Miks otsustasid doktorantuuri astuda?

Huvi okeanograafia vastu kujunes bakalaureuseõpingute lõpus, mil tegin lõputöö autonoomsest allveeliugurist (glider). See oli siis veel üsna uudne mõõteseade, Eestis ainuke – läksin magistriõppesse. Magistriõppes hakkasin tegelema erinevate andmetöötlusprogrammidega, süvenesin enam merefüüsikasse ning osalesin ka juba glideri-teemalistel konverentsidel. See valdkond meeldis mulle. Doktorantuuri astumine oli loomulik samm.

Millega doktorantuuris tegeled?
Peamiselt tegelen glideri andmete töötluse, missioonide ettevalmistamise ja nende läbiviimisega. Tavaliselt teeme eri projektide raames aastas kaks glideri missiooni, mis kestavad ühe kuu. Kuigi robot tegutseb merel ise, tuleb sel ajal 24/7 valmist olla ootamatusteks. Näiteks tormi korral võivad tugevad hoovused raskendada glideri liikumist, mistõttu on mõistlik trajektoori muuta. Seadmega oleme ühenduses läbi satelliitside, mis võimaldab samas näha, kas kõik toimib nii nagu peab. Lisaks, käin vahel abiks merel välitöödel (mereseire). Doktorantuuris tuleb tegeleda teadusartiklite kirjutamisega, saab õpetamise ja juhendamise kogemuse. 

Mis on seni olnud doktorantuuris kõige toredam ning millised väljakutseid on ette tulnud?
Mul on võimalus olnud panustada üsna palju oma valdkonna populariseerimisse. Sain toreda kogemuse võrra rikkamaks osaledes Eesti Meremuuseumi näituse „Läänemeri maailmameres“ kureerimises ning sellega seoses koostatud raamatu „Veealuse maailma õhtuõpik“ kirjutamises. Mõlemad käsitlesid Läänemerd eri teaduste kontekstis ning mina panustasin merefüüsika osa sisu loomisesse. See oli üsna ainulaadne võimalus. Väljakutseteks on doktorantuuris kindlasti eelkõige pingelised perioodid. Sel ajal ei tohi ära unustada, et olla produktiivne, tuleb mõttel piisavalt puhasta lasta. Minu jaoks on seetõttu olulisel kohal sport ja tegevused vabas õhus.

Kuidas doktoriõpingud on võimaldanud panustada uurimisteema valdkonda?
Tänu matemaatilisele modelleerimisele ja kaugseirele on hakatud ookeani dünaamikat üha paremini mõistma. Tänu järjest suuremale täpsusastmele on selgunud, kui mitmekesine on nn mesomastaabist väiksema ulatusega liikumiste muster. Ülitäpsetes mudeltulemustes ja kõrglahutusega satelliidipiltidel on näha nn submesomastaapsete protsessidega seotud keerised, spiraalsed ja triibulised struktuurid. Nende uurimises hakati tegema aga edusamme alles siis, kui tekkisid vastavaid aja- ja ruumimastaape lahutavad mõõtmistehnoloogiad, nt gliderid. Minu uurimisteema ongi seotud nn submesomastaapsete liikumistega meres. Satelliidipiltidelt näeme vaid mere pinnakihti, kuid glideriga seda, mis toimub veesambas. Meil on õnnestunud mõõdistada submesomastaapsete intrusioonide dünaamikat ja nende segunemist. Seda ei ole Läänemeres varem tehtud.

Milliseid nõuandeid annaksite neile, kes kaaluvad doktorantuuri astumist?
Doktorantuuri peaks suhtuma nii nagu teistessegi töökohtadesse, kuid endalt tuleks küsida, kas ma olen võimeline iseseisvalt töötama ning kuidas saan ma hakkama pingeliste perioodidega. Ma arvan, et doktorantuuris on edukad need, keda valitud valdkond päriselt huvitab. Igaühele ei sobi pikalt ühe teemaga tegelemine.

Kuhu edasi?
Kindlasti on huvi jätkata samas valdkonnas (meri). Karjääri mõistes tasub kindlasti mõelda võimalusele täiendada end paar aastat välismaal.