Eriala, mille lõpetasin, kandis pikka ja keerulist nime – majandusliku Informatsiooni mehhaniseeritud töötlemise organiseerimine ehk tänases mõistes programmeerimine.

Õppima minnes ei teadnud ma praktiliselt üldse, mis asi see programmeerimine selline on, ja ma ei teadnud, kelleks saada tahan. Teadsin vaid, et ei taha saada juristiks, arstiks, õpetajaks või teadlaseks, mis olid ja on üldjuhul kuldmedaliga lõpetaja jaoks automaatsed valikud.

Lõpetasin Viljandis Jakobsoni- nimelise 1. Keskkooli matemaatika- füüsika eriklassi ja kuna reaalained mulle väga meeldisid, soovisin, et eriala peaks olema ka tulevikus nendega seotud. Personaalarvuteid tol ajal peaaegu polnudki. Esimesed tööd ülikoolis said tehtud võimlasuuruste arvutiterminalide taga – seadmed olid hiiglaslikud ning vajasid jahutamiseks palju õhku. Kui õues oli liiga kuum, need ei töötanud ja suure külmaga samuti mitte. Mäletan ühte kursusetööd, mille kirjutasin käsitsi binaarkoodis ehk lehekülgede kaupa lihtsalt nulle ja ühtesid. Programm tuli aga ära teha ning töö ära kaitsta. Sain hakkama.

Minu diplomitöö juhendajaks oli Leo Võhandu, üks legendaarsemaid professoreid ja õppejõude läbi aegade. Ta ütles mulle, et Kai, ära tee midagi igavat, ning uuris, mis mu hobid on ja mida teha meeldib. Ütlesin, et nooremana armastasin kudumist, ning selle ajendil valmistasingi programmi, mis asus automaatselt mustreid looma – see võttis arvesse kudumises ette tulevad piirangud ning lõi mustreid, mis olid ka kootavad.

Eksamikomisjonil oli mulle ainult kaks küsimust: mis on kudumise ja heegeldamise vahe ning kas ühe ruumis oleva naise kampsun on kootud või heegeldatud.

Põnevam aeg minu elus saabus vahetult pärast ülikooli. Oli aasta 1991 ning kooli poolt ametipostidele enam ei suunatud – koht tuli ise leida. Minule sattus töö täiesti juhuslikult, kui üks õppejõud mu poole pöördus ning oma Viimsi vallavalitsuses töötavast tuttavast rääkis, kes enda kollektiivi noort, tehnikat valdavat inimest otsis. Viimsi oli oma sõprusvallalt tolle aja kohta ultramodernse tehnikapargi saanud – faksi, koopiamasina, arvuti ja printeri, kuid teadmisi, kuidas neid kasutada, polnud. Mulle tundus see huvitav ja samas oli tore olla ühe ettevõtte kõige IT-teadlikum inimene.

Seal töötamise aega jäi Eesti Vabariigi sünd, rahavahetus. Valmis ka valla esimene andmebaas, mille järgi inimestele maid tagastama asuti. Kõik need nimekirjad sain mina andmebaasi põhjal koostada ja kogu protsess oli tõeliselt huvitav ja meeldejääv.

Suurim erinevus tollases ja tänases üliõpilaselus on vastutuses. Kui mina õppisin, siis keskkoolil ja ülikoolil funktsionaalses pooles suurt erinevust polnud, olid kindlad ained ja tunniplaanid. Täna on noorel endal vastutus ja ta saab ise suuresti mõjutada, kuidas haridustee kulgeb. Täiskasvanuks saamine toimub varem.

Käin vahel koeraga ülikooli juures jalutamas. Valminud on moodne linnak, mida minu ajaga võrrelda ei saa. Siis nõudis ainuüksi ühiselamu kööki või pesuruumi minek eneseületust. Et tollased tingimused olid, nagu olid, sai palju väljas ringi liigutud. Meie käisime päris tihti legendaarses Kännu Kukes. Ükskõik, millal me sinna ka ei läinud, alati oli seal kellegi pulm ja bänd esinemas. Väga lõbusad mälestused!

Minu ajal olid ka ülikooli õppehooned mööda linna laiali. Meie veetsime palju aega Kopli poolsaare tipus asuvas hoones. Vanad olijad õpetasid, et sinna sõites tuleb tekkel pähe panna, sest siis teavad trollis olevad memmed sind lõpp-peatuses üles äratada. See oli vahva vaikiv kokkulepe, mis tõesti toimis.

Kullaga ma ei lõpetanud ja ka eksamil jäin korra spikerdamisega vahele. Mäletan, et ühe arvestuse saime kogu grupiga ilma eksamita tehtud. Ütlesime õppejõule naljaga pooleks, et äkki paneks ta meile hinded niisama välja. Ta ütles, et temagi poolest – ta tunneb meid hästi ja kui me tema pandud hindega rahule jääme, siis olgu. Olime nõus.

KUULAKE SÜDAME HÄÄLT

Tänastel noortel soovitaksin vältida standardseid valikuid ning välistel teguritel ei tohi enda valikuid lasta mõjutada. Tuleks aru saada, mida süda päriselt ihaldab, ja liikuda selles suunas. Kõige õnnelikumad inimesed on need, kes teenivad igapäevaselt raha valdkonnas, mis endale väga meeldib. Ameteid, mida õppida, on palju.

Kui on aga juba õppima mindud ning leitakse, et see pole ikka päris see, siis minu soovitus on enne mitte pooleli jätta, kui uus valik on tehtud. Näen palju nooremas keskeas inimesi, kes on praegu väga õnnetud, et nad lasid elul liiga kiiresti peale tulla ning õpingud pooleli jäid. Täiskasvanuna ja pere kõrvalt on õppimise jätkamine juba kordades keerulisem. On täiesti okei asju proovida, ümber mõelda, kuid lihtsalt hängima jääda ning oodata, mis elu toob, ma ei soovita. Raha jõuab teenida kogu elu, kuid endale sobiv eriala tuleks omandada siis, kui selleks on õige aeg.

Kui noor lähtub valikuid tehes südamest, siis ülikool ja riik peaksid asjale teadlikumalt lähenema. Rohkem tuleks vaadata ette, näha, milliseid inimesi ja spetsialiste meil tulevikus vaja läheb. Need, kes täna kooli lähevad, hakkavad ju reaalselt midagi tootma ja tegema. Suunata ning propageerida tuleks erialasid, mida on ühiskonnas päriselt vaja. Nii väldime üheülbalise hariduse ületootmist.