Vanemaks saamise üks kõrvalmõju on see, et ma olen samu asju palju korda kogenud. Olen näinud lugematul hulgal jõule ja aastavahetusi ning kuigi aeg-ajalt on erinevusi, on need ka üsna sarnased. Sama kehtib ka Euroopa konkurentsivõime ja majanduskasvu arutelude kohta.

Miks jääb Euroopa maha ja mida saaks teha?

Arutelu Euroopa mahajäämuse üle USA-st ja Hiinast sai eelmise aasta lõpus uue hoo, mida ajendasid kaks Euroopa poliitikaettepanekut. Euroopa Keskpank esitas ideid Euroopa Liidu panganduseeskirjade lihtsustamiseks, et luua EL-is integreeritumad finantsturud. Euroopa Komisjon võttis vastu tegevuskava, mis näeb ette vähem reegleid ja lihtsamat reguleerimist, et vähendada ettevõtete halduskulusid ja lihtsustada uutel ettevõtetel edu saavutamist.

Euroopa mahajäämine

Teisest maailmasõjast kuni 1970. aastateni oli Euroopa majanduste majanduskasv enamasti kõrgem kui USA-l. Euroopa pidi pärast sõda teostama uuesti ülesehitamist, samas kui USA majandus nii palju ei kannatanud. 1970. aastateks oli enamik Euroopa riike uuesti üles ehitatud ja mõned riigid olid saavutanud USA sissetulekutaseme.

1970. aastate naftahinna hüpped tabasid Euroopa majandust aga palju rängemalt kui USA majandust ning alates 1980. aastate algusest hakkas USA majandus kasvama kiiremini kui Euroopa oma ning see on enam-vähem nii olnud sellest ajast alates.

Euroopa USA-st maha jäämise taga on palju tegureid. USA majanduskasv on olnud suurem kui Euroopas lihtsalt seetõttu, et USA rahvaarv on kasvanud kiiremini kui Euroopas tänu kõrgemale sündimusele ja suuremale immigratsioonile.

Teine tegur on see, et ameeriklase töötatud tundide arv on pikka aega olnud laias laastus muutumatu, samal ajal kui eurooplased töötavad üha vähem (sealhulgas eestlased viimase kümnendi jooksul). Ameeriklased on eelistanud pikki tunde töötada, aga eurooplased on loobunud kõrgemast sissetulekust, et saada rohkem aega oma laste, pere ja vaba aja tegevuste jaoks.

Samuti tasub märkida, et ameeriklased kulutavad tervishoiule ebaproportsionaalselt suure osa oma sissetulekust, kuid surevad keskmiselt palju varem kui lääneeurooplased. Muide, ameeriklased elavad keskmiselt sama kaua kui eestlased, kuid tervishoiukulutused on USA-s mitu korda suuremad kui Eestis.

Vaatamata kõigele sellele ei saa eitada, et toodang ehk tulu töötunni kohta on USA-s kõrgem kui Euroopas ning see tunnitootlikkus on USA-s mitme aastakümne jooksul kiiremini kasvanud kui Euroopas. Laias laastus on tunnitootlikkus USA-s rikkaimate Põhjamaade tasemel, kuid oluliselt madalam Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia tunnitootlikkusest. See erinevus on viimastel aastakümnetel ainult suurenenud, kuna tootlikkus on USA-s kasvanud kiiremini kui enamikus Euroopa riikides.

USA majanduskasvu ime alates 1980. aastatest on suuresti tingitud IT-sektori väga kiirest laienemisest. Praktiliselt kõik suuremad IT-innovatsioonid on pärit USA-st ja need on sageli teinud nii omanikud kui ka töötajad selles sektoris väga rikkaks. Microsofti, Google'i, Facebooki ja Apple'i peakorterid asuvad kõik USA-s. Kui on olemas edukas Euroopa IT-ettevõte, ostab selle sageli Ameerika firma, nagu nägime Skype'i puhul siin Eestis. Uus tehisintellekti revolutsioon sünnib USA-s, Hiina mängib teist viiulit ja keegi ei otsi tehisintellekti innovatsioone Euroopast.

USA IT-sektor on vaieldamatult edukas, kuid tasub ka märkida, et on palju sektoreid, kus Euroopa on konkurentsivõimeline ja sama heade tulemustega kui USA.

Euroopa on väga konkurentsivõimeline ravimite, masinate, autode, lennukite, toidu, meretranspordi jne tootmisel. Euroopa tootlikkuse probleem koondub suures osas IT-sektorisse, kuid võib muidugi väita, et see on tõepoolest suur probleem, sest sektor on nii oluline ja tõenäoliselt muutub tulevikus veelgi olulisemaks.

Uued meetmed

Nagu vihjasin, pole mure Euroopa mahajäämuse pärast uus ja sama kehtib ka ideede kohta, mille eesmärk on parandada piirkonna konkurentsivõimet ja majanduskasvu. 2000. aasta Lissaboni protsess püüdis muuta Euroopa maailma kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks teadmistepõhiseks majanduseks. 2024. aasta Mario Draghi raportis jõuti järeldusele, et pärast Lissaboni protsessi on vähe toimunud, ning soovitati rohkem keskenduda investeeringutele, tööstuspoliitikale ja energeetikale.

Euroopa Keskpanga ja Euroopa Komisjoni hiljutised ettepanekud on väärtuslikud ning võivad aidata kaasa Euroopa dünaamilisemale arengule ja majanduskasvule. Mõju ei ole aga tõenäoliselt suur, kuna varasemate meetmete kogemused ei anna optimismiks palju ruumi. Euroopa peab endiselt maadlema oma majanduse mahajäämusega.

Milline on Eesti seis? Eestil on pärast 1991. aastal iseseisvuse taastamist hästi läinud ja sissetulekute lõhe Lääne-Euroopaga on vähenenud. Majanduskasv on aga alates 2008. aasta ülemaailmsest finantskriisist ja eriti viimastel aastatel olnud suhteliselt aeglane. Eestil on seega palju sarnasusi ülejäänud Euroopaga.

Sügavam ja integreeritum kapitaliturg Euroopas võiks olla kasulik Eesti idufirmadele ja pakkuda rahastamist juba tegutsevate ettevõtete laienemiseks. Deregulatsioon ja bürokraatia vähendamine võiksid samuti Eesti ettevõtteid aidata, kuid teatud regulatsioonid ja standardid on siiski kasulikud, kuna need aitavad ettevõtetel võrdsetel tingimustel konkureerida.

Eestil on suhteliselt suur IT-sektor, mis pakub häid töökohti ja kõrgeid palku. USA majanduslik edu on suuresti tingitud IT-sektorist, seega ehk oleks sama võimalik ka Eestis? USA IT-ettevõtteid asutavad sageli inimesed, kes on hariduse saanud tippülikoolides nagu Harvard, Stanford ja Massachusettsi Tehnoloogiainstituut.

Märkimisväärne on sünergia USA tippülikoolide ja IT-eraettevõtete vahel, ülikoolid koolitavad kõrgeimal tasemel insenere ja ettevõtted toetavad ülikoole heldelt. Ülikooliharidus ja doktoriõppe tasandil haridus jäävad Eestis sageli tähelepanuta, kuid see võib olla valdkond, kus Eesti ei pea ootama edusamme Euroopa tasandil. 

Originaalartikkel ilmus ERR-is