Kas professor Konist on rahvavaenlane, sest tegeleb täiesti rahvavaenuliku asjaga, nimelt põlevkivi uurimisega?

Meditsiinis võib ühe ravimiga teha tohutult head, aga ka kahju. See, et meil on põlevkivi, ei tähenda iseenesest midagi hirmsat või paha. Tänapäevaks on põlevkivienergeetika muutunud märkimisväärselt keskkonnasõbralikumaks kui varem. Keegi ei saa praegu öelda, et me ei suuda põlevkivimajanduses täita olemasolevaid Eesti ja ka Euroopa Liidu keskkonnanõudeid.

Just lugesin, et kliimanoored on järjekordselt meie põlevkiviõlitehase andnud saastamise pärast kohtusse.

Kui praegu täidame keskkonnanõudeid, siis miks me arvame, et ei suuda neid nõudeid täita aastakümne või saja aasta pärast? Kindlasti suudame! Usaldage meie teadlasi ja eksperte. Eesti teadlased on põlevkiviga väga pikka aega tegelenud ja meie panus on olnud tohutu, et see tööstussektor oleks oluliselt keskkonnasõbralikum kui 20 aastat tagasi. Kõik on ainult rahaküsimus – kui palju me veel tahame oma tehnoloogiaid parandada. Ühelt poolt tundub, et energiat on võimalik saada ka odavamate hindadega kui põlevkivisektorist ja Euroopa Liidu keskkonnanäitajad paranevad. Aga Euroopa Liidu energiaimport kasvab – nüüdseks on see enam kui 62 protsenti, mis tähendab, et keegi teine toodab ja saastab meie Euroopa heaks. Statistiliselt oleme Euroopas tublid. Aga maailmas ei ole tarbimisharjumused ja tarbimismahud muutunud.

Hiina avab pea iga nädal uue söeelektrijaama...

Võime niimoodi piltlikult öelda, vaadates seal kasvavaid võimsusi. Alati polegi see paha, sest tihtilugu hakkavad Hiinas uued jaamad asendama vanu, mis pannakse kinni. Me ei saa tänapäeval vana Volgaga enam taksot sõita. Miks me arvame siis, et saame nüüd vanade põlevkivijaamadega konkurentsivõimelist elektrienergiat toota? Vaja on tänapäevaseid jaamu ja tehnoloogiaid. See, et põlevkiviga Euroopas ei tegelda, tähendab vaid seda, et Euroopas pole põlevkivi, millega tegelda. Aga meil siin Eestis ju on.

Kuidas on põlevkivist, meie rahvuslikust rikkusest, saanud rahvuslik nuhtlus?

Põlevkivi ise kindlasti ei ole muutunud. Aga oleme olnud naiivsed ja arvanud, et saame ilma põlevkivita hakkama. Nii me ei ole sinna investeerinud. Mis tähendab, et kui me ka vana Volgaga tahame taksot sõita, siis kilomeetri hind on märkimisväärselt kõrgem kui uuel kaasaegsel masinal. Kui oleksime õigel ajal teinud investeerimisotsuseid ja vanad jaamad uuematega asendanud, oleks sealt saadav energia hind odavam ja emissiooninäitajad märkimisväärselt madalamad. Mis aga puudutab CO heitmeid, siis ei tohi lasta end valesti teiste Euroopa Liidu riikidega võrrelda. Veel kolm-neli aastat tagasi oli Eesti Euroopas ainuke riik, kes suutis nii palju energiat toota, kui ka tarbis. Jah, Euroopa Liidu mõistes olid keskmised emissiooninäitajad inimese kohta kõrgemad, aga seda seetõttu, et suutsime end energiaga varustada ja müüsime seda energiat ka naaberriikidele. Kindel on, et ka tulevikus on meil vaja juhitavaid energiavõimsusi ja sellega kaasnevad ka CO emissioonid. Paraku jääme oma juhitavatest võimsustest loobudes lootma teiste armule...
 

Muretseme börsihindade üle, selle asemel et ise toota.

