See aasta on olnud natuke eristuv. Me oleme iseenda tegevust hästi palju analüüsinud, vaadanud endasse, kaalunud, mis on meis head, mis halba. Selleks oleme päris hästi osanud ära kasutada andmeid, mis meie majas tekivad. Me oleme osanud neid säilitada ja töödelda, me suudame neid ka esitleda nii, et nende põhjal saab teha otsuseid. See on selge arengusamm. Sellega me kindlasti jätkame.
Senisest enam peame tegelema kahe teemaga. Neist esimene on tööandja bränding, mida toetab see, et meie maine ülikoolina on tõusuteel ja töökeskkond iga aastaga järjest parem. Meie ülikool tööandjana on lipulaev – miks mitte sellest siis avalikult rääkida?
Teine teema on võrdne kohtlemine. See on paberi peal olemas, enamik meist peab seda õigeks, tunnistab oma mõtetes. Aga kui palju me tegelikult teeme selleks, et mehed ja naised oleksid võrdsed, et võimalused oleks võrdsed? Selles on tõesti arengukoht: kuidas viia paberi peal ja mõtetes olev tõekspidamine päriselt ellu?
Tahaksin ka seda, et kõik tugiteenused muutusid kasutajasõbralikuks, mugavaks, läbipaistvaks. Et oleks aru saada, kes mida teeb ja kuskohast mida saab. Paadunud personalijuhina tahan aga loota, et see kõik tõstab rahulolu meie ülikooliga.