Jüri Riives on inseneriteaduskonna mehaanika ja tööstustehnika instituudi vanemteadur ja emeriitprofessor.

Kuidas jõudsite Tallinna Tehnikaülikooli tööle?

Keskkooli lõpetades polnud mul mingisugust aimu, mida ma tahaks teha. Olen seikleja tüüp, mängisin professionaalsel tasemel tennist ja reisisin palju. Isa oli mul tööl siin tehnika masinaelementide kateedris ja soovitas tulla Tehnikaülikooli. Kuna mul olid toredad klassikaaslased, võtsin kolm sõpra ka kaasa. 

Tulime masinaehituse teaduskonda alguses erialast väga palju teadmata. Kuid mulle hakkas siin kohe meeldima. Arvan, et väga palju tulenes õppejõududest – akadeemik Arnold Humal, Leo Valdmaa. Kui keskkoolis lasin liugu nii palju kui sain, siis siin vist juba esimese semestri lõpetasin kõik viitega. Ema oli kodus minestamise äärel. 

Lõpetasin pingereas teisena, Ahto Kalja oli esimene. Sain väga hästi läbi Aleksei Hõbemäega, kes oli Pirita instituudi direktor ja see instituut tegi sellel ajal väga palju koostööd ettevõtetega. Minule see värk meeldis, aga pingerea alusel valiti Piritale Ahto ja mina pidin kolm aastat siin olema. 

Esimene ametikoht ülikoolis oli assistent, aga juba neljandast kursusest olin noorte teadlaste nõukogu esimees siin ülikoolis. Orgunnija nagu ma olen, tegin päris palju konverentse, mis ei olnud üldse ette nähtud, igasugu seminare, ettevõtetega kohtumisi. 

Siis tuli vanemõpetaja koht. Saime päris hästi läbi hiljuti lahkunud akadeemik Rein Küttneriga, ta oli mulle nagu mentoriks, kirjutasime koos artikleid … Siis tulin aspirantuuri. Väitekiri sai valmis, aga kaitsma pidin seda Moskvas, Eestis ei olnud võimalusi sel teemal kaitsta (programmi juhtimise tööpinkide ratsionaalne kasutamine tööstuses). Rein Küttneriga aspirantuuri ajal kirjutatud artiklitest oli seal tõesti kasu. Venemaal armastatakse valemeid väga ja mul oli üks suur plakat maatrikseid täis, seletasin ilusti juurde ja leiti, et see on tõesti huvitav lähenemine, seda peaks ju suurtele tööpingi ehituse ettevõtjatele pakkuma. 

Suhteliselt ruttu sain ka ametlikult dotsendi kutse ja edasi professoriks ning alates 1984 saigi mu üheks põhiliiniks robootika. Kui mind kutsuti Stuttgarti ülikooli, vaatasin seal suu ammuli ringi ja tahtsin paremini aru saada, sealsete inimestega tööstusrobootikast rääkida. Hakkasin saksa robootikaajakirju lugema, 4–5 kuuga tegin endale selgeks tööstusrobootika, kõik robotite ehitused ja ajamid ja juhtimissüsteemid ja nullpunktide määramised jne. 

Mul olid head kontaktid ka Dresdeni ülikoolist ja meil tekkis koostöö kahe tõsise teadusasutusega Venemaal. Ülikoolis tekkis ka väga hea koostöö Budapesti Tehnikaülikooliga. Meil oli isegi üliõpilasmaleva rühmade vahetus, kuni Eestis hakkasid taasiseseisvumise tuuled kõvasti puhuma.

Kui meie kuulutasime end taas iseseisvaks, olid ungarlased ja sakslased pabinas. Sakslased olid kohe nii pabinas, et ütlesid mulle päris konkreetselt, et ärme poliitikast üldse räägi. Ja kuidagi läks nii, et need hästi jõudsalt arenenud kontaktid kukkusid maha ja nii olime siis üheksakümnendates.

Mina olen teoreetik ainult nii palju, kui peab olema, mitte grammigi rohkem. Ma olen ikka selgelt praktik ja meil oli vaja mitte neid suuri teoreetilisi süsteeme, vaid hästi paindlikult käsitletavaid praktilisi raalprojekteerimise süsteeme. Lõin selleks oma väikese rühma. Tahtsin tuua kokku kaks enda „teaduslast“: raalprojekteerimise ja robootika. 