Olemegi Euroopas keerulises sõltuvuses importkütustest. Aastal 2024 oli üle poole Euroopa Liidus tarbitud veeldatud maagaasist pärit Venemaalt. Isegi kui see hakkab tulevikus rohkem tulema Ameerikast, on see ikkagi importkütus. Ja CO₂ emissioonist ei pääse me kuhugi. Ka siis, kui Auverest tuleva põlevkivienergia asemel hakkaks see tulema gaasielektrijaamast.

Seega gaasielektrijaam, mille ehitamiseks leiti 100 miljonit eurot, on samuti saastav?

Saastamises me kokku ei hoiaks. Kuigi enamiku ajast võiks see gaasijaam pigem varus seista. Samas me pole piisavalt ja ammu renoveerinud põlevkivijaamu, sest sajandivahetusel arvati, et neid enam vaja ei lähe. Siis läks kümmekond aastat mööda ja tuli otsus ehitada uus Auvere jaam ... mille puhul hiljem kohe öeldi, et varsti-varsti meil seda enam vaja ei lähe. Aga täna näeme, et läheb vaja.

Auverre osteti ju Eesti teadlasi kuulamata Prantsusmaalt kivisöekatlad ja asi läks totaalselt untsu.

Ometigi suutis juba omaaegne akadeemik Ilmar Öpik nõukogude ajal selgeks teha, et söekatel meie põlevkivile ei sobi. Ja selle tulemusena ehitati siis vanad söekatlad ringi.

Mis juhtuks, kui investeerida see 2,6 miljardit eurot, mida valitsus soovib jagada meretuuleparkide arendajatele, hoopis Eesti põlevkivitööstusse?

Mina teeks seda küll. Sest kui tahad rahu, valmistu sõjaks. Praegu on loodud soodsad tingimused, et toetusvabalt ehitada tuuleparke kas maismaale või merele. Aga probleemid on juhitavates võimsustes. Põlevkivitööstusse panustamine on investeering meie enda energiajulgeolekusse. Lisaks saab põlevkivi kasutada koos kohaliku bioressursiga – hakkega. Põlevkivitööstuse sulgemine aga ohustab julgeolekut. Eesti energiajulgeolek ei saa baseeruda importkütustel.

Mida 2,6 miljardit euroga reaalselt saaks ära teha?

Praegu ongi Eestis see koht ja aeg, et peame investeerima energiajulgeolekusse, võrkudesse ja juhitavatesse võimsustesse, mis võimaldavad neid kasutada kohe, kui vaja. Ja mis kasu saab meil olla gaasimootoritest, kui näiteks gaasi ei ole...
Eestlased peaksid julgema olla isepäised ja talitada isemoodi oma põlevkiviga. Mõelda kaugemale, nagu siis, kui osteti praamid ja elektrirongid, mis küll algul tekitasid nurinat, aga praegu hästi toimivad, nii et uusi on vaja. Uue tänapäevase CO₂ -vaba põlevkivielektrijaama ehitamine läheks maksma 500 kuni 800 miljonit eurot. Muuseas, 10 aastat tagasi said Inglismaa poliitikud peksa
selle eest, et nad võtsid vastu otsuse ehitada tuumajaam. Aga praegu on näha: väga mõistlik otsus. Kui üle poole miljardi läheks meil elektrijaamale, siis meil jääks ju ligikaudu kaks miljardit alles veel liinide ja võrkude kordategemiseks.

Kas nüüd heidetakse üle parda meie Eesti põlevkiviteaduse 110 aasta tarkus?

Varusid isegi mujal on, jah. Kasutamisoskust ja kasutamisteavet aga tõesti ei ole. Meil on olemas kaevandused ja kiputakse unustama, et kui põlevkivi tuleb meie maa seest, siis ressursitasu saab ju meie riik. Eelarvesse laekub rohkem raha. Ka CO₂ kvooditasu tuleb ju ringiga meie riigieelarvesse tagasi. Samamoodi tuleb tagasi tööhõivega kaasnev maksutulu. Kõik see on oluline osa meie majandusest. Mis läheks majandusele tegelikult maksma otsus põlevkivitööstused täiesti sulgeda? Kui Saksamaa pani söekaevandused kinni, siis investeeriti kriisi ärahoidmiseks miljardeid. Aga kas meie põlevkivitööstuse sulgemise üleminekufond, umbes 350 miljonit eurot, on ikka piisav hind ühe olulise tööstussektori sulgemise eest?

