USA luureagentuuri CIA World Factbooki ostujõu pariteedil põhinev SKT pingerida näitab, et Venemaa majanduse kogumaht ületab nii Saksamaa kui ka Jaapani oma. Selle pingerea järgi on maailma viis suurimat majandust 2024. aastal Hiina, Ameerika Ühendriigid, India, Venemaa ja Jaapan.

Ostujõu pariteedil (PPP) põhinev SKT mõõdab riigi majanduse mahtu, võttes arvesse kohalike hindade taset ja kaupade reaalset hinda, mitte valuutakursse. See tähendab, et toodangu väärtus arvestatakse ümber selliselt, nagu see maksaks USA-s. See meetod peaks aitama võrrelda, kui palju kaupu ja teenuseid saab riigis tegelikult tarbida.

Selle meetodi põhjal koostatud pingerea põhjal ei tundu sõdiva Venemaa majanduse olukord olevat üldsegi halb ja ilmselt on ka Kreml ise selle positsiooniga CIA pingereas rahul. Forte palus neid näitajaid tõlgendada Tallinna tehnikaülikooli makroökonoomika professoril Karsten Staehril. Majandusteadlane selgitab, et Venemaa kõrge koht CIA World Factbooki pingereas tuleneb eelkõige kasutatavast mõõtmismetoodikast – ostujõu pariteedil (PPP) põhinevast SKT-st –, mis arvestab kohalike hindade taset.

„Kui riikide sisemajanduse kogutoodang [SKT] teisendada USA dollaritesse turukursside alusel, on Venemaa alles 11. kohal ehk napilt Brasiiliast taga ja Lõuna-Koreast ees. Ent ostujõuga kohandatud SKT seab selle neljandaks maailmas, vahetult USA, Hiina ja India järel. Selle taga on suuresti Venemaa madal hinnatase: samad kaubad ja teenused maksavad seal lihtsalt vähem,“ selgitab professor Staehr.

Samas märgib ta, et isegi turukursside järgi mõõdetuna on Venemaa majandus suur. Riigis elab üle 140 miljoni inimese ja see mastaap mängib samuti olulist rolli SKT taseme kujunemises.

„Venemaa majandus on paremas seisus, kui Lääne meedias sageli kujutatakse,“ nendib Staehr. „Sõja käigus on suhteliselt vähe kapitali – tehaseid, kauplusi, infrastruktuuri – otseselt hävinud. Sõjatööstus on hoopis kasvanud, tööpuudus on väike ja tööhõive suur. See sarnaneb tüüpilisele sõjamajandusele, kus riik mobiliseerib kõik ressursid relvastuse tootmiseks.“

Venemaa ekspordib endiselt suuri koguseid gaasi ja naftat, ehkki veidi väiksema hinnaga ja suurema kuluga. Samas on turg olemas: Hiina ja India nõudlus Vene tooraine järele on sisuliselt piirideta. Tehnoloogiliste sanktsioonide mõju on samuti piiratud ning Venemaa suudab vajalikke varuosi ja seadmeid hangeldada kolmandate riikide kaudu, kasutades ka piirkondi nagu Lähis-Ida, Kaukaasia ja Kesk-Aasia. Staehr märgib muigega, et Eesti eksport mõnda neisse riiki on viimasel ajal „kahtlaselt suurenenud“.

„Tegelik kogemus näitab, et majandussanktsioonid pahatahtlike režiimide vastu annavad vaid piiratud tulemuse. Kuuba, Iraani või Põhja-Korea näited kinnitavad seda ja režiimid jäävad kestma, isegi kui rahvas vaesub,“ lisab Staehr.

Tema sõnul ei tähenda see, et sanktsioonidest tuleks loobuda, vaid vastupidi. Kuid Läänes tuleks mõista, et majandussanktsioonid pole kuigi tõhus relv Venemaa ohjeldamiseks. „Olulisem on toetada Ukrainat otseselt sõjaliselt ja just seal otsustatakse, kas režiim Moskvast suudab säilitada oma ambitsioone.“

Originaalartikkel ilmus Delfi Fortes.