Akadeemik Jüri Engelbrecht in loodusteaduskonna küberneetika instituudi tahkisemehaanika labori konsultant ja emeriitprofessor.
 
Asusin Tehnikaülikooli (toona TPI-sse) tööle 1960. aastal 4. kursuse üliõpilasena ning mu esimene töökoht oli tollase ehituskonstruktsioonide kateedri laborant. Pärast TPI lõpetamist 1962. aastal olin aasta tööl ühes projektorganisatsioonis ja 1963. a tulin tagasi ehituskonstruktsioonide kateedrisse. Aastatel 1964–1967 olin doktorantuuris (tollases aspirantuuris). Kaitsesin kandidaadikraadi (PhD) 1968. a ning alates aastast 1969 asusin tööle küberneetika instituuti, mille hingekirjas olen tänaseni. 

Olen õpetanud nii traditsioonilisi kursusi (matemaatika, teoreetiline mehaanika) kui ka rakendusfüüsika erialale loodud spetsiifilisi aineid (mittelineaarne dünaamika, matemaatiline modelleerimine, biomehaanika). Mu teadustegevus algas ehituskonstruktsioonide teooria uuringutega (PhD), jätkus mittelineaarse dünaamika alaste uuringutega (DSc 1981. a) ja haaravad praegu matemaatilise füüsika mittelineaarseid probleeme ja komplekssüsteeme. 

Olen seotud Eesti Teaduste Akadeemiaga alates 1990. aastast ja akadeemia kaudu palju aastaid ka Eesti teaduspoliitikaga. Samuti olen paljude aastate jooksul olnud tegev Euroopa Teaduste Akadeemiate Assotsiatsioonis (ALLEA) ning Euroopa teaduspoliitikas (sh Euroopa Teadusnõukogu (ERC) loomine). Kodustes tegemistes oli oluline mittelineaarsete protsesside analüüsi keskuse (CENS) loomine ja juhtimine (1999–2015) küberneetika insti¬tuudis, mis on kahel korral pälvinud Eesti teaduse tippkeskuse nimetuse. Olen lühemat või pikemat aega töötanud ka mitmes Euroopa ülikoolis (Prahas, Cambridge'is, Aachenis, Pariisi 6ndas jm).

Mul on hea meel, et olen töötanud ehituskonstruktsioonide kateedris, kus olid suurepärased õppejõud (Heinrich Laul, Valdek Kulbach, Enno Soonurm jt), ning küberneetika instituudis, mille asutas Nikolai Alumäe. Teadustöö atmosfäär mõlemas nimetatud institutsioonis oli suurepärane. Kuidas on lugu tänases Tehnikaülikoolis, pole lühiartikli teema, vajades pikemat analüüsi. Tänases rabedas maailmas annavad tooni hetkehuvid ning konkurents, mis teinekord kipuvad varjutama teadustööd. Üks oluline tähelepanek ütleb, et edukal ülikoolil peab olema tugev teadusprorektor.

Mu uuringute tulemused on kirjas avaldatud teadusartiklites ja monograafiates, mis peamiselt on publitseeritud inglise keeles (kirjastused Pitman, Kluwer, Springer jt). Eesti keeles on ilmunud paar mittelineaarse dünaamika õpikut ja hulgaliselt esseistlikke ning teadust populariseerivaid kirjutisi. Hea meel on ka mitmest endisest doktorandist, kes edukalt tegutsevad nii Eestis kui ka väljaspool Eestit. 

Õpetamisest veel niipalju, et osalesin rakendusfüüsika eriala algatamises Tallinna Tehnikaülikoolis. Kui aastal 2017 saime kokku selle eriala esimese lennuga tähistamaks 25 aasta möödumist lõpetamisest, siis oli see omamoodi tähtsündmus kõigile, nii tollastele tudengitele kui ka nende õppejõududele. 

Väärtustan oma kolleegide kogukonda, mis moodustab „nähtamatu kolledži“. Selle rahvusvahelise kogukonna tulemusi ilmestavad näiteks kaks artiklite kogumikku teemal „Applied Wave Mathematics“ (2009; 2019), mille andis välja kirjastus Springer. Mul on hea meel, et koos paari noorema kolleegiga jätkan teadustööd ning koos nendega mõne aasta eest ilmunud monograafia ootab juba täiendamist. Nagu ikka, on laual olev probleem kõige huvitavam – see käsitleb närvisignaalide ansambli modelleerimist, tuginedes komplekssüsteemide kontseptsioonile. 

Vivat academia!

Artikkel ilmus Mente et Manu erinumbris, mis oli pühendatud just Honor Universitatis tunnustuse saajatele.