Juhuu, see on läbi! Algkool, põhikool, gümnaasium, bakalaureus, võib-olla isegi magister või rakenduskõrgharidus… See rodu ei näinud kunagi lõppevat. Siiski-siiski, nüüd on kõik! Hüvasti, matemaatika alused ning mikro- ja makroökonoomika, ei kunagi enam! Samas on natuke kahju ka. Tudengipeod olid ägedad. Mõned tunnid olid täiega huvitavad ja rühmatöökaaslastega sai palju naerdud.
Kaisa Orgusaar, Tallinna Tehnikaülikooli vilistlane, ProProteini asutaja | Foto: erakogu
Oot, kuidas oleks, kui teeks veel magistrantuuri, doktorantuuri ja postdoc’i? Nüüd, kui rohkem aega, võiks ju väikelaevajuhi paberid teha, viimaks ometi on aega klaverit õppida ja hispaania keele kursusele minna. Kui ärinduse baka juurde teha, siis oleks palk kõrgem ja… See tunne, et nüüd ei pea enam õppima, osutus vist petlikuks.
Ära väsi kunagi õppimast. Maailmas on tohutult palju huvitavat, mida iga päev avastada. Jah, võta praegu see kamaluga väljateenitud paus ja naudi Eestimaa suve. Nagu ütleb L´Oreal: „Sest oled seda väärt!“ Kuid peagi avastad, et õppimine ei ole lihtsalt kool, see on elukestev protsess.
Eriala sinu lõputunnistusel ei määra, kes sinust saab. „Kuidas nii? Ma ju valisin selle eriala, sest see kõlas nii hästi!“, mõtled. Jah, aga tegelikkuses omandasid sa ülikoolis palju enam kui vaid „selle eriala“. See tunnistus näitab, et õppisid üht koma teist teoreetilist ja praktilist, millest enamuse oled tänaseks juba unustanud. Kuid see näitab ka seda, et oled tugev, järjekindel isiksus, kes suudab aastate kaupa eesmärgi nimel pingutada. Oled keskmisest nupukam ja laia silmaringiga. Omad sõpruskonda erinevatelt erialadelt. Neid tutvusi läheb sul veel vaja. Läksid vaid eriala omandama, kuid võitsid palju enam.
Mina suhtusin ülikooli kui varianti B ja esitasin avalduse sisseastumiseks kell 15.59. Taotlusi võeti vastu kuni 16.00. Olin pettunud, et see tagavaravariant käiku läks. Aga milline kogemus see oli! Tagantjärele mõeldes olen ülitänulik, et ükski modelliagentuur mind välismaale tööle ei tahtnud. Ülikool oli täpipealt see, kus pidin olema, ja ilma selle kogemuseta oleksid väga paljud uksed avanemata jäänud.
Näpus paber, mis tunnistas minu keemiaalaseid teadmisi, asutasin biotehnoloogiaalase ettevõtte, omades nullilähedasi teadmisi ettevõtlusest. Tänaseks oleme tegutsenud poolteist aastat ja omandanud sisekaemusi kümnete maailma suurimate toidutootjate tagatubadest. Kui keegi oleks mulle kaks aastat tagasi tulevikku ennustanud, siis oleksin uskunud. Endasse tuleb ikka uskuda.
Võib-olla on sul juba kindel siht silme ees, aga expect the unexpected. Elu läheb ikka omasoodu, planeeri palju tahad. Ja vahest on see isegi palju toredam, luba elul end üllatada! Mõnikord pakub elu ootamatuid võimalusi. Kui mõni selline hea võimalus sülle kukub, aga sa ei tea, kuidas seda vastu võtta, siis ütle ikka „jah“ ja pärast uuri välja.
Viimased aastad on sinu teele palju takistusi veeretanud. COVID-i, virtuaalsete loengute, ärajäänud praktikumide ja ebakindluse kiuste oled sa praegu siin. Just siis, kui kõik hakkas taas normaalne näima, saabus uus kriis ida poolt. Venemaa näitas meile, et see ilus roosa mull, milles kasvanud oleme, oli kõigest illusioon. Pärast 23. veebruari ei ole meie maailm enam endine, kuigi vihjeid selle kohta on ajaloost antud juba aastakümnete kaupa. Saame karta vaid seda, milleks me ei oska valmis olla. Seega, ära mässi end järjekordsesse vatitekki, vaid ole ärkvel ja mõtle kaasa.
Kõigi nende kriiside valguses soovin juhtida tähelepanu vaimse tervise hoidmisele. See on, ma rõhutan, ülioluline. Mina põlesin magistriaastatel läbi ja see õpetas mulle väga palju. Nimelt seda, et enda vastu tuleb leebe olla. Elust tuleb rõõmu tunda. Alati on keegi kusagil parem ja võimekam. Las olla! Tuleb pingutada, aga pingutusele peab järgnema lõdvestus. Kui mõtled, et seekord jätan puhkuse vahele, siis varsti enam pingutada ei saagi – tervis on kutu ja ongi kõik. Eestlastel on kombeks jube palju tööd teha. Enamik mu sõpru on hilisõhtuteni tööl ja nädalavahetuseti ka. Oskus aeg maha võtta ja olla eluterve boheemlane on hindamatu tähtsusega. Pea meeles, elu ei ole sprint, vaid maraton.
Mul ei olnud plaanis ettevõtjaks saada. Tahtsin lihtsalt oma idee proovile panna. Aga etskae – see muudkui pääses igasugustesse programmidesse ja pälvis heakskiitu. Ühes äriinkubaatoris pakuti arendustegevuseks raha ja et see vastu võtta, pidin ettevõtte asutama. Hirm oli. Ma ei oska ju. Raudselt rikun kogemata mõnda seadust ja järgmisel kuul loete uudistest, kuidas olen maksupettusega hakkama saanud. Aga „ei“ ei saanud ka öelda. Lumepall läks veerema ja siin me nüüd oleme. Pidin oma keemiaharidusega valmis saama kodulehe, mõistma töötajate psühholoogiat ja ärindust, süvenema molekulaarbioloogiasse ja kirjutama teadustoetuste taotlusi. Teadsin, et ma ei ole selles kõiges hea. Aga teadsin ka seda, et leian inimesed, kes on minust targemad. Koostööoskus on ääretult oluline. Ma ei tea siiani, kas me jõuame lõpuks eesmärgini, aga ma ei kahetse midagi.
Iga kogemus on ääretult oluline. Julge proovida! Julge hundi rind on rasvane. Vanarahvas oli ikka tark. Kui sul on mõni hea idee, siis pane see tingimata proovile. Kaotada ei ole midagi. Me vajame ettevõtlikke inimesi ja eriti veel selliseid, kes on kõrgharidusega spetsialistid ja tunnetavad maailma valupunkte süvitsi.
Nüüd on SINU kord. Mõtle nüüd ühe oma suure unistuse peale. Kas mõtlesid? Ma kinnitan, et see saab teoks. Sa pead seda ainult ise uskuma. Usu endasse ja sa suudad kõike.
