Kriitikud erinevatest ekspertringkondadest ja opositsioonierakondadest väidavad, et valitsuse energiapoliitika on ebamõistlik, kuna tugineb liialt taastuvenergiale, eelkõige meretuulele. Samal ajal jätab strateegia tähelepanuta vajalikud salvestus- ja juhitavad võimsused ning võrgu uuendamise, mis on olulised taastuvenergia katkendlikkuse tasakaalustamiseks  ja  hädavajalikud meetmed varustuskindluse tagamiseks. Vastased süüdistavad valitsust „rohelises ideoloogias“, mille sihiks on  ELi ambitsioonikate süsinikdioksiidiheidete vähendamise eesmärkide täitmine, mitte  tasakaalustatud hinnangute läbi viimine. Nad väidavad, et niisugune  poliitika koormab  tarbijaid liigselt, tuues muuhulgas kaasa energiahindade tõusu riski.

Valitsus seevastu kinnitab, et energiapoliitika formuleeriti pigem teaduslike ja keerukate modelleerimismeetodite kui mistahes ideoloogia abil. Rõhutatakse, et suurem taastuvenergia osakaal tuleb tarbijatele kasuks, kuna see alandab hindu ja suurendab elektritootmise sõltumatust, mis tagabki suurema varustuskindluse. Seetõttu peab valitsus oma arengukavasid kiiremini ellu viima, et  aastakümneid kestnud loidu taastuvenergia arengut kompenseerida.

Sellegipoolest võib väita, et niisugune energiapoliitiline lähenemine näib tormamisena hägustades piire selle vahel, mis võib tunduda mõistlik ja mis on tõeliselt ratsionaalne hinnatuna läbi strateegiliste majandusarvutuste. Olukorra piltlikustamiseks proovige mõelda poliitikakujundajale kes väidab, et parem haridus tõstab üldsuse teadlikkust ja parandab elukvaliteeti. Väitest lähtuvalt võib ta nõuda drastilisi eelarvekärpeid teistes sektorites,  nagu näiteks turvalisus, infrastruktuur ja tervishoid, eesmärgiga kolmekordistada haridusele eraldatud ressursse. Ehkki haridusvaldkonna eelarve suurendamine võib tunduda mõistlik, ei pruugi see olla ratsionaalne, kui see just ei põhine rangel tasuvusanalüüsil. Sarnaselt võib näida ahvatlev tugineda peaaegu täielikult tuuleenergia laiendamisele kui peamisele dekarboniseerimise tõukejõule, kuid see ei pruugi praktiliste, majanduslike ja julgeolekukriteeriumidest lähtuvale tegelikkusele vastu pidada."  

Pealegi ei ole see nii ainult energiasektoris, vaid kavandatud eesmärgi saavutamine muutub riskantseks igas valdkonnas,  kui selle poliitika kujundamine tugineb liialt vaid ühele elemendile kui liikuma panevale jõule. Energiamajanduses on see iseäranis oluline, sest siin on otseselt tegemist ühe ühiskonna esmavajadusega.  Vale poliitika mitte ainult ei takista meil eesmärke saavutamast, vaid võib isegi tagasilöögi anda, tõrjudes meid eesmärgist eemale. Näiteks kui lubatud elektrihindade alanemine ei realiseeru või kui energiajulgeolekut ohustab salvestus- ja võrguinfrastruktuuri ebapiisav planeerimine, võib avalik arvamus kiiresti  taastuvenergia vastu pöörata, pidades  seda ebaõnnestumise peamiseks põhjuseks. Niisugune nihe võib nõrgendada toetust taastuvenergiale üleminekule just siis, kui riik vajab eesseisvate väljakutsetega toimetulemiseks tugevat ja ühtset arutelu.

Selle arutelu teine ​​oluline aspekt on valmidus täiendava varustuskindluse tagamise eest maksta -  sageli toimub see üldise heaolu arvelt. Lihtsamalt öeldes on igas energiasüsteemis kõrgema varustuskindluse tagamine kulukas. See tähendab, et teistele sektoritele eraldamiseks jääb vähem ressursse, mille tulemusena  sageli üldine heaolu väheneb. Kiire dekarboniseerimise korral peavad elektrisüsteemi konsolideerimise kulud jaotuma lühemale perioodile, mis tähendab, et inimestel tuleb maksta kõrgemaid tasusid. Isegi kui valitsuse vastuargumendina  esitatud energiapoliitika toob kaasa madalama elektri lõpphinna, siis kriitikute arvates on valitsuse prognoos oodatava kasu suhtes liialt optimistlik. Need arutelud eskaleerusid kuni ajani mil valitsus tunnistas, et  saadava kasuga on ilmselt liialdatud, ning eeldatavasti saab see  olema palju väiksem. Sellistes tingimustes näib kavandatav energiapoliitika  riskantse hasartmänguna; kui 2030. aastaks energiahinnad ei lange lubatud määral, võib ühiskonna valmisolek    täiendavaid taastuvenergia toetusi taluda olla juba maha jahtunud, mis võib  kogu dekarboniseerimise püüdlust kahjustada või isegi varustuskindlust ohustada.

Kokkuvõttes peab Eesti energiaülemineku tõeline edu olema rajatud põhjalikule analüüsile, läbipaistvale planeerimisele ja tasakaalustatud strateegiale, et mitte ohverdada energiajulgeolekut ega majanduslikku ratsionaalsust kõrgete dekarboniseerimise eesmärkide poole püüdlemise nimel. Kui keegi on varem alatoitumise all kannatanud ning on nüüdseks alakaaluline, siis lihtsalt äkiline päevase toidukoguse suurendamine ei kompenseeri tema seisundit; tegelikkuses võib see lausa tervist  ohustada. Samal moel peab  erandlik rõhuasetus taastuvate energiaallikate ambitsioonikale ühekordsele kasutuselevõtule arvestama kõigi muude eeltingimustega; vastasel juhul võivad ohtu sattuda mitte ainult süsinikuheite vähendamise põhieesmärgid, vaid ka varustuskindlus ise."