Kuidas teed tavaliselt oma ostuotsused, mida osta, kust osta, kas uuena või kasutatuna ja kas tegelikult on üldse vaja osta?

Ostan tarbekaupu, sh riideid üsna harva. Mõtlen, et kas on ikka vaja. Viimased uued teksapüksid ostsin endale üle kümne aasta tagasi Brnost. See ei tähenda, et ma välimusest ei hooliks, aga mäletan juba lapsepõlvest, et ma ei tahtnud uhkete uute riiete või asjadega silma paista. Pigem nautisin, kui hinnati seda, et mu asjad olid omapärased või vastupidavad. Sel ajal ei rääkinud keegi muidugi rohelisest eluviisist – oli nõukogude aeg, mil kõike oli niigi vähe.

Kuid vähemalt viimased kümme aastat olen teadlikult vähem tarbinud. Iga kord lõikab südamest läbi, kui näen, kui kergesti uusi korras asju ära visatakse või ka toitu raisatakse. Kui kaubanduskeskustes näen neid tühja-tähja hunnikuid, millest enamik on plastikust või kilesse pakendatud, on lausa füüsiliselt halb tunne.

Ka kodumasinaid on meil kodus vähe – ainult need, mida tõesti vaja on. Ei tahaks tegelikult ka mobiiltelefoni välja vahetada, sest miks ei võiks üks ja sama telefon olla kasutuses kümme või kakskümmend aastat? Kahjuks ei lase vanad mobiilid vajalikke uuendusi teha või jääb mahtu väheks. Kui ma ei teeks kommunikatsioonitööd, mis nõuab häid ja kiireid ühendusi, oleksin vist veel rohelisem ja vähenõudlikum – ja ilmselt teiste silmis veidram ja vanamoodsam.

Mida oled võitnud tänu sellele, et mõtled oma ostuotsused põhjalikult läbi?

Mu südametunnistus on puhtam. Teisi ju muuta ei saa, ainult ennast.

Kui käisin aastakümneid tagasi esimest (ja viimast) korda Aasias, ahnitsesin seal kokku suure kuhja CD-sid, mis meil maksid sel ajal hingehinda, seal aga vaid mõne krooni. Aga kui nägin seal kõiki neid prügimägesid ja -jõgesid, teisalt jälle maast laeni odavat träni täis kauplusi, sain šoki ja mõistsin, et asjalood on maailmas halvasti. Sel ajal unistasime Eestis alles Euroopa Liitu pääsemisest ja rikkamaks saamisest.

Kuna valin kaua, mida ostan, siis paljud minu mööbli- ja riideesemed peavad kaua vastu ja on ka silmale ilusad. Näiteks minu vihmavari on vähemalt 60-aastane ja mitut inimest teeninud, igal pool käinud ja palju näinud, kuid siiani töökorras. Ilmselt on tehtud heast materjalist ja ka disain on kena – tänaste vihmavarjutehaste hirm!

Paljud inimesed tunnevad ostlemisest ja uutest asjadest lihtsalt rõõmu. Kuidas see sind ei meelita?

Ma ei ole kunagi suur ostja olnud. Asjade asemel teevad mulle rõõmu elamused, kogemused, saavutused. Ahnuse tunnet olen vahel kogenud metsas marju korjates, kui ei taha kuidagi lõpetada, sest kogu pohlamets punetab! Ilmselt tekib ostuhoolikutel sama tunne kaubanduskeskuses.

Anna üks hea soovitus, kuhu poole joosta, kui tuleb tahtmine osta mõni uus (ja võibolla kasutu) asi.

Kui muu ei aita, siis soovitaks enne nädalavahetuse kaubandustuuri vaadata dokumentaalfilme prügist ja reostusest, ületootmisest või looduse hävimisest. Või arvutada, kui palju ressursse kulub isegi tühiste-odavate asjade valmistamiseks, mille me kohe ära viskame.

Kord nägime ühel tööreisil uhke restorani tualettruumis sadu rulli keeratud lõhnastatud käterätte. Imeline oli vaadata, aga siis jõudis kohale, et iga froteerätik läheb pärast ühte kasutamist pessu, mis nõuab ei tea mitme inimese ja masina tööd + pesuvahendeid. Seda ajal, mil hotellidesse on tekkinud sildid, mis paluvad vähem rätikuid vahetada. Ja nii me ei kasutanudki neid ilusaid rätikesi, vaid lehvitasime talupoeglikul viisil käed kuivaks või kuivatasime pükstesse. Igatahes kogesin, et inimesi, keda see raiskamine mingi hetkelise naudingu või välise sära nimel häirib, tekib juurde.

Ole nagu Kaire!

Mõõda enda eluviisi kestlikkust eluviisitestiga siin.

Kuidas anda oma panus keskkonnajalajälje vähendamisse, loe Tehnikaülikooli rohejuhisest ja Riigikantselei rohekäitumise tööriistakastist.