Tallinna Tehnikaülikool

Juhid on sageli väga ambitsioonikad, kuid tihti seistakse silmitsi nähtamatute barjääridega, mis võivad teekonnale komistuskive veeretada. Üks nendest on hirm, mis esineb nii ebaõnnestumise kui edu ees. Mõlemad hirmud on juhtimise kontekstis märkimisväärse tähtsusega, kuna võivad oluliselt mõjutada juhi käitumist, otsuseid ja lõppkokkuvõttes ka organisatsiooni tulemuslikkust. Teadlaste sõnul on juhtidel oluline mõista ebaõnnestumise ja õnnestumise hirmu vahet, kuna need võivad panna vältima väljakutseid, inimesi või olukordi ning mõned võivad isegi oma hirmu täielikult eitada, takistades seeläbi neil oma täit potentsiaali saavutamast. Hirmu vältimiseks ja enesekaitseks hakatakse kasutama enesetakistust.

.
Kerdu Lenear

Mis on enesetakistus (self-handicapping)?

Teadlased avastasid enesetakistuse 1978. aastal ja leidsid, et see on alateadlik kaitsemehhanism, kus inimesed kasutavad vabandusi või pingutavad vähem, et vältida läbikukkumist, tehes seda nii oma tegude kui ka sõnadega. Uuringud näitasid, et enesetakistamist on psühholoogias, hariduses ja spordis uuritud põhjalikumalt, aga ärijuhtimises vähem, kuid see võib tervele organisatsioonile kahjulikke tagajärgi tuua. Ebakindel juhtimine võib põhjustada töötajate lahkumist, klientide rahulolematust ja ettevõtte kasumi langust, mis tuleneb usalduse vähenemisest ja meeskonna madalamast motivatsioonist. Ärikeskkonnas võivad stress, ajapuudus ja ressursside nappus põhjustada juhtides enesetakistust, mis piirab nende potentsiaali, nagu madalamate eesmärkide seadmine, vastutusest kõrvale hiilimine ja pingutuse vähendamine, mis võib hõlmata vajalike töötajate arutelude või konfliktide vältimist. See loob keerulise olukorra ja pärsib meeskonnatöö dünaamikat, kuna juhid eelistavad hoida positiivset kuvandit ja näida pädevad, et vältida süüdistusi. Seetõttu rõhutasid teadlased, kui tähtis on juhtidel mõista, kuidas enesetakistus mõjutab nii inimesi kui organisatsioone ja nende enda professionaalset edu.

Mis on ebaõnnestumise ja õnnestumise hirmu erinevus?

Magistritööd kirjutades soovisin alguses mõista, kuidas hirm üleüldse juhtimist mõjutab. Kuna teema ulatus oli lai, nõudis see spetsiifilisema fookuse valikut. Seeläbi jõudsin uuringuteni, mis näitavad, et 80-90% idufirmadest ebaõnnestuvad esimese kolme aasta jooksul, mistõttu on ettevõtjate põhiline hirm ebaõnnestumine. Peamiste põhjustena keskendutakse majanduslikele ja demograafilistele teguritele, kuid psühholoogilistele faktoritele pööratakse vähem rõhku. Ebaõnnestumise hirmul on tugev jõud, mis võib juhtide tegevust pärssida. See paneb juhid kahtlema oma võimetes, edasi lükkama olulisi otsuseid ja vältima riske, mis võiksid viia innovatsiooni ja arenguni. Freudi jäämäe mudel näitab, et hirmu juured ulatuvad sügavale alateadvusesse, mis juhib meid 98%. Seetõttu hakatakse teadmatusest ebaõnnestumise vältimiseks ja oma ebakindluse kaitsmiseks kasutama enesetakistust.

Hirm edu ees võib tunduda vastuolulisena, kuid see on sama reaalne ja mõjukas kui hirm ebaõnnestumise ees. Mõned juhid kardavad edu, sest see toob kaasa täiendavaid kohustusi, ootusi ja isegi kadestamist teistelt. Edu võib tähendada ka muutusi, mis paneb väljuma mugavustsoonist, tekitades hirmu ja ebakindlust tundmatu ees. Enesetakistus edukartuse korral võib panna juhte seadma endale madalamaid eesmärke või vältima otsuseid ja tegevusi, mis võiksid viia suurema edu saavutamiseni.

Kuidas enesetakistused avastada ja see enda kasuks pöörata?

Uuringud näitasid, et Carol Dwecki mõtteviisi teoorial põhinev arenguuskumus aitab vähendada enesetakistust, mistõttu on juhtidel tähtis teada, et inimeste enda võimete nägemine mängib suurt rolli. Magistritöös läbiviidud 16 osalejaga põhjalikus analüüsis selgus, et teadlikkus oma hirmudest ja enesetakistusest ajendatud käitumise avastamine on esimene samm nende ületamise poole.

Juhtidele, kes soovivad oma karjääris edasi liikuda ja oma meeskondadele eeskujuks olla, on hädavajalik avastada neid pärssiv enesetakistus. Selle avastamiseks töötasin ma välja praktilise 5-sammulise strateegia, mis nõuab juhilt valmisolekut endale ausalt “peeglist” otsa vaadata. See strateegia aitab juhtidel näha, mis neid tagasi hoiab. Alustuseks peab paika panema, mida nad tahavad saavutada. Seejärel vaadata üle, millised mõtted eesmärgini jõudmisel neid piiravad. Edasi uurida, kuidas hirm nende tööalaseid otsuseid mõjutab ja analüüsida  olukordi, kus nad ebakindlust tundes tegutsemist väldivad. See samm-sammuline plaan julgustab juhte enesepeegeldusele, et nad saaksid kasvada ja areneda.

Mõistes iseenda alateadlikke hirme ja kuidas juhid seetõttu ennast ise takistavad viib eneseteadlikkuseni. See annab võimaluse teha teisi otsuseid, mis annab uued tulemused. Näiteks, üks magistritöös osalenud ettevõtja avastas intervjuu käigus endas edukartuse. Enesetakistusena oli ta senini leidnud põhjusi suuri projekte mitte vastu võtta, mis aeglustas tema ettevõtte arengut. Pärast seda avastust otsustas ta järgmise suure projekti aktsepteerida ja nüüd on oodata käibe suurenemist kuni 30%.

Lõppkokkuvõttes on juhtimise edukus tihedalt seotud isikliku arenguga. Hirmudele silma vaatamine, nendest õppimine ja arenguuskumuse arendamine võimaldavad juhtidel mitte ainult ületada enesetakistamist, vaid inspireerida seda tegema ka oma meeskondadel.