Eesti kroon oli just tulnud ja meil siin oli ikka väga raske aeg. Tegime kõike puhtast entusiasmist. Tehnikaülikoolis oli noori vihaseid inimesi. Juhendasin nende diplomitöid, aga nad läksid ikkagi ära, noored tahavad ju natuke raha ka saada. Mina kui vana känd jäin veel natukeseks istuma, aga siis vaatasin, et kateedri juhataja tööd ma küll ei taha. Eesti Talleks erastati, olime sinna pinke programmeerinud ja kui tehti ettepanek Talleksit juhtida, oli eesmärk innovatsiooni praktiliselt realiseerida. Leppisime direktoraadiga kokku, et loenguid võin edasi lugeda, aga kateedrit ma küll juhtida ei saa. 

Poole sajandi jooksul on ülikoolil olnud hulk rektoreid ja reforme. Milline ajastu on olnud kõige ilusam?

Ma arvan, et ülikool on kõikidest rektoritest võitnud. Kui rääkida personaalselt, siis mul tuleb kohe meelde Boris Tamm, kes oli küberneetika Eestisse tooja ja tegeles raalprojekteerimise süsteemidega. Andres Keevallikuga toimetasime samuti mingil perioodil väga palju koos ja temast oli suur tugi. 

Ma tahtsin ja võtsin päris suure riski, et tuua Eestisse üks tollane maailma moodsamaid paindtootmissüsteeme. Aga see oli kallis asi ja vajas insenerlikku tuge. Tahtsime väga, et seal oleks ka riigi tugi juures ja ajasime neid asju Keevallikuga koos. Teinekord ka lihtsalt istusime ja rääkisime juttu, arutasime maailma elu ja edendasime innovatsiooni. Ühtegi korda ei olnud sellist tunnet, et keegi vaatab kella, et noh, millal sa nüüd uttu tõmbad, või ütleks, et mul on 10 minutit aega, räägi ruttu oma jutud ära. Ma väga hindan, kui inimene eraldab aega. 

Ja siis Tiit Land, sest ma olen ju alati omakasupüüdlik inimene. Hea on temaga koostööd teha ja asju arutada, kui on ühiseid arusaamu ja nägemusi. Tiit Landiga on meil AIRE. Ma olen AIRE juhtkomitee liige ja püüdnud arendada, nõu anda, vahetult kaasa lüüa. 

Mida ülikoolis töötamine on teile andnud?

Ülikoolis võib väga mitut moodi töötada. Võid olla keskpärane paduteadlane, kes produtseerib artikli ja paneb selle sügavale sahtlisse. Aga kui tahad, annab ülikool tohutult võimalusi – kontakte, fooni, tuntust ja rahvusvahelist liikumist. Ka ülikoolil on sellest kasu, kui teda esindavad silmapaistvad inimesed. Ülikoolis on mul lausa sõprade tugivõrgustik. 

Aga vahepeal peaks tegelema millegi täiesti teistsugusega kui ülikool, mind on see väga palju õpetanud ja avardanud. 

Millised on suurimad õnnestumised, mille üle olete uhke?

Minul on need haruldased teadmised, mida ilmselt siit ei saa, sest meie suured ettevõtted ei tegelegi nende asjadega. Vahel teed kusagil ettekande ja läheb kaks aastat, kui laekub meilboksi kiri, et kuule, millal sul aega on, räägime. 

Üks ettevõte, kellel on tehased Poolas ja USA-s, kutsub mind tehaseid vaatama ja arutama järgmisi suuri plaane automatiseerimise, digitaliseerimise, robotiseerimise osas ja mis see umbes maksma võiks minna. 

Millega hoiate oma tööindu ja positiivsust?

Olen endale kogu aeg öelnud, et kui mul tekib natukenegi selline tunne, et ma ei viitsi, siis takerduma jääda ei taha. Mul on sellega erakordselt vedanud, et saan teha neid asju, mis mind tõesti köidavad.

… ja kuidas tasakaalupunkti töö ja vaba aja vahel?

Mind kutsutakse ja käin regulaarselt Maailma Majandusfoorumil. Sel aastal otsisid tähtsad ninad, poliitikud ja suurfirmad seal tasakaalupunkti. Kaks päeva muud ei räägitud kui tasakaalupunktist, aga üles ei leitud. Ei ole minul ka häbi tunnistada, kui mina oma tasakaalupunkti ei leia. 

Mis on ülikoolis head, mis on teid siin nii kaua hoidnud?

Eks maja aura on see, mis tekitab selle tunde, et siin on hea olla. 

Artikkel ilmus Mente et Manu erinumbris, mis oli pühendatud just Honor Universitatis tunnustuse saajatele.