiselt hoonetes, transpordis ja tööstussektoris. Nimetatud kolmest valdkonnast on hooned kõige suuremad tarbijad – need nõuavad Euroopa Liidus 40% lõpp- ja primaarenergiast, kuid samas pakuvad palju lihtsaid võimalusi tõhususe suurendamiseks.

Seetõttu alustati 2002. aastal, mil ehitiste energiatõhususe direktiiv esmakordselt vastu võeti, hoonete süstemaatilise energiatõhususe parandamisega. Tänu sellisele poliitikale olid 2020. aastaks olemas liginullenergiahooned ja ulatuslikud põhjaliku renoveerimise eesmärgid – viimase direktiivi ettepaneku järgi, mida praegu läbi vaadatakse, tuleb need kahekordistada ja olemasolevad hooned 2050. aastaks nullenergiahooneteks ümber ehitada.

Kas nendel poliitilistel põhimõtetel on mingit seost ülikoolidega? Esmapilgul vahest mitte, sest hoonete ebavajalikust energiatarbest vabanemiseks võiksid insenerid ja ehitajad lihtsalt oma tööd teha. Kuid kui asjasse süveneme, siis näeme, et järkjärgulise energiatõhususe parandamise asemel on vaja suurt hüpet – energiatarvet pole vaja vähendada 10% võrra, vaid olenevalt hoonest viie- kuni kümnekordselt. Magistrikraadiga energiaspetsialistide vajadus on seega ilmne, sest oskuslikud insenerid leiavad tasakaalu energiatõhususe ja taastuvenergia meetmete vahel ning oskavad planeerida hooneid ja renoveerimisprojekte nii, et need ei tekita elektrivõrgule lisakoormust, ja ühtlasi suurendada siseruumide mugavust ja ventilatsiooni eriti just renoveerimistööde käigus, ja vältida hoonete suvist ülekuumenemist.

75% Euroopa olemasolevatest hoonetest pole energiatõhusad ja vajavad ulatuslikku renoveerimist, et saavutada uus visioon, mille kohaselt ELi olemasolevad hooned kujundatakse 2050. aastaks ümber nullenergiahooneteks. Pelgalt 30 aastaga tuleb teostada 146 miljonit renoveerimisprojekti, mis ainuüksi Eesti puhul maksaksid kokku 24 miljardit eurot. Nii tohutu ja pikaajalise ülesande tõttu võib ülikoolihariduse kõrgematel astmetel olla märkimisväärne tehniline ja majanduslik mõju.

Teadmiste ja hariduse rolli on rõhutatud direktiivi tulemustepõhistes eesmärkides. Eesmärgiks on energiatõhususe nn kuluoptimaalne tase, mida määratletakse 30 aasta pikkuse elukaare võimalikult madalate kuludena ja mille saavutamiseks tuleb rakendada kõikvõimalikke, põhimõtteliselt üksteisega konkureerivaid tehnilisi meetmeid. Sellises kontekstis võib hea haridusega kõrgelt kvalifitseeritud spetsialist paljutki muuta. Seda võime ka Eestis näha, sest siin on saavutatud kuluoptimaalse energiatõhususe tase, kus uute hoonete energiatarvet vähendati viie aastaga poole võrra. Teisisõnu on võimalik sama summa eest saada korter või maja, mille energiatarve on kaks korda madalam.

Energiatõhususe nõuded hakkasid uutele hoonetele kehtima 2008. aastal, mis tähendab, et oli võimalik alustada üsna väheste energiakulu arvestamise spetsialistidega. Eestis hakati algusest peale kasutama kommertssimulaatoritega koostatud tunnise energiatarbe dünaamilisi simulatsioone, mis võimaldas luua täiustatud lahendusi ja viis kiire arenguni. Jätkuõppe kursustel hakati koolitama otstarbekaid kavandeid luua suutvaid ja keerukaid energia simulatsioonivahendeid kasutada oskavaid energiaspetsialiste, samal ajal käivitati ka hoonete energiatõhususe magistriõppeprogramm. See toimus käsikäes kutsekvalifikatsioonisüsteemidega, kus võeti kasutusele uued energiaaudiitori, energiaspetsialisti ja energiatõhususe modelleerija kutsestandardid.

Mõne aasta jooksul, kui koolitati konkreetselt energiavaldkonnale keskendunud magistreid, sai selgeks, et tõhusam oleks olemasolevad õppekavad ümber kujundada uusi õppeaineid lisades. Kuna Eesti oli üks väheseid riike, kus oli olemas kütte-, ventilatsiooni- ja kliimaseadmete ülikooliõppe traditsioon, oli suhteliselt kerge nende seadmetega tegelevat õppekava ümber kujundada nii, et see sisaldaks hulgaliselt energiatõhususele ja energia simulatsioonile keskenduvaid õppeaineid. Teisalt lisati ehitusinseneri õppekavasse hoonete füüsika ja niiskuskindluse teemad, sest energiatõhusad hooned peavad ühtlasi pakkuma tervislikku elukeskkonda ja olema vastupidavad.

Mõned suuremad riigid, kus arendustöödeks on kauem aega vaja, liiguvad alternatiivsel arenguteel, kus ülikoolide roll on passiivsem. Kutseorganisatsioonid on korraldanud põhioskuste alaseid jätkuõppe kursuseid ja valitsused on välja töötanud ametlikud kalkulatsioonivahendid, mis tavaliselt aitavad arvutada energiakulu ühe kuu täpsusega ega suuda arvesse võtta dünaamilisi mõjusid, mis aga võivad olla ülitõhusate nullenergiahoonete kujundamisel väga olulised. See takistas isegi katset lisada direktiivile tunnise resolutsiooniga arvestus, mida on vaja näiteks selleks, et arvutada välja, kui suurt osa kohapeal toodetud päikeseenergiast saab hoonetes tarvitada, või realistlikeks soojuspumpadega seotud kalkulatsioonideks.

Kokkuvõtteks tuleb praegustes kriisides kasuks energiapoliitika pikk ajalugu ja see, et kõikides riikides pakutakse vastavat ülikooliharidust või mingil tasemel jätkuõpet. Praeguses olukorras, kus on vaja ulatuslikumat energiasäästu, tuleb koolitada rohkem energiaspetsialiste. Energiatõhususe alane kogemus ja taastuvenergia tehnoloogia areng näitavad, et konkreetsete teadusharude puudumine võib progressi takistada ja isegi aeglustada ELi eesmärkide saavutamist.

Seetõttu on oluline, et ülikoolid oleksid aktiivsed ja pakuksid energiakriisidele reageerivat haridust – seda võib pidada reaalseks panuseks rohepöördesse. Jätkuõppe mooduleid on võimalik kiiresti koostada ja samu kursuseid saab integreerida olemasolevate õppekavadega või liita uutele. Ülikooliõpingud nõuavad aega, kuid on ilmne, et kirjeldatud ühiskondliku kitsaskoha lahendamiseks kulub vähemalt 30 aastat ning hea haridusega spetsialist võib rohepööret kiirendada ja pikemas perspektiivis säästa raha.