Tintěra kasvas üles Tšehhis ja kolis Eestisse aastal 2007 – abikaasa pärast, kellega kohtuti Prantsusmaal. Aastal 2009 sattus ta esimest korda Narva. Oli talv, lumi ja juga, mis moodustub vaid suurvee ajal, kui Narva hüdroelektrijaam ei suuda vett vastu võtta ning laseb sel vabalt klindiorus mööda astanguid tormata. Ent sellest enam pakkus talle huvi just tühjaks jäänud Kreenholmi manufaktuuri hoone.

„See oli nii suur, nii ebatavaline hoone Eestis,“ meenutas ta. Aasta hiljem astus ta Tallinna Tehnikaülikooli doktorantuuri ning tahtis uurida doktoritöö kaudu nende hoonete taaskasutuse võimalusi. „Aga siis ma sain aru, et ei ole mõtet uurida üht konkreetset tühja hoonet, vaid neid protsesse ja mõjusid, mis on selle taga.“

Uuringu esimese etapina saatis ta kõikidele 47 Eesti linnale küsimustikud tühjade hoonete kohta. Vastused ütlesid talle kahte asja: ükski linn ei tea, kui palju tühje hooneid neil on ja ega nad nendega midagi teha ka oska. Lisaks tuli välja mahajäetud hoonetega seotud emotsioonid. „Tühjad hooned sümboliseerivad kohalike inimeste silmis majanduslikku allakäiku,“ kirjeldas Tintěra.

Ometi arenevad asjad nii üle terve riigi. Eestis koguneb üha suurem osa rahvast pealinna ja selle lähiümbrusesse. Näiteks Peetri alevikus oli aastatuhande alguses 835 elanikku, kuid läinud aastal avaldatud rahvaloenduses juba 6352 hinge. Kaks aastakümmet tagasi elas Tallinnas 392 306 inimest. Selle aasta 1. juuni seisuga aga 460 273. Enamus ülejäänud Eesti linnadest kaotab oma elanikkonda – nad kahanevad.

Tavaliselt on inimesel teise linna kolimiseks konkreetne põhjus - töö, pere või õpingud. Kuid kahanevates linnades juhtub ühel hetkel nii, et need, kes on ales jäänud, hakkavad otsima vastupidist põhjendust: „Miks mina ei ole kolinud, mis mind siin hoiab?“ kirjeldas linnaplaneerija.

Üks tegur, mis suudab inimesi hoida, on kvaliteetne elukeskkond – selline, mis on ehitatud olemasolevaid inimesi silmas pidades. Kesklinn võiks olla atraktiivne koht, kuhu saab külalistega minna, oma linna üle uhkust tunda ja näha lootust tulevikuks. Võimalus istuda kohvikus või jalutada mööda kenasid tänavaid ei ole sedavõrd oluline külalistele, sest nad lahkuvad peagi, aga kohalikele. Tihti aga keskenduvad tühjenevad asulad lahkunud inimeste tagasi toomisele.

See on miski, mida Valga endale lubada ei saa. Aastal 1979 oli seal 18 500 elanikku, mis on kolmandiku võrra tänasest rohkem. Iseseisvumisega toimus linna kiire tühjenemine – Valgas oli suur sõjaväebaas ning sõdurid, nende pered ja abilised läksid Venemaale tagasi. Kokku oli neid umbes 3500. „Kas need on inimesed, keda me peaksime tagasi tahtma?“ küsis Tintěra.

Rahvaarvu muutumise iseenesest ei ole probleem seni, kuni see toimub aeglaselt. „Vaadake neid kiiresti kasvavaid linnad Lõuna-Ameerikas või Aasias, seal on samamoodi probleemid,“ kirjeldas ta. Seal on elukvaliteet sama nigel nagu inimestest tühjaks jooksnud Siberi tööstuslinnades.

Elu parandamisele väiksemates kohtades aitab kaasa ka Tintěra töö Tallinna Tehnikaülikoolis, kus ta on Tartu kolledži vanemlektor. Arhitektiks saab Eestis õppida kahes ja pooles kohas ning need kõik asuvad Tallinnas – TalTechi Mustamäe linnakus, Eesti Kunstiakadeemias ja Tallinna Tehnikakõrgkoolis (mis on see poolik variant, kuna hiljem tuleb edasi minna emba-kumba ülikooli). Linnaarhitekt usub, et kui inimene tuleb Tallinna õppima, siis naljalt ta enam sünnikoju tagasi ei lähe: „Aga ütleme, et kui Lõuna-Eesti inimene tahab majale pisikest juurdeehitust, siis talle on võõras minna Tallinna arhitekti juurde ja nendelgi tihti puudub motivatsioon teha nii kaugel nii väikest projekti. Enamik arhitektuurist ei ole suured avalikud hooned, vaid pisikesed majad.“

Tartu kolledž õpetab seetõttu ehitusinseneridele arhitektuuri alusteadmisi lootuses, et tudengitest saavad „igapäevase arhitektuuri“ tegijad.

Nii saavad Tintěra õpetatavad tudengid oma ideid proovile panna ka Valga linnas. Nii näevad nad, kuidas on omavahel seotud õpitu ja päriselu. Kuidas saab hoida seda väärtuslikku, mis ajalugu on linnale kaasa andnud? Ja kuidas tekitada linnale rohkem seda, mille üle uhke olla?

Tintěra jaoks on töö Valga linna arhitektina ning Tartu kolledži õppejõuna lõpmatult seotud: “Kui mind kutsutakse konverentsile, siis ma tihti ei tea, kas see on Tallinna Tehnikaülikooli või Valga linna tõttu.“