Töötasid enne ülikooli pikalt politseis, tegelikult terve elu. Kuidas oli sellest süsteemist eemale astuda ja millised oli esimesed emotsioonid?

Põnevus, sest olin tõesti pikalt olnud ühes süsteemis. Esimene suurem emotsioon oli tegelikult juba kandideerides, sest esitasin avalduse nö “tühja koha pealt” ja kedagi ülikooli juhtidest tundmata. Olin oma elus sellises olukorras, kus soovisin midagi täiesti uut ette võtta. Kui nägin vilistlaste uudiskirjas kuulutust, siis mõtlesin kandideerida. Kui lõpuks mitmeetapilisel konkursil valituks osutusin, andis see tagasisidet, et sobin ka millekski muuks kui ainult politseiametnikuks (naerab).

Tööd ülikoolis alustasin täpselt neli aastat tagasi märtsis. Mäletan seda kevadist päeva – jalutasin linnakus ringi, linnud laulsid ja mina mõtlesin, et kui keegi oleks aasta tagasi öelnud, et ma ülikooli tööle lähen, siis ma poleks teda uskunud. 

Mul oli juba oma eelmiste õpingute ajal selle suure maja suhtes teatav aukartus. Siin olles tõdesin, et on uskumatult äge olla ümbritsetud tarkade inimestega ja olla keskkonnas, kus on võimalik oma ideid suhteliselt vabalt ellu viia. Ütleksin, et TalTech on üks parimaid kohti, kus töötada.

Mida sa pead siin nelja aasta jooksul tehtust kõige olulisemateks? 

Kõige olulisemaks valdkonnaks, kus näen suurimat edasiminekut, on digimuutused. Mõtlen mitte üksnes uute IT-süsteemide loomist, vaid päriselt digitaalsete töövoogude tekitamist ja digikeskkondades toimetamist. Kui ülikooli tööle tulin, sõlmiti minuga leping veel paberil, mis täna tundub uskumatu. Loomulikult on sellesse muutusse panustanud palju inimesi, alates rektorist kuni mitmete tiimideni välja.

Teiseks tooksin esile ülikooli välise kuvandi muutumist. See ei pruugi kõigile meele järgi olla, kuid TalTech hakkab teiste kaubamärkide kõrval vägagi hästi silma, see meeldib noortele ja rahvusvahelisele kogukonnale ning annab ülikoolist väga kaasaegse pildi.

Pean oluliseks ka seda, et aastate jooksul sai meil kokku päris äge tiim üksteist täiendavatest erineva kogemusega inimestest. Enamus minu otsestest alluvatest liitus ajal, mil mina juba siin töötasin. See, et suutsime võrdlemisi erinevad valdkonnad koos konstruktiivselt tööle panna, on omamoodi saavutus.

Eduloona toon välja selle, et nägin taas, kuidas inimesed suudavad areneda, kui neile vaid võimalus anda. Mõned näited siinsest meeskonnast annavad kindlust, et kui inimestel on tahtmine ja teda kõrvalt veidi toetatakse, siis võivad nad ennast iseseisvalt täiendada ja jõuda välja ükskõik kuhu. Mul oli au olla mõne sellise arengukäigu tunnistajaks ja seda on kõrvalt väga lahe jälgida. 

Mida sa oleksid veel tahtnud ära teha?

Arvan, et saime digimuutustes märkimisväärse sammu teha, kuid alguses seatud ambitsioonide põhjal lootsin, et jõuame veel kaugemale. Eelkõige protsesside reaalses digitaliseerimises ja ümberkorraldamises. 

Samuti oli mul alguses soov tegeleda rohkem organisatsioonikultuuriga. Hakkasimegi personaliosakonnaga koos aktiivsemalt tegelema ülikooli väärtustega ja proovisime olemasolevaid liikmeskonnale lähemale tuua ja paremini sisustada, kuid need siiski päris elu elama ei hakanudki. Ülikool on väga hajusa struktuuri ja kultuuriga organisatsioon ning nägin, et mõttelaadi muutus vajab siin teistsugust lähenemist kui mõnes teises organisatsioonis. Natuke kurvaks tegi ka kohatine vastandumine üksuste vahel. Ma loodan, et uue arengukava koostamise kaudu on väärtused tulevikus paremini omaks võetud ja koostöö ülikooli eesmärkide täitmisel areneb laiemaks olenemata sellest, kas tegemist on akadeemilise või tugiüksusega. 

