Ühel koolipäeval kuulsin, et Mereakadeemia otsib purjetamisekspeditsioonile madruseid – see oli võimalus, millest ma ei tahtnud mitte mingi hinna eest ilma jääda! Purjetamine Antarktikas ja ookeanil, eksootilised peatuspaigad ning ekvaatori ületamine – hetked, millest olin unistanud väikesest peale, võiksid ka tegelikult teoks saada. Ma ei muretsenud, et ekspeditsiooni ajal pole mul alati privaatsust, internetti ja muid mugavusi või et vahele tuleb jätta üks kooliaasta. Kui küsiti, kas olen valmis minema, ütlesin pikemalt mõtlemata „jah“. Ja nii ma pakkisingi augustikuu viimasel päeval oma spordikoti minimaalsete asjadega (sest laev ei mahuta ju lõputult) ja lendasin Londonisse, kust algas minu vahetus.

Meresõidu võlu

Alguses laevale minnes olin väga põnevil, sest ei teadnud veel, mis saama hakkab. Esiteks polnud ma varem nii pikalt järjest merel olnud ja reisiärevus oli suur. Ainuke kindel eesmärk oli jõuda jaanuari keskpaigaks Antarktikasse, puutumata mandrile, millest olin seni ainult pilte näinud. Suure ähmiga unustasin asjaolu, et sinna on neli kuud ja tuhandeid meremiile aega. Kui esimene ärevus oli möödunud, kadusid ka maised mured ja tekkis teistsugune ajamõõde. Reisil olles sain aru, kui põnev võib olla navigeerimine tundmatutel meredel ja ookeanidel. Sellist olukorda, et on igav ja rutiinne, ei tulnud kordagi ette. Iga päev tõi midagi uut, olgu selleks laeva vööris mänglevad delfiinid või piltilusad päikeseloojangud. Samuti sai mulle selgeks, et kõige olulisem osa meresõidu juures on laevapere – meeskonnakaaslased, kellele saad alati loota ja kes tulevad rasketel momentidel appi. Põnevust ja huumorit jagus reisi lõpuni ning tagatipuks sain endale sõbrad, kellega koos olles tundsin ennast turvaliselt ja hästi. Meresõit on igaühe jaoks omamoodi meeldejääv ja eriline. Mulle tähendas see põnevust ja ootusärevust tundmatuse ees.

Eredaim mälestus

Üks ekspeditsiooni põnevamaid hetki oli navigeerimine Antarktikas. Kui udust väljailmuvad jäämäed ja vaala sabad kõrvale jätta, meenubki reisi üks keerulisemaid manöövreid. Saime ühest teadusjaamast koordinaadid pidavaks ankrupaigaks, kus paar päeva tormivarjus veeta. Antarktikas ei ole igasugune ankrupaik hea, sest liustikelt pidevalt lahti kukkuvad jäämäed kanduvad hoovuste ja tuule mõjul kiiresti edasi, kuni nad ühte kohta kokku surutakse. Nii et parem on alati „kohalike“ inimeste soovitusi kuulda võtta. Nii soovitatigi meile üht väikest lahte kahe liustiku vahel, kus oleks turvaline seista. Kui olime jõudnud selle lahe sissesõidu juurde, näitas kajalood kolme meetrit, mida meie laeva jaoks oli liiga vähe. Kuigi laeva süvis oli 2,8 meetrit, siis edasi sõita oleks olnud liiga riskantne ja oleksime võinud kiilu lõhkuda. Otsustasime julla vette lasta ja uurida, miks seal nii madal on. Kaardi peal on süvist küll, kuid edasist kaarti lahte sissesõiduks enam polnud, sest selle koha peal näitas kaart liustikku. Jullaga mõnikümmend minutit lahte kaardistanud jääpiloot Jaanus Hannes tegi selgeks, et sissesõiduava on originaalsest kohast muutunud. Ilmselt oli liustiku küljest lahti kukkunud jäämägi muutnud merepõhja nii, et lükanud varasema avause kinni ja teisest kohast jälle lahti teinud. Sellest uuest avast sissesõitmine oli täpne nagu kirurgitöö. Mõlemast pardast oli vaba ruumi kaks meetrit ja tavaliselt jäämurdja peal kaptenina töötav Indrek Kivi navigeeris tasasel käigul edasi. Minul oli küll vööris seda vaadates kõhe tunne – mõlemal pool laeva kivid, samal ajal aga kiilu all üle kümne meetri vett. Kivid olid peaaegu käega katsutavad, aga meie õnneks oli kanal piisavalt lai ja nii saimegi põhja puudutamata sealt läbi. Hiljem, mõõna ajal vaatasime seda lahte hoopis uue pilguga ja kui madalad kohad kuivale ilmusid, imestasime oma navigeerimise täpsust.

Nüüd, kus minu senise elu pikim merereis on seljataga, võin kinnitada, et tegin kaks õiget otsust – esiteks asuda õppima Eesti Mereakadeemiasse ja teiseks võtta õppetööst maksimum. Tänu ülikoolile on täitunud minu unistus ekvaatori meritsi ületamisest. Lisaks olen saanud ideid uuteks väljakutseteks, mis on omakorda mind inspireerinud rohkem ja eesmärgipärasemalt õppima.