See õiglase ülemineku fond, nagu aru saan, on juba enam-vähem laiali jagatud. Sellest on toetatud ka toredaid kultuurifestivale ja lastelaagreid.

Eesti rikkuseks on inimesed, puhas vesi, puhas loodus, põllumaa, metsad ja põlevkivi. Rohkem meil ressursse väärindamiseks ei ole.
Meil pole olnud referendumit või rahvaküsitlust, kust poliitikud oleks saanud mandaadi põlevkivitööstuse sulgemiseks. Kui praegu on probleemiks CO₂ emissioon, siis on kõige lihtsam variant midagi kinni panna, ja CO₂ ei teki. Teine variant on kasutada näiteks poole sisendkütusena bioressurssi, mis aitab CO₂ emissioone poole võrra vähendada. Samm edasi on uute tehnoloogiate poole vaatamine, andes inseneridele võimaluse, me suudame tänapäeval ka selle CO₂ kinni püüda, seejärel väärindada ja toodeteks muuta.

Kui suudaksime CO₂ kinni püüda kas siis põlevkivijaamast elekter oleks stabiilse ja prognoositud hinnaga, sest valmib meie oma ressursist?

Jah, õige. Kui mõelda meie enda julgeolekule, siis tulebki energeetikasse niimoodi panustada. Energeetikutele tuleb anda ülesanne hoida süsteem töökindlana ja hinda võimalikult madalana. Praegu on võetud eesmärgiks vaid mingisuguseid statistilisi numbreid näidata, mis viivad hinnad üles.

Kas meie esindajad Brüsselis oleks saanud välja rääkida soodsamaid kvoote, kuna meil on unikaalne põlevkivi?

Brüsselis on raske öelda, et meil on isemoodi Eesti ning et soovime tegutseda inimeste ja ettevõtete heaolust lähtuvalt teistmoodi kui kõik teised. Sellise jutu ajajat ei kutsuta tõenäoliselt õhtusöögile ja veini-õlut jooma, sest ta ei aja ühist asja. Me ei tohiks häbeneda oma isepäisust. Meil on Eesti riik olemas just tänu isepäisusele, millele tuleks au anda ning mille põhjal tuleks otsuseid teha meie enda
inimeste huvides.

President Meri ju suutis seda!

Lisaks tuleb Euroopas teha lobitööd põlevkivituha kasutuselevõtmiseks – kasvõi tsemendi tootmiseks. Nii jäävad ehk mõned liivakarjäärid, savikarjäärid ja paekivikarjäärid avamata. Ja meie suudame põlevkivi väärtusahelat võimalikult laialt ära kasutada. Näiteks lihaveiste kasvatamine ei tähenda, et kasutaksime vaid nende fileed. Me väärindame siiski kogu ressursi. Nii olgu ka põlevkivimajanduses. Peaksime julgelt ja põlevkivi häbenemata otsima sellele veel uusi rakendusi – näiteks Euroopa vajab väetisi, ja põlevkivituhka saab kasutada mineraalse väetisena.

Kui kauaks põlevkivi veel jätkub?

Praeguste kaevemahtude juures kuni 150 aastaks. Aga kui kaevandused sulgeme, siis nende taasavamine muutub mõttetuks, sest see läheb väga kulukaks. Kui ikkagi leiame, et juba energiajulgeoleku seisukohalt peame põlevkivi alles hoidma, peame tagama ka selle minimaalse kasutusmahu. Muuseas, kes on Euroopas kõige suurem fossiilkütuste tootja? Norra! Kes on kõige suurem taastuvenergiasse panustaja? Samuti Norra. Me peame ise vaatama, et mida rohkem meil riigis majandusraha tekib, seda rohkem on meil võimalusi seda investeerida veelgi parematesse ja veelgi puhtamatesse tehnoloogiatesse.

Intervjuu ilmus esmakordselt Maalehes 22.03.2025, artikli autor on Rein Sikk.