Mida eemalt jälgima jääd?

Ülikooli võttis hiljuti vastu väga ambitsioonika arengukava. Sellel on üllad eesmärgid ja mul oleks väga hea meel, kui kasvõi osa nendest saaks päriselt täidetud. Ma usun sellesse ja olen seda meelt, et ambitsioonid peavad alati olema kõrged. Samas nõuab nende täitmine kindlasti suurt pingutust. 

Huviga jälgin ka jätkuvaid digimuutuseid. Vundament on meil paigas, kuid maja tuleb edasi ehitada ning seda tuleb ka pidevalt renoveerida. Sellesse peab panustama pidevalt nii raha kui juhtkonna tähelepanu. 

Sinu ülikoolis olemine ei piirdunud vaid töötamisega, võtsid ette ka õpingud. Miks valisid just digimuutused ettevõttes magistrikava?

Digimuutused olid mu tööülesannete hulgas algusest peale. Selleks, et olla selles valdkonnas tugevam ja pädevam, püüdsin ka ennast järele aidata. Teisalt andis see võimaluse tutvuda praeguse õpetamise köögipoolega. Arvan, et tänapäeval peab inimene end kogu aeg arendama ja täiendama, vastasel juhul pole tegemist isegi mitte paigalseisu, vaid tagasiminekuga.

Oled nüüd TalTechi kahekordne magister. Mille poolest erineb TalTech teistest ülikoolidest ja mida siin enim hindad? 

Tallinna Tehnikaülikool on Eesti üks suurimatest ülikoolidest, mis tähendab, et siin on ka suuremas kontsentratsioonis õppimise võimalusi. Teiseks pean suureks väärtuseks seda, et siin on akadeemiline teadmine ja praktiline tegevus hästi põimunud. See tähendab, et sa ei jää ainult teooriasse kinni, vaid saad neid teadmisi ka praktiliselt katsetada ja juurutada. Rolli mängib ka see, et TalTechi diplom on väärikas mitte ainult Eestis, vaid ka mujal.  

Millised olid sulle tudengina õpingute ajal mälestusväärsemad hetked ja tunded?

Kui on väike paus sisse jäänud, siis on alguses keeruline harjuda igapäevase õppimise protsessiga. Minu õpingud jäid aega, kui pandeemiat veel polnud, kuid juba siis olid meil paljud loengud distantsilt ja internetipõhised. See oli töö kõrvalt õppijale väga hea lahendus, kuigi vahel pidi vaeva nägema, et õhtusel ajal loengut vaadates ekraani ees magama ei jääks.

Aga üks kihvt asi, mida me kursusega tegime ja mis jätkuks ka praegu, kui pandeemiat poleks tulnud, oli üheskoos edasi õppimine. Me käisime üksteisel külas – ettevõtetes, kus on digitaliseerimisega tegeletud. Loodan, et suudame kunagi sellist head praktika jagamist jätkata. Sellist kogemust mul varasematest õpingutest pole. Kuigi tegime seda omal initsiatiivil, oli suur roll ka programmijuhil Kristjan  Rebasel, kes meid alguses suunas, organiseerida aitas ja oli ise kaasas pärast meie kursuse lõpetamistki. 

Millised kogemused ja õppetunnid võtad politseisse kaasa ja plaanid ka rakendada?

Digimaailm ei kao kuhugi ja saadab meid igapäevase elu loomuliku osana kõikjal. Arvan, et olen täna neis küsimustes oluliselt targem kui neli aastat tagasi. Digiteema on valdkond, millega ka politseis edasi tegeleda tuleb – nii tööprotsesside arendamise kui ohtude ennetamise osas. 

Väga oluline kaasavara on ka hulk häid kontakte teadlaste ja teiste ülikooli töötajate seas. Kui tekib sobiv hetk ja võimalus, püüan neid ka politsei tegevuse arendamisesse moel või teisel kaasata.

Võtan kaasa ka kogemuse ja eduloo inimeste arendamisest. Näen täna, et kui anda inimesele võimalus ja vabadus teha kokkulepitud eesmärgi saavutamiseks otsuseid ise ja lubada tal õppida, ennast arendada, siis see annab talle nö teise käigu. See võib kaasa tuua  väga kiire tööalase kompetentsi edenemise. 

Milline oli meeldejäävaim üritus?

Konkurentsitult on esikohal ülikooli juubeliüritused, mis olid väga ambitsioonikalt ja suurejooneliselt korraldatud. Sellele eelnes hulk nö soojendusharjutusi, mis hakkasid juubeliks fooni looma. Mul on siiani meeles, kuidas eelmine rektor, kes oli väga ambitsioonikas ja korralduse osas kohati ka kriitiline, ühel hetkel ütles, et nüüd hakkab juba looma. See oli suur tunnustus korraldajate tiimile. 

Meelde tulevad ka tiimiüritused alguses väga eraldi hoidvate üksuste vahel. Esimesel korral olid inimesed peamiselt gruppides, igaüks oma tiimiga. Mida sündmus edasi, seda rohkem segunemist hakkas toimuma, mida oli tore jälgida. See andis võimaluse inimestel tuttavaks saada ja tööasjad suudeti edaspidi omavahel otse selgeks rääkida. 

Digiteemade kõrval oled panustanud ka TalTechi sportlikku vaimu ja kultuuritöösse.

Tõesti, minu vastutusalasse jäävad ka sport ja kultuur. Kui ma ülikooli tööle tulin, siis oli juba moodustamisel spordinõukogu, mis aitas laiema kaasamise kaudu selgust saada ootustest ja võimalustest. Lõpuks saime vastu võetud ka esimese spordistrateegia. Sellel oli väga oluline roll tegevuste eesmärgistamisel, et hoida inimesi rohkem spordi juures, ühendada ülikooli liikmeskonda ja saada neid kaasa elama meie esindusmeeskondadele.

Mis puudutab ülikooli profimeeskondi, siis võime olla uhked, et meie tiimide tase on väga kõrge, kasvõi näiteks võrkpalli naiskonna viimatised saavutused. Oluline on siinjuures see, et meie sporditiimide liikmed on suures osas meie tudengid. See oli ka üks eesmärke. TalTechi eelis on see, et siin on võimalik teha profitasemel sporti ning samal ajal saada ka kvaliteetne haridus, mis aitab peale sportlaskarjääri toime tulla.

Arenguid toimus ka kultuurivaldkonnas. Erinevalt spordiklubist koondab kultuurikeskus enda alla mitmeid kollektiive, kes kõik on eraldi MTÜd, see muudab koordineerimise mõnevõrra keerulisemaks. Samas saime eelmisel aastal kokku lepitud ka kultuuritegevuste strateegias.

Kultuuritegevus on tehnikaülikoolis alati olnud väga kõrgel tasemel. Praegu tekkinud kombinatsioon tipptasemel nooruslike uute kunstiliste juhtide ning pikaajaliste panustajate vahel on toetanud seda, et kollektiivid on hakanud üha rohkem koos asju tegema. Enam pole küsimus, kas midagi saab teha, vaid kuidas saaks teha. On lisandunud paindlikkust ja katsetamise julgust. Meie kollektiivid on jätkuvalt tipptasemel ja hoolimata keerulisest COVID olukorrast on seda suudetud hoida.

Kas võime sind ülikooli peal veel näha?

Kindlasti! Millest me väga palju ehk rääkinud polegi, on ülikooli kriisijuhtimise süsteemi ülesehitamine. Alustasime ca aasta tagasi ka regulaarseid koostöökohtumisi Põhja prefektuuriga. Loodan tulevikus ka ise aeg-ajalt teisele poole seda lauda jõuda, et arenguid edasi toetada. TalTech on inimeste arvult võrreldav korraliku Eesti linnaga. See on märkimisväärne kogukond, kellega tuleb turvalisuse küsimustes kindlasti suhelda. 

Samuti loodan tulevikus leida koostöövõimalusi näiteks koolituste võtmes, aga ka teadus- ja arendustegevuses. Püüan ikka vahel läbi astuda või muul moel siinsete kolleegidega kontakti hoida. 

Ma  tänan väga kõiki ülikooli kolleege ja eriti enda lähimat tiimi selle võimaluse eest koos tegutseda ja ülikooli arendada – see oli kahtlemata üks vägev kogemus!